Märkmeid postmodernismi-raamatu juurde

Aare Pilv

Janek Kraavi esitab postmodernismi pigem teatava kultuurikirjeldusliku viisina kui range teoreetilise süsteemina.

Janek Kraavi – meie hiliskapitalismi kultuuriloogik. rait avestik

Ostan, seega olen – meie hiliskapitalismi kultuuriloogika. (Barbara Kruger. 1987.) repro

Janek Kraavi, Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur. Ülevaade 20. sajandi teise poole kultuuri ja mõtlemise arengust. Viljandi Kultuuriakadeemia, 2005. 243 lk.

Janek Kraavi postmodernismi-raamat on kirjutatud õpperaamatuna. Autor on aastaid Viljandi kultuurikõrgkoolis selleteemalisi loenguid pidanud ning kursuste sisu raamatuks vormistanud (enne raamatuks saamist on see kaitstud Tartu ülikooli juures magistritööna). Sellisena on Kraavi teos ülimalt asjakohane ja vajalik mitte ainult ülikoolis kursuste käsiraamatuna, vaid ka kas või gümnaasiumiõpetajate “õpetajaraamatuna” selle “tavalisema inimese” jaoks ikka veel pisut hämara ja segase valdkonna käsitlemisel ja miks mitte ka lihtsalt kooliõpikuna. Enam ei ole vaja taga otsida eestikeelseid käsitlusi mööda ajakirjanumbreid (mugava käsitsemise poolest asendab see käsitlus ka kunagisi Hasso Krulli poststrukturalismi loenguid – kuid mitte sisulises mõttes, Krulli on edaspidi siiski kasulik kõrvale lugeda, ja seda soovitab ka Kraavi ise oma raamatus).

Raamatu esitlusel Tartus tõstis Valle-Sten Maiste Kraavi raamatut esile just selle poolest, et see käsitlus on vaba teatavast eufoorilisusest, mis postmodernismi mõistega on varem kaasas käinud. Postmodernismi vaadeldakse siin juba teatava normaalparadigmana, peaaegu millenagi, mis on juba “möödas”, s.t paika pandud. Samas osutab Kraavi raamat tahtmatult ka tõsiasjale, et postmodernismi “klassikat”, mis peaks olema meie intellektuaalse ruumi endastmõistetav osa, pole eesti keeles siiski piisavalt olemas – meil puudub vähimgi korralik Lacani tõlge, rohkem võiks olla Derridad, Deleuze’i, Jamesoni jne. Aga mis siin rääkida, meie ressursid on väikesed ja varasematki mõttelugu pole piisavalt tõlgitud. Aga mis on olemas, sellele on raamatus korralikult viidatud, nii et teos on kasutatav ka eestikeelse postmodernismikirjanduse usaldusväärse valikbibliograafiana.

Ma olen ise suhtunud postmodernismi mõistesse ettevaatlikult, olen püüdnud hoiduda selle kasutamisest. Millalgi oli selle hoidumise taga kartus seda mõistet kuritarvitada, olemata kindel, kas ma õigupoolest saan aru, mida selle mõistega silmas peetakse – s.t kas ma ikka olen võimeline postmodernismi tunnuseid õigesti lugema (eufoorilise suhtumise “peitvorm”: ära tarvita liiga hooletult mõistet, mis varjab teoreetilise “naudingu” suuri võimalusi). Hiljem olen hakanud seda mõistet pidama suhteliselt seletusvõimetuks – öelda ühe või teise teksti kohta “see on postmodernistlik tekst” on minu jaoks tähendanud sama, mis öelda “see on üks tekst, mille kohta võib öelda seda, mida tänapäeva ühiskonnas kirjutatud tekstide kohta saab reeglina öelda”. Peale selle on mulle tundunud, et epiteet “postmodernistlik” on mõnikord pigem hinnangu väljendamise vahend kui teksti või muud nähtust kuidagi heuristilises mõttes avav mõiste. Ühesõnaga, see mõiste on minus alati tekitanud mõnevõrra ebalust, tema tähendus on mulle tundunud ala- või üleinterpreteeritud. Samas ei kuulu ma nende hulka, kelle jaoks nood “moodsad mõisted” (postmodernism, tekst, diskurss jms) pelkade moesõnadena tunduvad.

Kraavi esitus oma neutraalses ja ülevaatlikus häälestuses aga näitab, et tegelikult on need tõrked ise ala- või ületõlgendused. Selle raamatu poolt tutvustatav postmodernism on vabalt voolava tähendusmahuga nähtus: siin ei püüta postmodernismi kuidagi deklareerida ja manifesteerida, vaid lihtsalt jälgitakse erinevaid postmodernismi mõiste rakendusvõimalusi filosoofias ja kultuuris. Kraavi raamat ei püüa otsida mingit rangemalt püstitatud “postmodernismi substantsi” (ega sellisest kujutelmast järelduvat postmodernismi “puhast kuju”), vaid pigem näitab võimalusi, kuidas neis erinevais postmodernismi määratlustes ja ilmingutes orienteeruda, sh mainitakse ka postmodernismi teoreetikute omavahelisi lahknemisi. Postmodernism pole üks kindel uurimis- või loomemeetod, mida on võimalik kultiveerida, vaid lihtsalt tänapäeva kultuurile iseloomulike joonte võrgustik, mis toodab teatavat liiki loomingut ja selle loomingu analüüse. Sellele vastab ka Kraavi autorihoiak – olla tasakaalukas kokkuvõtja ja kommenteerija, lasta rääkida postmodernismi häältel endil, kuid ohjata seda siiski nii, et ei teki eemalehirmutavat kakofooniat. Minu arvates Janek Kraavi kui raamatu autori üks suuremaid õnnestumisi ongi just nimelt kõigi nende erinevate postmodernistlike harude ja ilmingute harmooniline orkestreering ühte jälgitavasse tervikusse. Raamatu üksikasjalikumat analüüsi ma siin tegema ei hakka, loodetavasti teevad seda need, kes postmodernismi teemat põhjalikumalt valdavad. Ainus kriitilisem märkus oleks see, et raamatus võinuks teemat rohkem suhestada eesti kultuurikontekstiga ja konkreetsete eesti kultuuri nähtustega. Aga see ei vähenda raamatu väärtust postmodernismi käsiraamatuna, mis lisaks on ka hästi illustreeritud.

Märt Väljataga kirjutas hiljuti sellistest eesti kirjandusuurimust iseloomustavatest negatiivsetest nähtustest nagu “moderniseerumise (või postmoderniseerumise igatsus” ning “teooriapimestus” (“Miks uurida kirjandust?”, Vikerkaar  2005, nr 6, lk 58 – 68). Väljataga artikli üldise tervemõistusliku hoiakuga võib nii mõneski punktis polemiseerida (ja nii mõneski punktis seda kahe käega tervitada), kuid kindlasti võib ütelda, et Kraavi raamat tulevaste kirjandus- ja kultuuriuurijate harijana peaks sellelaadseid liialdusi küll kahandama, teisalt ka vähendama aeg-ajalt ilmnevat postmodernismi-foobiat, mis ju ka kuhugi ei vii. Ja selle juurde kuulub ka asjaolu, et Kraavi tutvustab oma raamatus ka postkolonialistlikku ja feministlikku teooriat, mis ju väga “kanoonilises” mõttes ei pruugigi postmodernismi alla kuuluda. Aga piisab sellest, et need suunad kuuluvad tänapäeva aktuaalse mõtte hulka; imelikum oleks, kui püütaks hakata argumenteerima selle kasuks, et need suunad ei kuulu postmodernismi hulka, see oleks taas postmodernismi substantsialiseerimine, mis tuleks kahjuks selle raamatu olulisele ülesandele – näidata postmodernismi millenagi, mis kuulub haritud inimese loomulikku silmaringi.

Võiks öelda, et selline eufooriline või siis foobiline suhtumine postmodernismi on ise selgelt modernistlik nähtus. Postmodernismi võetakse sel juhul mingi järjekordse “vooluna”, millegi uue või novaatorlikuna, nii nagu modernism on ennast ühest novaatorlusest teise kerinud. Postmodernism – kõige laiemas ja lõdvemas mõistes – ei ole mingi “kontramodernism”, kuigi Kraavi raamatu alguses on ka “vastumodernism” välja pakutud ühe postmodernismi võimaliku definitsioonina; pigem koosneb just modernistlik kultuuriloogika omavahel vahelduvatest ja üksteise suhtes revolutsioonilistest “kontramodernismidest”. Võiks siis ütelda, et postmodernism pole kunagi ainult vastumodernism, s.t ta pole seda rohkemal määral kui modernism ise enese suhtes. Postmodernism on modernismile sisemiselt omase “vastumodernistlikkuse” loogiline tulemus. Postmodernismi küll määratletakse modernismi kaudu (modernismi vastu/järel), kuid postmodernistlik olukord kultuurimõistmises tähendab võib-olla lihtsalt seda, et modernism ise on jõudnud järku, kus ta ei mõtesta ennast enam millestki eelnevast erinemise kaudu, vaid tahab ennast puhtalt iseenda kaudu määratleda, luues nõnda erinevuse kui sellise loogika: modernism, mida määratletakse, ja modernism, mille kaudu määratletakse, peavad paratamatult olema erinevad, et see määratlusakt üldse toimuda saaks. Nõnda sünnibki postmodernism kui “erinevuste kultuuri loogika”, nagu Kraavi seda kokkuvõtvas peatükis nimetab; postmodernism kui modernismi täideminek. See “iseenda kaudu määratlemine” on teisisõnu autonoomsuse printsiip, mis õhtumaist kultuuri on kujundanud filosoofilises plaanis ehk Descartes’i “cogito ergo sum’ist” alates, üldisemas ja praktilisemas plaanis kaks sajandit, romantismiajastust saadik. Järk-järgult on toimunud üha uute kultuuriliste nähtuste ja kontseptsioonide “autonomiseerumine”: subjekt, rahvus, kunstiteos, inimpsüühika osad jne (selles seisneb põhimõtteliselt Suurte Narratiivide lagunemine). Autonoomsus on “ise endale seaduse andmine”, s.t ka iseenda defineerimine. Iseenda defineerimine tingib omakorda enda jaotamise osadeks, kus osad defineerivad tervikut, kuid selle autonoomsuse printsiibi põhjal autonomiseeruvad omakorda need osadki (kõik need uskumatud, kuid siiski tõeks saanud kujutelmad vahetatavast identiteedist jne). Ses mõttes pole postmodernism kui “erinevuste kultuuri loogika” midagi muud kui oma algprintsiibi täide viinud romantism. Me kõik, niivõrd kui me usume, et meil on absoluutne õigus ise otsustada, kuidas me oma elu elame, oleme ühekorraga romantismi-, modernismi- ja postmodernismiinimesed.

Raamatu esitlusel kõneles Viljandi kultuuriakadeemia esindajana ka Madis Arukask. Ta tegi oma kõnes ühe tahtmatu eksimuse: alguses ütles ta lause “me elame postmodernistlikul ajal”, pisut hiljem tahtis seda veel korrata, kuid ütles jutuhooga lihtsalt “me elame ajal”. Mulle välgatas, et tegelikult on need kaks lauset mingis olulises mõttes samatähenduslikud. Postmodernism tähendabki seda, et elatakse “ajal”, “aja peal”; me elame nii, et oma kultuurilises tegevuses me liigume pidevalt erinevate möödunud ajastute märgistikes, pidades neid võrdväärselt elatavateks; me elame nende “aegade” kohal, mitte ühe kindla ajastumärgistiku sees. Postmodernistlik ajastu pole mingi “uus ajajärk”, pigem on see inimkultuuri ajalikkuse teravdatud taju. Isegi aeg/ajad on postmodernismis jõudnud autonomiseeruda, sõltumata enam mingist ajaloolise progressi teleoloogiast – või õigemini on see progressikujutelm jooksnud iseendasse, postmodernistlik kultuur elab tunnetuses, nagu oleks ta Achilleus, kes on kohe-kohe kilpkonnast möödumas, kuid ikkagi jääb millimeeter puudu, siis pool millimeetrit ja nii lõpmatuseni. Postmodernism on tunne, et aeg ei saa kunagi otsa, aeg ei ole mööda voolav jõgi, vaid üha täituv meri (platoo, risoom ja kõik need teised kujutelmad haakuvad sellega hästi). Ajalikkus mitte selles mõttes, et samasse jõkke ei saa kunagi astuda, vaid nii, et meri on läbiujumatu, kuigi peegeldub igas üksikus piisas.

Ma arvan, et Kraavi raamat võimaldab ka selliseid mõttekäike, kuigi ta otseselt ehk ei näita nende poole. Võetagu eelnevat kui märkmeid, mida raamatu tegijad kutsuvad üles raamatu lõppu tühjadele lehtedele kirjutama. Postmodernismi enda demütologiseerimine (muidugi Eesti kontekstis) on selle raamatu oluline väärtus. Sattusin hiljuti lugema ühe analüütilise filosoofi kirjutist postmodernistlike teoreetikute metodoloogilisest tühjusest (Nicholas Shackel, “The vacuity of postmodernist methodology”, Metaphilosophy, kd 36, nr 3, 2005, lk 296 – 320). Artiklit ennast ei jõua ma siinkohal põhjalikumalt refereerida, ta tegeleb seal nt Foucault’ tõe-mõiste kriitikaga, näidates, kuidas siis, kui foucault’lik tõe mõiste asendada Foucault’ lausetes tema enda poolt antud tõe definitsiooniga, muutuvad need laused tautoloogiliseks või triviaalseks. Protseduurid, mida Shackel toimetab, on ilmsesti korrektsed, artikkel on huvitav ja vääriks ehk isegi tõlkimist, ometi tekkis mul kahtlusi, kas ta ei omista oma kriitikaobjektidele valesid eeldusi; nt kas või see, et ta räägib postmodernismist kui teatavast ühtsest metodoloogiast ja käsitleb postmodernistlikke teooriaid (Foucault, Lyotard, Rorty, sotsioloog Bloor) kui mingit üht terviklikku süsteemi või filosoofilis-metodoloogilist koolkonda; tundub ka, et ta ignoreerib nt prantsuse filosoofide teatavat retoorilist spetsiifikat ning nende tekstide sotsiaal-pragmaatilist mõõdet, taandades nende tekstid mõistete loogilisele arvutusele. Analüütilise rangusega käib koos postmodernismi müstifitseerimine ühelt poolt ja spetsiifika ignoreerimine teiselt poolt (korraga konstrueeritakse nii võõras Teine kui ka kustutatakse selle teisesus). Kraavi raamat on just ses mõttes sümpaatne, et siin näidatakse postmodernismi pigem teatava kultuurikirjeldusliku võtmena kui range teoreetilise süsteemina, mis justkui sunniks end peale, tekitades eufooriaid ja foobiaid. Seepärast võib ta Eesti kontekstis olla hea käsitlus nii neile, kes postmodernismist huvituvad, kui ka neile, kes postmodernismi kritiseerivad. On kombeks kõnelda “seaduse tähest” ja “seaduse vaimust” – Kraavi raamat keskendub just postmodernismi “seaduse vaimule”. Väga normaalne raamat.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming