Mõtestatud tegevuse algus

Krista Kodres

  Eelmise nädala sündmustest on kirjutatud juba sedavõrd palju, et küllap näib paljudele – nüüd aitab. Aga tõdegem, et tehakse seni tegemata tööd. Samas on paratamatu, et vapustavad 26. ja 27. aprill annavad kirjutistele oma värvingu ja neid loetakse kui sündmuste hinnanguid, asetumist kas “meie” või “nende” poolele.

Nagu paljud on juba öelnud: pärast eelmist nädalavahetust elame teistsuguses Eestis ja nii see küllap tõesti ongi. Mitte et enne viimast aprillinädalat oleks olnud tegu homogeense ja sõbraliku kahe kogukonna kooseksistentsiga, kuid nüüd sooritati mõlema poole abil ajaloo tagasikäik 1990. aastatesse ning nulliti see vähenegi, mida seni oli suudetud ära teha. Siinkirjutajal on sellest kahju. Seda kartes andsin ka mina oma allkirja 12 professori kirjale, mis ei jõudnud meediasse üksnes seetõttu, et jõudsin oma meilide lugemiseni alles pärastlõunal, kui kiri oli juba edastatud. Niisiis – oli ka üks naisprofessor.

Ja kuivõrd Sirbi peatoimetaja jaoks oli kirjakirjutajate soolisus probleem, siis julgeksin viidata, et pronkssõduri mahavõtmise otsustamise taga olid tõepoolest mehed üksi. Minu arvates käitusid need mehed vastutustundetult, Säärase Mulgi kombel “iseenese teadmisest”, ega kasutanud sündmuste prognoosimisel ära seda analüüsipotentsiaali, mis Eestis olemas on. Leian, et ka meedia reaktsioon lähtus valdavalt samast, XXI sajandile ebaadekvaatsest võimupositsioonilt “ärategemise” ja “kehtestamise” vaatenurgast, mõtlemata tagajärgedele ja alternatiividele. Euroopa kogemus on näidanud, et vägivald ei kõrvalda etnilisi eriarvamusi, vaid pigem eskaleerib konflikti. Vene kogukonna kõik liikmed käsitlesid pronkssõduri mahavõtmise otsust vägivallana ja kogukonna rumalam osa vastas samaga. Valitsuse tormaka ja valesti ajastatud otsuse tagajärjena kannatab kogu ühiskond. Sellisele sündmuste käigu võimalikule tagajärjele osundamine oligi teadlaste kirja üks sõnumitest.

Tahan loota, et minu juttu ei võetaks parastamisena, à la  meie ütlesime ju, ja näete nüüd, mis sai. Samas kutsuksin kõiki, ka Sirbi peatoimetajat, mitte võtma hoiakut, et aprillisündmusi tohib analüüsida vaid teatud vaatepunktist ja kõik, kes seda ei tee, on Eesti rahva vaenlased või vähemalt – “savisaarlased”. Mina ei identifitseeri end ei ühtede ega teistega, kuid olen veendunud, et kui pronkssõduri mahavõtmisele eelnenud otsuste ja sündmuste analüüs kuulutatakse tabuks, vähendab see meie tänaseid võimalusi edasi minna. Nagu öeldud, on need võimalused paraku üsna kesised. Samas tuleb loota, et need sammud, mida praegu kavandatakse – dialoogi otsimine vene kogukonnaga, koolidesse minek jms –, saavad esimesteks kivideks rahuliku kooseksisteerimise uuesti rajamist vajava hoone vundamendis. Erakordselt oluline oleks leida koostööpartnerid vene kogukonna seest, üritada tegelda venekeelse meediaga ja paljutki veel. Identiteete nagu ka sümbolite tähendusi ei muudeta drakooniliste otsuste, vaid mõtestatud tegevusega, mille lähtekohaks ei saa siiski olla vastandamine, vaid empaatia, respekt ja koostöö.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming