Mõtteid ajakirjanduseetikast

Epp Lauk

Eesti esimene dokument, kus sõnastatud ajakirjanduseetika põhimõtted, ajakirjandusüli­õpi­laste Academia Journalistica aukoodeks (1980) sisaldab kuldaväärt juhise, mis peaks olema igale ajakirjanikule endastmõistetav: „Ma ei õienda ajakirjanduse kaudu isiklikke arveid ega taotle omakasu”. Selle reegli kirjutamata jätk on, et seda ei lubata ajakirjanduse kaudu teha ka kellelgi teisel. Midagi peab olema hullusti paigast ära meie ajakirjanduse ametiau ja väärtustega, kui avalik-õiguslik kanal annab kellelegi võimaluse oma vihkamist välja elada ja teisi inimesi alandada sel viisil, nagu seda lubati teha Kivisildnikul 6. ja 13. märtsi Vikerraadio „Uudis+” saates. Kivisildniku maotut epateerimist ei pruugi tõsiselt võtta seni, kuni see piirdub eneseimetluse, süljepritsmete ja vulgaarse sõnavaraga, mida on leebelt ka „provokatiivse sõnavabadusena” defineeritud. Kuid isegi selle alla ei mahu tema esinemine kõnealuses saates, samuti mitte Sirbis (22. II) avaldatud sõim konkreetsete isikute pihta. Sirbile kultuurilehena ei tee au ka selle teksti ehedalt ropp keelekasutus. Roppust leiab küllaga mujaltki, miks peaks Sirp oma lugejat sellega alandama. Kuskil peab olema piir hea ja kurja vahel, kuskil on ka inimeste taluvuse piir. Eesti Vabariigi põhiseadus tõmbab selle piiri sinna, kus lubab igal inimesel küll ennast vabalt väljendada, ent ütleb selgelt (§ 17), et „kellegi au ega head nime ei tohi teotada”. Jah, igaühe isikliku sõnavabaduse, aga ka ajakirjandusvabaduse piir on seal, kus need hakkavad riivama kellegi põhiseaduslikke õigusi. Ei ole olemas piirideta vabadusi. Eesti Rahvusringhääling (ERR) on võtnud endale seadusega kohustuse mitte edastada saateid, mille sisu on „vastuolus põhiseaduse või seadustega” (rahvusringhäälingu seadus, § 9). Rahvusringhäälingu saadete kvaliteedi üle on seatud valvama ka eetikanõunik. Kuidas on siis võimalik, et Vikerraadio eetri kaudu nimetatakse kedagi tema loomingu eest inimsusevastaseks kurjategijaks ja sellele ei reageeri avalikult ei eetikanõunik ega kultuuriministeerium, kelle kohus on jälgida ringhäälinguseaduse täitmist? Kui mitte avalik-õiguslik Rahvusringhääling, siis kes veel on kutsutud ja seatud kujundama ja hoidma head ajakirjandustava? Paistab aga, et kvaliteedi sisekontroll seal ei toimi.

 

„Ärapanemise” ohud

Ehk ongi „ärapanemine” äärmusliku kriitikana Rahvusringhäälingu žanripoliitika? Isegi sellisel juhul jäävad üles küsimused, ning mitte ainult hea ja halva maitse, vaid hea ja kurja piiride ning seaduste täitmise kohta. „Ärapanemise” formaat legitimeerib ülitugeva kriitika, millel on suur oht muutuda konkreetsete inimeste mõnitamiseks, ilma et neil oleks isegi võimalust kohe vastata. ERRi kaebuste menetlemise kord ütleb, et eetikanõunik tegeleb kaebustega, mis osutavad juhtumitele, kus saate allikas või külaline on asetatud põhjendamatult halba valgusesse. Kas sellega võetakse endalt vastutus nende juhtumite puhul, kus saate allikas, külaline või autor „seab põhjendamatult halba valgusesse” kellegi kolmanda?

Eetikanõunik on Vikerraadios saanud oma saatetunni, kus tal on võimalus selgitada Rahvusringhäälingu programmipoliitikat, otsuste tagamaid, tööpõhimõtteid, tutvustada saadete kohta tulnud kaebusi ja nende menetlemist ning miks mitte ka avalikult vabandust paluda, kui selleks on põhjust. Neid võimalusi pole siiski kuigivõrd kasutatud. „Meediatunnis” kõlanud kaebuste ülevaadetest jääb mulje, et eetikaprobleeme Rahvusringhäälingul ei olegi. Näiteks viimases, 3. märtsi saates tutvustatud „kaebused” käsitlesid küsimusi, miks ETV kultuuriuudised on ebasobival kellaajal ega ole AK põhisaate osa, miks Ameerika sündmusi kajastatakse liiga palju, miks Kosovo iseseisvumist käsitlenud „Foorumis” esinesid ainult iseseisvumist toetanud saatekülalised. Need on kindlasti olulised küsimused, millele vastamine on vajalik. Spetsialistilt eeldaks aga selge vahe tegemist programmipoliitiliste küsimuste ja kaebuste vahel selles tähenduses, millele viitab (eetikanõuniku enda koostatud) ERRi kaebuste menetlemise kord: „Kaebusena mõistetakse Eesti Rahvusringhäälingule esitatud pöördumist, mis käsitleb saadete ajakirjanduslikku kvaliteeti”. Saadete ajakirjanduslik kvaliteet küll võib sõltuda programmipoliitikast, kuid nende vahel pole võrdusmärki. Eetikanõuniku aruanne ringhäälingunõukogule 15. jaanuaril süvendab veelgi muljet, et nõunik tegeleb rohkem programmipoliitiliste ja mitte niivõrd eetikaküsimustega. Arvestades sellega, et tegemist on alles kujuneva ombudsman’i institutsiooniga, on väga tähtis, millega ja kuidas täidetakse selle sisu. Eeskätt annab seadus eetikanõunikule ülesande jälgida „Rahvusringhäälingu tegevuse vastavust ajakirjanduse kutse-eetikale ja tavadele”. See peaks tähendama regulaarset saadete kriitilist analüüsimist ja ka nende analüüside avaldamist, mitte üksnes reageerimist kaebustele. Kuidas hindab eetikanõunik selles valguses Kivisildniku esinemist ülalmainitud saates? Tänaseni on nii tema kui ka teised asjaosalised sel teemal avalikkuse ees vaikinud. Ja mina usun, et vähemalt osa kuulajatest on raadionupu Vikerraadio pealt juba ära keeranud.

 

Kriitikast on kasu

ERRi kodulehelt on peaaegu võimatu leida ülevaateid kaebuste ja nende lahendamise kohta. Need on ETV kodulehe allservas raskesti märgatava lingi taga. Eetikanõuniku tegevust kajastavad materjalid peaksid olema kättesaadavad, miks mitte linkidega kõigi avalik-õiguslike kanalite veebilehtedelt. Eriti ERRi kui avalik-õigusliku institutsiooni kontekstis (rõhutan just sõna esimest poolt – „avalik”) võiks eetikanõuniku tegevus aidata kaasa organisatsiooni läbipaistvuse suurendamisele. Otsustades eetikanõuniku aktiivsuse üle ERRi intranetis (21 sissekannet septembrist detsembrini 2007), on tal ERRi tegevuse kohta öelda palju rohkem, kui kuuleb sellest avalikkus. Need tähelepanekud võiks ju avalikustada, et edendada laiematki meediakriitilist arutelu. Ombudsman’il pole ka vaja seista kaitsepositsioonile väljastpoolt tuleva kriitika suhtes. ERR ei vaja kriitikute tõrjumist ega nende sildistamist „meediavõõrasteks” või „meediavaenulikeks”. Nagu kogu muu meediagi, vajab ka Rahvusringhääling konstruktiivset avalikku debatti ja seda peaks just organisatsioon ise soodustama. Ainult nii saame paika väärtused, ainult nii saab meedia tõsta inimeste turvatunnet.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming