Mõtteid metafüüsikast

Peeter Helme

Maailma pole võimalik mitte iialgi nii ära seletada ja läbi valgustada, et kõike saaks selgitada ateistlik-positivistlike argumentidega. Üks laiemalt levinud ideoloogiaid praeguses Eesti Vabariigis on võitlev ateism. Evi Arujärve artikkel “Topeltannus tapab” 8. juuni Sirbis pole kultuurilehes ei esimene ega kindlasti ka mitte viimane sellistest ideedest kantud käsitlus. Arujärve argumentatsioon longib ettearvatavalt nõukogude võimu poolt sisse tallatud rada. Mõningad teised võitleva ateismi plagu lehvitavad eesti publitsistid pakuvad hoopis põnevamat lugemismaterjali: Andrus Kivirähk on enamasti naljakas ning Ervin Õunapuu vähemasti karikatuurselt fanaatiline.

Arujärve argumentatsioon toob aga silme ette pelgalt pildikesi Mihhail Šeinmani 1963. aastal eesti keeles ilmunud raamatukesest “Paavstlus” või siis Gennadi Gerodniku pamfletist “Vend Vahindra”. Esimene ründab katoliiklikku kristlust, teine aga budismi. Kõik nad – Šeinman, Gerodnik, Arujärv – kritiseerivad tegelikult aga ikkagi ühte ja sama vastast, nimelt jõudu, mis pooldab ühiskonnaprobleemide lahendamisel toetumist “metafüüsilisele ja  mütoloogilisele mõtlemisele: läbipaistmatule, pimedale mõtteviisile…” .

Arujärve meelest tuleks “toore jõu ja religioosse metafüüsika topeltpaketile” ning “kroonukristlikule ja patriarhaalsele mõtteviisile” eelistada hoopiski metafüüsika kõrvalejätmist ühiskondliku elu korraldamisel. Öeldes, et “See toetub konkreetsest usundist märksa vanemale kogukondlikule solidaarsusele ja elutarkusele, mis annab inimeselt inimesele praktilise teadmise, et (näiteks) varastada ja valetada ei ole otstarbekas”, unustab Arujärv esiteks tõsiasja, et Eesti ühiskond juba toimibki nii. Religioonil ei ole meie riigis ei riiklikku, ühiskondlikku ega sisuliselt ka kogukondlikku moraalinormide ega ka -nõuannete andja rolli. See on sisuliselt muutunud “sektantlikuks”. Kui riigivõim või avalikkus tahavad aga midagi teada ühe või teise nähtuse eetilisuse või üleüldse tähenduslikkuse kohta, siis pöördutakse kas Tartu ülikooli semiootikute või sama asutuse eetikakeskuse poole. Võib vaid oletada, et viimased toetuvadki konkreetsete usundite asemel kogukondliku elu solidaarsusele.

Iseasi, kas see muidugi mõnest usundist vanem on. Iseasi, kas eetika üleüldse saabki mõnest usundist vanem olla… Ja mis veelgi olulisem – kui eetika peaks Arujärve meelest toetuma nimetatud solidaarsusele ja elutarkusele, siis millele ta toetub? Kas mitte meelevaldsetele otsustele? Loomulikult võib vaielda universaalse moraali olemasolu üle, kuid ometi on selge, et inimühiskonnad pole mitte asjata püüdnud ankurdada oma moraali igavikuga seostavatesse printsiipidesse. Vastasel juhul on tulemuseks moraali väänamine mingiks kommunismiehitaja moraalikoodeksiks – meelevaldselt konstrueeritud, ajalisi poliitilisi sihte taotlevaks inimhulkade manipuleerimise tehnikaks.

Sisuliselt on selline ka Eestis valitsev moraal. Jättes üleüldse kõrvale kõikvõimalikud JOKK-mentaliteedi näited, ei esinda ju sisuliselt isehakanud eetikakeskus ka mitte midagi muud kui ühe huvigrupi suunatud propagandat. On veider, et Arujärv seda märgata ei taha, sest tegelikult on ju säärane eetikakeskuse või teadlaste rühma arvamusel põhineva moraali võidukäik Arujärve poolt propageeritud metafüüsika kõrvalejätmine ning Arujärvel ei tohiks olla mingit põhjust kurtmiseks…

Loomulikult ei ole selles mitte midagi taunimisväärset, et Evi Arujärvele ei pruugi mõni konkreetne religioosne institutsioon mokkamööda olla. Samas on tõepoolest hämmastav, kuidas ta räägib “Sõna pimedast kultusest”, märkamata, et ta ka ise ei tee muud kui propageerib Sõna pimedat kultust. Antud juhul on selleks Sõnaks siis ülalmainitud materialistlik ateism ning selle meelevaldne, suvaliste inimeste tujust sõltuv pseudofilosoofiline kompilatsioon.

Arujärve vaevav metafüüsika kõrvalejätmise vajadus (Võiks muidugi küsida: kui jäetakse kõrvale metafüüsika, siis kuidas see käib? Kas vanade, läbiproovitud vahenditega, mille puhul ei jäetud kõrvale mitte miski abstraktne vaid ikka keegi konkreetne?) tõstatub paratamatult küsimuse, kas metafüüsikata laheneksid siis Arujärve kirjeldatud ühiskondlikud probleemid (ebamoraalsus, kuritegevus jms) ja paradiis tuleks maa peale?

Kardetavasti tuleb sellele küsimusele vastata lihtsalt tõdemusega, et inimolend on oma avatuses nii heale kui halvale määratudki jääma kannatama selle maailma hädasid. Paradiisi siin ilmas ei tule ning seda ei too meile lähemale ka püüded eitada oma loomuliku olemuse mõnda aspekti. Metafüüsika “kõrvalejätmine” ei lahenda mitte midagi, vaid toodab ainult vildakaid inimesi.

Metafüüsikaga arvestamine jätab seevastu aga ühe varuvariandi lahti, annab ühe võimaliku tähendustasandi inimmõistusele juurde ning aitab meil kõigi raskuste kiuste siiski inimeseks jääda. Ateistidele või agnostikutele võib see tunduda muidugi veider, kuid – ilma reliikviata ei saa nemadki läbi… Maailma pole võimalik mitte iialgi nii ära seletada ja läbi valgustada, et kõike saaks selgitada ateistlik-positivistlike argumentidega. Naiivne usk sellesse on aga uskumatult tugev.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming