Mõttematkad minevikku

Toomas Paul

Tänapäeva eestlast ei huvita ei usuturism ega ka piibel, rääkimata mõtterännakust XVII sajandi algelise kirjakeele juurde. Põhihoiak määrab pealisehitise

Eesti inimesi ei puuduta religiooniturism, mis on praegu maailmas kõige kiiremini kasvav turismiharu (Ärileht 12. XII 2007, lk 13). International Conference on Religious Tourismi hinnangul toob see sisse 18 miljardit dollarit aastas. Summa on pigem liiga tagasihoidlik, eriti kui arvestada, et Maailma Turismiorganisatsioon annab ainuüksi iga-aastaseks palverändurite hulgaks 330 miljonit inimest.

Piir tavalise turismi, religiooniturismi ja palverännakute vahel on muidugi hägune. Täpset statistikat ei ole ja hinnangud on subjektiivsed. Jeruusalemm ja Rooma on  turismiatraktsioonid kõigile. 11. detsembril algas hadži, mille ajal külastab Mekat kolm miljonit muslimit. Tänavuse aasta algul võttis 45 päeva jooksul rituaalsest kümblusest Gangese jões osa ligi 70 miljonit inimest. Inimmassi liikumist võis vaadelda satelliitidelt.

Oma sekulariseerumise esikoha üle uhkes Eestis on ainukene mainimisväärne objekt Moskva patriarhaadile alluv Kuremäe nunnaklooster, mis Vene usuturismile spetsialiseerunud reisibüroodele hästi teada. Kalle Kasemaa selgitab: „Protestandid läksid tagasi piiblis kirjas olnu juurde ja piiblis palverännakutest ei räägita.”

Eestlased on luterlased, s.t protestandid. Ent kui kristalselt aus olla, siis – ega tänapäeva eestlast ei huvita ka piibel, rääkimata mõtterännakust XVII sajandi algelise kirjakeele juurde. Jah, sellised asjad on olemas, aga ei paku pinget. Kunagised protestandid ei hooli ei pühapaikadest ega pühakirja sõnast.

Samas lehes, kus kirjutati usuturismist, oli ka Mikk Salu teine artikkel „Eestlasi huvitab poliitika ja majandus, ei huvita teadus” (lk 3), kus tutvustati Euroopa Komisjoni tellimisel korraldatud uuringu tulemusi. Teaduse vallas huvitutakse Eestis, niipalju kui üldse, meditsiinist ja keskkonnast. Oleme väga pragmaatiline rahvas.

Eks selle mineviku ning ajaloo seedimisega ole probleeme igal pool. Euroopa Liit jättis oma alusdokumendist südamerahuga kristluse välja. Poliitika on poliitika ning ei maksa Türgit ärritada, võib-olla ta ikkagi võetakse varsti liikmeks. Ja hakka siis ümber tegema! Parem kohe maha salata.

Aga Tallinna vanalinna ja Toompea rüütelkonna hooneid serveeritakse juba häbenemata „meie” mineviku pähe. See on seda hõlpsam, et saksad läksid täiega 1939. aastal ning nende vaibevara on mõnus omaks tunnistada. Kirikuhoonetega oleks ehk sama lugu, kuid – need on veel koguduste kasutuses, ja see teeb tõrksaks.

Põhihoiak määrab pealisehitise. Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda loodavate instituutide kasulikkuse või kasutuse üle arutledes ütles semiootikaprofessor Peeter Torop, et globaalülikooliks muutumise korral saab ka haridusest tavaline kaup, mis on allutatud brändingule. „Kui aga tahame säilitada klassikalist ülikooli ning teadmiste reprodutseerimise asemel luua uusi teadmisi, väärtustada igasugust lokaalsust ja seega mitmekesisust, siis oleks meie ainus tee tugevdada väikseid üksusi ja õppekavasid.” Dekaan Valter Lang väidab: „See on humanitaaria krooniline ja katastroofile viiv alarahastamine riigi poolt. Konveierlik õpetamine on alarahastamise otsene ja paratamatu tulemus” (vt Kadri Bank, Reform ei lahenda FLi põhiprobleemi. – Universitas Tartuensis 19. IV 2007).

 

Eesti kirjakeele inkubatsioonifaas

Lihtrahvas on usuasjade suhtes vaenulik või vähemalt ükskõikne ja valitsusel on teised prioriteedid kui rahvusteadused. Seda uskumatum on, et ikkagi leidub inimesi, kes ei hooli raske raha teenimisest, vaid teevad tõsist teadust ja uurivad asju, millest kasu ei ole ega tule. Üks sellistest töödest on XVII sajandi tõlgete kättesaadavaks ja võrreldavaks tegemine.

Väike seltskond entusiaste on alustanud eesti piiblitõlke ajaloolise konkordantsi koostamist. Valminult peaks see sisaldama kõiki piiblitõlke tekste Georg Mülleri aastatel 1600–1606 peetud jutluste tsitaatidest kuni 1739. aastal ilmunud trükipiiblini. Kõik need enamasti käsikirjalised tekstid sisestatakse andmebaasi, nii et neid saab sealt lugeda lihtsalt kui tekste, aga ka omavahel võrrelda. Kasutaja saab otsida välja ühe kindla piiblisalmi ja vaadata, kuidas seda eri aegadel on eesti keeles sõnastatud. Niisugune konkordants näitab ilmekalt, mismoodi kirjalik eesti keel on arenenud ja kuidas väljendusvõimalused on muutunud. Sellega saab pildi n-ö eesti kirjakeele inkubatsioonifaasist, kirjaliku väljenduse kujunemisest kuni ajani, mil ilmus trükipiibel, mis kehtestas keelekaanoni ligi sajaks aastaks ja on suures osas määranud ka meie tänase kirjakeele. Tekstide sisestamine on väga töömahukas, sest neid üritatakse ühtlasi grammatiliselt analüüsida ja märksõnastada, nii et tekiksid ka sõnastikud (vt Anu Mõttus, Ammuste tekstide allikal. – Õpetajate Leht 16. II 2007).

Sama materjali põhjal on Kristiina Ross, Heiki Reila ja Kai Tafenau juba üllitanud tetrapla „Põhjaeestikeelsed Uue Testamendi tõlked 1680–1705”, kus on rööbiti neli Luuka evangeeliumi ja apostlite tegude raamatu käsikirjalist teksti (vt minu tutvustus: Tase tõuseb tasapisi. – Sirp 26. X 2007). Sealt on piltlikult näha, kuidas hästi raskepärasest tekstist saab visa töö tulemusena tänapäeval juba suhteliselt arusaadav eestikeelne tekst.

 

Paranduste rägastikus

Ortograafia, mida ei hakatud 1687. aastal konverentsil revideerima, ei olnud liivimaalaste ja eestimaalaste ainuke vaidlusküsimus. Väga palju on näha Pilistvere parandustes poolikuid lahendusi näiteks eituse kasutamises: tegusõnade ühesugune pööramine jaatavas ja eitavas kõnes on kord parandatud, kord mitte. Peale selle jääb vahel mulje, et oma piirid on seadnud ka lihtsalt paranduste rägastiku üle pea kasvamine, seda enam, et põhilise käsikirja näol on tegemist juba enne Pilistvere konverentsi parandatud tekstidega.

Väga osavalt on toimetajad kirjutanud üle tähemärke, vahetanud välja tõlkevasteid ja lugenud vahepealseid parandusi jälle õigeks. Muude paranduste hulgas on ümber nummerdatud ka kogu sõnajärg või kirjutatud salmiosi uuesti veerul. Võib oletada, et Pilistvere konverentsil teinuks parandaja enamat, kui seda lubas ühelt poolt üsna loetamatuks parandatud mustand ja teiselt poolt õigekirja ja algteksti vaevaline konsensus. Üldlevinud väide, et kompromiss ei rahuldanud tegelikult kumbagi poolt, paistab käsikirju vaadates kinnitust leidvat.

Heiki Reila ütleb, et kui jälgida parandusi, mis Pilistveres on tehtud Anton Heidrichi valmistatud Markuse evangeeliumi käsikirja, võib näha, kuidas osa Wastse Testamendiga kattuvaid tõlkevasteid on Pilistveres välja vahetatud. Apostlite tegude raamatu semantiline analüüs lubab väita kõige suuremat Wastse Testamendi võimalikku mõju Müncheni käsikirja puhul, mis lubab oletada, et sama mõju pidi olema suur ka selle aluseks olenud Hornungi kadunud tõlkes. Seda väidet paistab toetavat ka nende tekstide esialgne leksikaalne ja grammatiline analüüs. Näiteks on kasutatud Müncheni käsikirjas ja Wastses Testamendis potentsiaalivorme, mida ei tarvita ei parandajad ega ole neid ka Pilistvere algses käsikirjas (vt Heiki Reila, Uue Testamendi Hornungi tõlke kohast vaimuliku eesti keele kujunemisloos. – Keel ja Kirjandus 2007, nr 2, lk 143–151).

Et superintendant Johann Fischer soovis tõlget algkeelest ja Pilistveres see kokkulepe selleks korraks ka saavutati, võiks oletada kreekakeelse variandi kasutamist.

Töörühma poolt on publitseerimiseks valitud „Ewangelium Pühhast Lukassest ülleskirjotud” ja „Pühha Lukase Ewangeliumi Teine Ossa Pühha Apostlide Teggudest”. Miks just need? Põhjus on sealse keele kirjanduslikkuses.

 

Kreeka ühiskeelt oskas linnades igaüks

Uus Testament on kirja pandud kreeka keeles. Võib-olla oli Jeesuse sõnu kirjutatud üles ka arameakeelsetena, igal juhul mõnedki logionid saavad mõistetavaks alles siis, kui tõlkida need tagasi aramea keelde. Seda on teinud Arnold Meyer („Jesu Muttersprache: das galiläische Aramäisch in seiner Bedeutung für die Erklärung der Reden Jesu und der Evangelien überhaupt”, 1896), Gustaf Dalman („Die Worte Jesu”, 1898), Charles C. Torrey („The Aramaic Origin of the Fourth Gospel”, 1922), C. F. Burney („The Poetry of Our Lord”, 1925), Matthew Black („An Aramaic Approach to the Gospels and Acts”, 1967), Julius Wellhausen, Paul Fiebig, Joachim Jeremias oma kommentaarides ja paljud teised.

Aga meieni jõudnu on kreeka keeles. Kreeka keel oli pärast Aleksander Suurt kogu oikumenē, s.t kogu hellenistliku maailma ühiskeeleks, mida vähemalt linnades oskas igaüks. Kristlus leviski esimese poole aastatuhande vältel ainult linnades – „pagan” (< ld paganus ‘maamees, külaelanik’) sai terminus technicus’eks vanast usust kinni hoidva talumehe kohta.

On loomulik, et kreeka keelt osati eri tasemel ning korralikku atika proosat ei suutnud kirjutada kuigi paljud. Eks sellega ole sama lugu nagu praegu inglise keelega – Tallinna volikogu esimees Toomas Vitsut tahaks seda ametlikult pealinna teiseks keeleks. Aga paratamatult on see äratuntavalt „2L” (ehk äraseletatult: second language).

Apostel Paulus kirjutab tavalises koinees (kr koinê) ehk käibekeeles. Ilmutusraamat aga on primitiivses ning vigases kreeka keeles, ja on eksegeete, kes arvavad, et autor kirjutas nimelt sellist santi keelt. Kõige parem tase on kirjas heebrealastele, kus kasutatakse retoorilisi stiilivõtteid, ent see traktaat on sisult nii spetsiifiline, et tavaline lugeja ei saa tast mõhkugi aru. Päris korralikus keeles on ka Peetruse esimene kiri.

Luukas – ükskõik, kas tegemist on pärisnimega või pseudonüümiga – kasutab püüdlikult normaalset suhtluskeelt. Seepärast, kui tahta Uuest Testamendist leida sobivat teksti, on mõtet analüüsida just tema kirjutatut. Teatavasti tõlkimine nivelleerib, paratamatult. Kui võrrelda kolme esimest evangeeliumi, mida erialakeeles nimetatakse sünoptilisteks (kr synopsis ‘koos vaatlemine’, ilmakaartide kõrvutamise kohta on seda sõna hakatud kasutama palju hiljem), siis võib näha, kuidas originaalis tunduvalt abitumat Markuse keelt on Matteus ja eriti Luukas üle võetud perikoopides kõvasti kohendanud. Näiteks praesens historicum on reeglina asendatud lihtminevikuga. Kuid tõlkides ei saa selliseid autorile iseloomulikke detaile edastada, sest keegi ei oota reaalust, vaid tõlget.

 

Demütologiseerigem oma  keelelised arusaamadTõlkimise köögipoolt analüüsides on võimalik kindlaks teha, kuivõrd on tõlgitud kreeka originaalist ja kui palju arvestatud Lutheri tõlkega saksa keelde. Mind ennast, näiteks, huvitaks kontrollida, kas on ikka jälgi soome piibli mõjust, mis olevat olemas olnud Heinrich Göseckenil.

Eestis on teha veel kole palju. Mujal Euroopas on sellesuunaline alusuurimistöö enamasti ammu ära tehtud. Sakslastel on Lutheri piibel ja ka sellele eelnenud saksakeelsed tõlked ammu läbi analüüsitud, inglastel King James Version samuti. Soomlased andsid Agricola kogutud teosed juba kakskümmend aastat tagasi välja ning neil on üldine pilt kirjakeele kujunemisest praeguseks palju selgem kui meil.

Üksikutes kitsamates lõikudes võib muidugi mujaltki aktuaalseid paralleele leida, aga meil oleks kõige kohasem kõrvutada ennast lätlastega. Saksamaal on värskelt koostöös lätlastega valminud kogumik „Common Roots of the Latvian and Estonian Literary Languages” (toim Kristiina Ross, Peteris Vanags, Peter Lang GmbH Internationaler Verlag der Wissenschaften, Frankfurt am Main 2008, 377 lk), kust leiab esimese katse kõrvutada läti ja eesti vana kirjakeele tekkemehhanisme. Seni on eestlased keelesugulusest lähtuvalt teinud koostööd rohkem soomlastega ja lätlased leedulastega, aga kultuurilooliselt on just Eesti ja Läti kõige lähedasemad ja seda asjaolu tasub kirjakeele uurimisel edaspidi rohkem arvesse võtta.

Romantiline käsitlus võrdsustab eesti ühiskeele tekkeprotsessi seebiseriaaliga. Kainema ja emotsioonivaba pilguga asjale vaadates tundub, et normaalparadigmas eksitakse kahes olulises küsimuses. Esiteks on raske uskuda, et kõik need baltisaksa pastorid, kes lõid eesti kirjakeele, olid tõesti nii halvad, et tahtsid eesti keelt rikkuda ja moonutada. Veel petlikum ja salakavalalt eksitav tundub aga olevat ettekujutus, nagu oleks meil õnnestunud praeguseks oma keelest välja puhastada kõik need halvad võõrmõjud, mis baltisakslased siia tõid, ja et XX sajandil taastati eesti keele algne süütus. Kristiina Rossi sõnadega: „Rahvusromantilistest igatsustest ning kultuurilisest alaväärsusest kõrgemale tõustes tasub tähele panna, et tõupuhtus ei olegi tänapäeva pluralistlikus maailmas enam mingi vaieldamatu väärtus. Praegu, XXI sajandi alguses, ei tähenda meie keeleliste arusaamade demütologiseerimine seda, et peaksime oma keele pärast kuidagi häbi tundma. Eesti keel on ilus ja ainulaadne ka sellisena, nagu ta on.”

Eksklusiivsed mõttematkad minevikku nõuavad tublit intellektuaalset eeltreeningut. Ja need on ohtlikud. Võib selguda, et eesti keele terminoloogia ja keel ise on kristlusest läbi imbunud, ole selle üle uhke või häbene.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming