Mõtteviisist ja infokriisist

 

Venemaa reageeringus puudus veel vaid appihüüe kogu maailma rahvaste poole.

Seekordne kevad on olnud mitmeski mõttes eriline. Kindlasti leiavad sünoptikud selles midagi täiesti isepärast. Paljudele noortele on see kiire eksamiteks valmistumise aeg, võimalik, et pöördepunkt elus. Meie hulgast on lahkunud paljudele tuntud Debora Vaarandi, Dan Põldroos, Kirill Lavrov, Boriss Jeltsin, Mstislav Rostropovitš ja Silvia Rannamaa. Paljus on aga see kevad olnud eriline veel selleski mõttes, et on andnud mõtteainet sotsiaalset keskkonda puudutavatel teemadel.

Kõneks tulevad sündmused said alguse nädala jagu enne aprilli lõppu. Et ma pole kaugeltki poliitik ega isegi mitte sotsiaalselt aktiivne kodanik, ei oska ma ka arvata, kuivõrd on toimunul seost Kiviõli võimupöördega või Venemaa presidendi nõuniku arvamusavaldusega, mille kohaselt meie valitsus tegelevat natsismi taaselustamisega. Ehkki valitsuse idee sõduri kuju pealinna trollipeatusest ära viia ei kujutanud endast midagi uut, olevat see nõuniku avalduse kohaselt šokeerinud paljusid eurooplasi. Ma ei tea küll, millistele faktidele tuginedes selline avaldus tehti, kuid juba sealt alates võiks rääkida Eesti siseasjadesse sekkumisest ning sihiteadlike valefaktide esitamisest.

Kohe järgmisel päeval kogunes sõduri juurde mitusada inimest, kelle üldine meelsus oli ajendatud eespool viidatud avaldusest. Meie peaminister, kes sai valimistel kõige rohkem rahva hääli, ei asunud täitma mitte üksnes rahvale antud lubadust vaid ka kodanikukohust. Palju pahandusi tekitanud monument koos Enn Roosi meisterlikult loodud kujuga ei sobinud elava liiklusega tänava äärde juba enne seda, kui selle ees 1991. aastal kustus igavene tuli. Kindlasti oleksid inimesed sõduri jalge ette lilli toonud meelsamini mõnes rahulikumas paigas. Täiesti sündsusetuna tundusid mulle aga mis tahes miitingud ja meeleavaldused monumendi juures ja seda eriti veel tingimustes, kus seal räägiti olevat kellegi haud. Ajaloos mitte just väga tugevana lootsin ma kuni 12 kirstu väljakaevamiseni, et tegu on siiski vaid mälestusmärgi, mitte matmispaigaga. Nõustun nendega, kes leiavad, et kadunukeste koht on surnuaial. Hauad sobivad kesklinna trollipeatusse sama palju kui kõnet võtma ahvatlev reklaam napilt riietatud daamiga lastesaate reklaamipausi.

Seda kummastavam oli Venemaa protestinoot (23. IV) seoses planeeritud väljakaevamistega. Suur riik käitub kui füüsiliselt tugevam liivakastikaaslane. Ei tähenda siin mingi suveräänsus, demokraatia või iseseisvus. Miks meie riigi keskmine kodanik ei tule selle pealegi, et karta sõjalist sekkumist näiteks läänenaabri poolt, ehkki olid ka ajad, mil need alad rootslastele kuulusid. Juba päev hiljem võttis sõna Venemaa välisminister, kes ennustas, et Eestis toimuv mõjub halvasti kogu Euroopale. Nii Peterburi kui Moskva lähistel lammutati aga samal ajal samuti sõjamonumente. Meie meedias ei leidnud kajastust, kas keegi ministritest ka oma riigis toimunu puhul avaldusi esitas.

Postimees kogus ka neil ärevatel päevadel lugejate arvamusi, ja seda vaatamata mitmetele küberrünnakutele serveri vastu. Enamik lugejaist toetas sõduri kuju äraviimist Tõnismäelt, ja seda eelkõige edasiste intsidentide ärahoidmise kaalutlustel. Neljapäevased uudised mõjusid kui tuline dušš ärklitoas, kuhu pole vannituba ehitatudki. Sovetid karjusid häbematusi, nilbusi ja roppusi valitsuse aadressil ning mõned agaramad püüdsid iga hinna eest irriteerida politseinikke ründama “langenute mälestajaid”. Illustratsioonina sobib siia ema, kes oma alaealist poega piirdetara juurde tõukas ning räuskas politseinikule, et löögu süütut last, kui julgeb! Tõsi, kindlasti oli kohale tulnud ka neid, kes seda tegid teenustasuga 80 krooni tunnist, ning ei või välistada, et masside hulka oli sattunud ka korralikke inimesi.

Politseinikud aga ei kaotanud pead. Soovides kivirahest ja aina meeletumaks muutuvast marutamisest vabaneda, alustati valgus- ja heliefektidega, mis oli kui vesi idanaabri meediaveskile. Jälgisin neil öödel ka Vene uudistesaateid. Neis serveeriti ilmekalt, kuidas politsei ründas jõhkralt fašismiohvreid härdalt taga nutvaid kodanikke. Paraku on tollele riigile vähemasti viimastel sajanditel omane olnud kui mitte otsene valetamine, siis vähemasti asjade valgustamine läbi teatava prisma. Ma pole isegi kindel, kas enamik Eesti Moskva saatkonna ees meelt avaldanud ning meie riigi lippu põletanud noortest üldse teavad, mis Tallinnas tol ööl tegelikult toimus. Seda enam, et ka BBC News edastas vaid Moskva korrespondendi emotsionaalseid arvamusi.

Kohalikud sovetid aga teadsid, olles varustatud nii Interneti- kui ka mobiiliteenuse hüvedega. Ma kasutan täiesti sihiteadlikult seda sõna, kuna minu meelest polnud intsidendis mingit pistmist rahvuse, vaid meelsusega. Mul on suur hulk venelastest tuttavaid, kes olid paanikas pigem just seetõttu, et kartsid eestlaste suhtumise muutumist nendesse. Politsei tegutses siingi resoluutselt ning kontrollis maanteel Tallinnale lähenevaid busse, et vähendada seeläbi nõukogudemeelsete kodanike lisandumist kisakoorile. Venemaa keeldus oma esindajat Tõnismäele säilmete väljakaevamisele saatmast, kuna seda laadi hauarüvetamist poleks ju ometi ükski inimene suutnud taluda. Kuna rüüstamise põhiobjektideks osutusid alkoholipoed, siis kestis märul sisuliselt seni, kuni saabus piisav joove. Tõsi, politsei oli siiski suure osa aktiivsematest laamendajatest kinni pidanud.

Järgmisel päeval selgus, et erimeelsused ei valitse üksnes kodus. Solana teatas, et Euroopa Liit mõistab ja toetab Eestit, samas kui Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee president avaldas monumendi teisaldamise asjus hoopis kahetsust. Kuna Moskvas algas sisuliselt Eesti saatkonna blokaad, keelduti venemaalastele viisasid andmast, et mitte lubada sealseid sovette oma aatekaaslasi toetama. Seesugustes tingimustes ei oleks olnud mõistlik jätta tüliõunaks tõusnud sümbolit, sõdurit, seisma sinna, kus see seisis.

Teine märuliöö oli noorte päralt, kuna vanad kalad istusid trellide taga. Käe said valgeks ka Ida-Virumaa noored, jätkus laamendamine pealinnas. Tallinna linnapea aga arutles oma avalikus blogis aina teemal, kui valesti peaminister käitub ja mis kõik siis oleks toredasti ja paremini olnud, kui “meie” oleksime võimul olnud. Ma pole siiski kindel, et märul oleks lõppenud ka juhul, kui meie peaminister oleks kohale tulnud ja end tükkideks rebida lasknud. Siiski aga esines ta televisioonis ning rääkis kujunenud olukorrast, tegemata ainustki märkust linnapea aadressil, kes samal ajal vaid valitsuse aadressil pori pildus. Selgi ööl ei näidatud Vene uudistes muud kui õnnetuid ohvreid, keda fašistlik Eesti valitsus politsei vahendusel peksab, taga kiusab, mõnitab ja muul moel ahistab. Puudus veel vaid appihüüe kogu maailma rahvaste poole.

Jõhvis oli üks nooruk öisele märulile kaasa haaranud granaadi. Tõnissoni monument pandi seal põlema, kuid veoautoga ümberlükkamise idee kukkus läbi. Tõtt-öelda ei oska vist sovetlik hing uneski näha, et põlisele eestlasele on mis tahes monumendist märksa olulisemad pigem hiiepuud, merekohin ja rahumeelsus. Vene meedias levisid kuuldused, et pronksist kuju on tükeldatud ja üles sulatatud. Vene inimene on kahtlemata märksa emotsionaalsem kui eestlane, mistõttu sellised üleskutsed võitsid ilmselt madalama haridusega inimeste hulgas poolehoidu.

Avalikkusele sai teatavaks, et märatsejatest ja marodööridest kinnipeetute hulgas oli ohtrasti kodakondsuseta isikuid, palju kriminaalse taustaga persoone ning üksikuid välismaa kodanikke. Spekuleeriti võimalusest ligi 60 kinnipeetu riigist väljasaatmise üle. Paraku on aga vähese haridusega inimesi iga rahvuse hulgas. Umbes sama anekdootlik kui kuju tükeldamise jutt tundus teade, et üks Tartu linnaliinibussi juht oli ühissõidukist tänavale tõstnud isiku, kes rääkis mobiiliga vene keeles. Kahtlemata lisab selliste faktide olemasolu ebameeldivaid pingeid rahvuste vahele. Samas ei kohanud ma ei noil päevil ega ka hiljem Tartus selliseid vene keelt kõnelevaid kodanikke, kelle silmis oleks põlenud mingi õel mässutuluke.

Kõiki neid sündmusi jälgides jääb vaid tõdeda, et sovetlik suhtumine pole kuskile kadunud. Pole vist olemas ainustki sündmust ega tegu, riigikorrast rääkimata, kus kõik oleksid ühtviisi rahul. Muidugi võib aru saada põliseestlasest, kes emotsionaalsel tasandil leiab, et kõik need, kellele ei meeldi meie riigis elada, otsigu endale see riik, kus nad end hästi tunnevad, ja ärgu tulgu meie õuele kaklema. Teiselt poolt – kui palju nende möllajate hulgas oligi neid, kes pole sündinud Eestis? Kuhu neil ikka minna? Ei saa ju kuidagi märkimata jätta, et valdav enamik mitte-eestlastest pole mitte üksnes toredad vaid ka targad ja haritud ning ühiskonnale vajalikud inimesed.

Kui antud olukorras üldse kuskil süüdlasi otsida, siis kindlasti mitte peaministri isikus ega riigi integratsioonipoliitikas. Mingit kasu pole ka parastamisest, et nüüd olevat kogu see poliitika raisus. Probleem on minu meelest hoopis hariduse lõhestatuses ja info puudulikkuses. Me võime ju küll rääkida, et meil on riiklik õppekava ja ühtne kool, kuid tegelikult on ju üle kümne aasta paljudes venekeelsetes koolides õpetatud naaberriigi õpikute järgi. Muukeelne elanikkond ei vaata Eesti telekanaleid ega loe eestikeelseid ajalehti. Möödunud aasta oktoobris korraldas Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia integratsiooniteemalise seminari, millest võtsid osa vene gümnaasiumide õpilased. Ühe tulemusena selgus seminarist, et noored on elanud infovaeguses ega teagi, millised on nende võimalused.

Ühes eestikeelses jutusaates esines pärast tormilisi sündmusi endine õpetaja, kes ütles, et tal on nüüd häbi oma endistele venelastest õpilastele silma vaadata, kuna ta oli toona neile rääkinud, et Eesti on väike ja rahu armastav riik ning et siin on hea elada. Oleksin temalt küsinud: miks tal on häbi? Veelgi enam aga, miks ta rääkis, et Eestis on hea elada, selmet öelda: meil on siin hea elada, kui me oma elu ise hästi elame. Pealtnäha tühine nüanss, kuid noori ei tohiks kasvatada selles valguses, et kõik toimub kusagil neist sõltumatult ning neil jääb üle vaid tulemusi nautida.

Nüüdseks on Tõnismäe telk maha võetud ja saatkonna blokeerimine lõppenud. Lilli võib panna kuhu hing ihkab, kas või valgeid tulpe tundmatu sõduri hauale. Meie endine peaminister ei imesta, et okupatsiooni ja kommunismi kuritegusid naaberriigis eitatakse, kuna üha avalikumalt peetakse seal ju Stalinitki “uue Venemaa” rajajaks. Kuidagi peaks aga kõigile meie noortele tegema selgeks, et naaberriigis toimuval ei ole otsest seost meie riigis toimuvaga. Kuidas panna seni venekeelsete kanalitega harjunud inimesed huvituma oma riigi asjadest, on iseküsimus. Noored ei ela omaette, vaid tavaliselt koos oma vanematega, kellest paljudel puudub stiimul riigikeelegi äraõppimiseks. Kui spekuleerida teemal, et kõikidele kodanikele oleks antud kodakondsus ilma elementaarse eesti keele oskuseta, kas see oleks nad pannud huviga kohalikke ajalehti lugema ja telekanaleid jälgima? Vaevalt.

Ma ei usu millegipärast, et Terevisioonis esinenud vene neiu, kes mainis, et tunneb end nagu teisedki Eestis elavad venelased teisejärguliste inimestena, oleks esindanud kõiki venelasi. Tema jutu kohaselt olevat olnud sõduri kuju Tõnismäel nende identiteedi kandja. Minu tutvuskonnas on palju venelasi, kel on olemas teistsugune identiteet, näiteks kultuurilisel tasandil. Kuid eks inimestel on vajadus end teostada. Alles hiljuti pöördus Öine Vahtkond ÜRO poole palvega tagada Eestis elavate venelaste kaitse. Eestlane loeb seda uudist ja kehitab õlgu. Mitte-eestlane aga loeb ja mõtleb, et äkki on tema olnud seni ainus, kes on tagakiusamisest pääsenud. Venemaa välisminister teatab maailmale, et EL ja NATO mahitavad ajaloo ümberkirjutamist. Eestlane loeb ja kehitab õlgu. Need, kes aga ei taha uskuda, et Venemaa oli üks Teise maailmasõja algatajaist ning paljude rahvaste okupeerijaist ning peavad teda vastava kasvatustöö tõttu üksnes fašismist ja rõhumisest vabastajaks, ei oska iial selle pealegi tulla, et nii kõrge riigitegelase jutus võiks peituda provokatsioon. Ukrainlased kutsuvad üles ostma Eesti kaupu ja boikoteerima Vene toodangut. Mida järeldab uudisest eestlane, mida mitte-eestlane? Erinevus on mõtteviisis. Mõtteviis aga rajaneb teadmistel, kasvatusel ja kogemustel. Noorel inimesel ei ole kogemusi, on vaid kasvatus ja koos sellega antud teadmised. Selleks, et kasvatus sisaldaks tõeseid teadmisi, peaksid ka õpetajad ja lapsevanemad olema teadlikud ning saama vajalikku infot. Üksnes hirm karistatud saada ei päästa meid edasistest pogrommidest.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming