„Ma ei taha olla kerglane …”

Berk Vaher

President Ilvesel tuleks saada just siseriiklikes küsimustes (veel) mõjusamaks kõnelejaks-kirjutajaks, et tajuksime teda peale riigimehe ka rahvamehena. Toomas Hendrik Ilves, Suurem Eesti. Valik presidendikõnesid ja -kirjutisi 2006–2011. Koostanud ja toimetanud Olari Koppel, Marek Tamm ja Kaarel Tarand. Kaane kujundanud Dan Mikkin. Varrak, 2011. 377 lk. Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese esimese ametiaja sõnavõttude valimik ilmus siis, kui ta oli juba teisekski ametiajaks tagasi valitud ning vaevalt keegi ses tagasivalimises õigupoolest kahtleski. Olnuks (toetajate seas) kahtlejaid, kiirustatuks ehk kogu välja andma juba valimiste eel; aga teiselt poolt võib neist kõnedest-kirjutistest lisaks kahtluste kummutajatele nii mõnegi tekitaja-kinnitaja leida. Mõistagi ei leidu siin midagi sellist, mis tugevalt kahjustaks ettekujutust Ilvesest kui riigimehest; vastupidi, enamjaolt on „Suurem Eesti” meeldetuletuseks, kui armetud on argimeedias levivad stereotüübid kellestki kikilipsuga härrast „seal üleval”, kellel on puhuti ikka veel ameerikalikud maneerid, „paraadtalu” ja huvitavate tujudega kaasa. Ei, Ilves on ennekõike ikkagi rahvusvahelise haardega riigimees, võib-olla üksikuid praeguses Eestis, kes on seda loomulikult – oma eruditsiooni, kogemuste ja suhtlusvõrgustiku kaudu. Ning ühtsem Euroopa on talle vähemalt sama oluline kui suurem Eesti, kui neid üldse saab eristada – on ju Ilvese üks peamisi südameasju vastuseis nn „uute Euroopa riikide” teisejärguliseks tõrjumisele tähtsate ametikohtade määramisel ning „vana Euroopa” üleolevate eelarvamuste murendamine rahvusvahelise koostöö toel.

Et see koostöö hõlmab ka avatuma suhtumise Ameerikasse, tuleneb ju sellest, mil määral meie kaasatus NATO laienemisprotsessi aitas meil jõuda ka Euroopa Liitu. Nende valikute väljendamise viisi ja nende üksitiste tagajärgede üle võib ja küllap tulebki teinekord konstruktiivselt vaielda, nende edasisi arenguid valvata ja neis „oma mõõtu tunda”, aga kas ja kuidas on võimalik (mõttekas, põhjendatud) vaidlustada neid valikuid endid? Ehk vähemalt sama välispoliitilise „kaliibri” evijail ongi, kuid haritud ja avatud lihtlugejale on Ilvese analüüsid ja põhjendused terased ja enamasti ammendavad. Ta on teinud äärmiselt palju selleks, et Eestit üldse nendesse rahvusvahelistesse liitudesse saada; nüüd on tal hingel, et me optimaalses koostöös suurte ja väikestega, lähemate ja kaugematega, „uute” ja „vanadega” suudaksime end kehtestada võrdsena võrdsete seas.

Niisiis, mitmeti pean kogumiku tugevamaks osaks just rahvusvahelise poliitika analüüsi, ennekõike tsüklis „Laiem Euroopa” ning ka „Väiksemas maailmas”. Veidi kõigutab seda muljet küll toimetajate otsus kaasata tsüklisse erinevail puhkudel peetud samateemalised kõned, mis läbivalt fraasiti ja isegi lõiguti ka peaaegu sõna-sõnalt ühtivad, näiteks „Meie ülesanne on tunda meie Euroopat” (lk 208) dubleerib paljuski eelneva kõne „Uus Euroopa uues Euroopas” (lk 199) teist osa. Aga samas võib vastu väita, et kuna üks on peetud Strasbourg’is, teine Washingtonis, on tekstikriitiliselt seda põnevam jälgida erisusi – muutusi nii sõnastuses kui rõhuasetustes. („Koostajate-toimetajate märkuses”, mis teose lõpetab, kuigi sellega pidanuks alustama, on küll mööndud, kuid mitte põhjendatud mõttekorduste säilitamist.) Hakkab ka silma, et Ilves kritiseerib teraselt ja jõuliselt „vana Euroopa” korporatiivsust küll ameeriklastele, küll poolakatele ja mõistagi eestlastele kõneldes, kuid kogumikus võinuks leiduda ka mõni sellelaadne väljaastumine „vana Euroopa” südames. Ju ta ikka julges – nii nagu ta on julgenud teha torkeid Venemaa pihta ka Venemaa enda pinnal.

Ent (kaanele miskipärast päris väikselt kirja saanud) „Suurem Eesti” algab autori saatesõna järel ikkagi nimitsükliga, mis on ka valimiku mahukaim ning mille keskmes on ennekõike siseriiklikud teemad. Ning ühelt poolt jääb just neist kõnedest ja sõnavõttudest mulje – ma rõhutan, „mulje”, mis võib suuresti olla koostajate valikust tingitud ja mida teose lõpuosa mõnevõrra väärabki! –, et meie president on küll korralik, aga … enamasti mitte särav kõnemees. Võib-olla see on maitseküsimus; ehk mind (nagu vist paljusid teisigi ja kas mitte viimati ka praegust presidenti?) kummitab ikka veel Lennart Meri, kelle presidendiaastad ja -kõned lõid kui mitte lausa ideaali, siis vähemalt jõulise eeskuju. Ning president Meri oli ju ennekõike jutuvestja ja kujundilooja. Võib väita, et sellest ei saanud mööda ka Mere kuvandile mitmeti vastanduva või sellest rõhutatult eristuva Arnold Rüütli kõnekirjutajad.

President Ilves on kinnitanud, et kirjutab oma kõned ise. Lõppude lõpuks pole isegi nii tähtis, kas president kirjutab kõned „ise” või on tal rohkemal-vähemal määral ka taustajõude. Need taustajõud loovutavad oma autoriõiguse presidendile (ning on labane hakata seda pärast mingite vihjete või otsestegi avalduste abil tagasi nõutama!) ning president on see, kes teeb lõpliku valiku ja kannab vastutust selle eest, mida ta oma (ameti) nimel lausub. Ent (vähemalt Meri mõõtu) juttude vestjana ja kujundite loojana käesolev kogumik Ilvest enamasti ei näita.

Võib-olla on asi selles, et Ilves omil sõnul „ei taha olla kerglane” (lk 201)? Mööngem, et see on üks kontekstist rebitud lauseke, kuid osutub vägagi olemuslikuks, eriti toetatuna mõnest „Lahtiste lehtede” tsüklis meedia ja populismi pihta saadetud torgetest. Kuid leian, et rahvast ühendavaid lugusid ja kujundeid ei saa kuidagi alahinnata või kerglaseks pidada; nii on ajast aega saadud kaasa mõtlema ja tegutsema neid, kellele faktid, numbrid ja keerukas argumentatsioon ühel või teisel põhjusel kaugeks jäävad. Mõistagi on sel moel ka suur oht luua stereotüüpe ja pilkesilte, mis rahva meeleoludega manipuleerivad. Kuid kas pole siis presidendi, liiati valdavalt esindusfunktsiooniga presidendi üks keskseid funktsioone esitada selliseid lugusid ja kujundeid, mis kannavad rahvusvaheliselt riigimehelikke ideid ning väärikalt vääravad olupoliitilisemaid, populistlikumaid lendfraase ja narratiive? Konkreetsemalt: Ilvesel endal on kõnest kõnesse hambus see, kuis Jacques Chirac põlastas USA-le toetust avaldanud Kesk- ja Ida-Euroopa riike halvasti kasvatatud lasteks, kes ei osanud õigel hetkel vaikida – mida väärilist ja sama tabavat on tal endal aga sellele vastu panna?

Ehk siis siseriiklikus kontekstis veel otsemini öeldult: president tajub end küll oluliste diskussioonide algatajana, kuid kas pole ta väljaöeldu (küll väärikust taotledes, kuid ehk teinekord ülemääraseski alalhoidlikkuses) jäänud neis ülesandeis liigagi sageli mõnede Reformierakonna ministrite arrogantse „killuloopimise” või Savisaare nuiatöise populismi varju? Selles võib süüdistada meediat, arvamusliidreid, kaude ehk rahvastki, või ebamääraselt keda tahes teist – ning teatavat piredat vimma ja eneseõigustust kipub saatesõnast immitsema küll: „Selgelt välja näidatud ja öeldud kire puudumist on mulle ka ette heidetud ja koos sellega järeldatud, justkui teeksin seda tööd vastumeelselt või puuduliku pühendumisega. Seesugused arvamused panevad mind õlgu kehitama nagu ikka siis, kui tuvastan enda kohta antud hinnanguist kiuslikke eelarvamusi ja väheseid teadmisi” (lk 10); „Kindlasti on ka teistsuguseid arvamusi, kuid minu meelest ei ole Eesti president rahva isa, kantslist manitsev koolipapa ega kõrge kuninglik olend, kelle saabumise puhul tuleks võtta valveseisang, puhuda fanfaare ja rullida lahti punane vaip” (lk 11).

Ent näiteks Jaan Tootseni dokfilm „Uus Maailm” – mis on ju mitme nurga alt hooliva halastamatusega ausaks linateoseks tunnistatud – näitab Ilvest tema visiidil „kodanikuühiskonna musterlaste” juurde just sellisena: jäigaselgsena, ametlikuna, koolipapalikuna. Ilmses kartuses mõjuda kerglaselt … aga mõjudes nõnda oma külaskäigul mõneti ebasiirana. (Ning, muide, kogumikku lõpetavas sõnavõtus „Viis aastat Eesti riigipeana” ta ametiaja prioriteetidena välja toodud valdkonnad – kodanikuühiskond sealhulgas – ei pääse selles valikus isegi vabariigi aastapäeva kõnede kaudu sel määral mõjule kui ta rahvusvahelise poliitika seisukohad. Vaieldagu vastu.)

Ma ei arva, et Ilvese huvi kodanikuühiskonna vastu oleks ebasiiras või et tema suhtumine Eestisse oleks kiretu. Niimoodi presidendiks ei saadaks ega jäädaks. Ent mulle on jäänud mulje (taas kord – mulje!), et ta ei ole ikka veel leidnud neid päris õigeid sõnu kõnetamaks selle rahva hinge ja südant. Ja ta ise tajub seda. Ehk osalt sellest äratajumisest oli kehutatud sõnaus, mis võimaldas rahval endal anonüümselt ametlikku poliitilist oskuskeelt suupärasemaks ja omasemaks ümber loitsida – kuid rahva kõnetamine ei ole pelgalt keeletehniline sooritus. Ikka need lood, ikka need kujundid ja, nagu laulus, nende edastatud siiras tahtmine „olla oma rahvaga koos”. Ning ehk on see (mõningane) kommunikatsioonihäire ikkagi olnud kuigivõrd tingitud ka Ilvese seniste presidendiaastate kõnedes silma jäävast tehnokraatlikkusest? Ta kordab ikka ja jälle, et vaja on rohkem insenere, teadlasi, reaalteaduste õppimist, mis kõik panustavat innovatsiooni – ja see ei ole ju vale, ent satub nõnda humanitaarteadusi ignoreerides konteksti, kus need avaldused võivad hakata toetama humaniora (jätkuvat) põlastamist ja alavääristamist. Ometi meenutab Ilves ise mitut puhku, kuidas just kirjamehed tõid Eestile ärkamisaja; ometi möönab ta, et Eesti teadlased ise ei ole osanud oma töö väärtust rahvahulkadele piisavalt (kõnekalt ja kõnetavalt) selgitada; ometi läheb talle korda massimeedia, mis põhineb ju suuresti kujunditel ja lugudel.

Küllap siis just selles on Ilvese teise ametiaja suurim väljakutse: mõista ja tunnetada rahvale korda minevate kujundite ja lugude jõudu, nende väge inimestele keerukate rahvusvaheliste suhete selgitamisel ning omaenda ametipühendumuse kinnitamisel XXI sajandi meedia võimalusi kasutavas, kuid presidentaalselt väärikas vormis. Tema ülesanne on saada just siseriiklikes küsimustes (veel) mõjusamaks kõnelejaks-kirjutajaks, et me ei tajuks teda mitte ainult riigimehena, vaid ka rahvamehena. Kogumiku lõputsükkel „Midagi isiklikku” ning mitmed hetked teisteski kõnedeskirjutistes tõendavad, et ta suudab seda. Toetagem oma presidenti selles.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming