Maa purskab, inimene mõtleb

Tiit Kändler

Geokeemik Rein Veski vulkaaniraamat on mõnus ja huvitav lugemine. Rein Veski, Vulkaanid. Elu. Inimene. Kujundanud Ville Väär. Turvateabe OÜ, 2012. 128 lk. „Kui Eesti sattus tsaaririiki, olid seal vulkaanid juba olemas.” Nõnda juhatab oma vulkaaniraamatu sisse geokeemik Rein Veski. Raamatu, mis jutustab vulkaanidest ühel Eestist peaaegu et kõige kaugemal poolsaarel. Raamatu, mis mitte ainult ei pajata, mis asjad need vulkaanid on, vaid näitab seoseid tulemägede ja Eesti vahel nõnda mõnusal moel, et hakka või Eestit pidama vulkaaniliseks maaks. See kauge poolsaar, millel asub viiendik Maa poolest tuhandest aeg-ajalt purskavast vulkaanist – millest küll enamik on kustunud – nihkub raamatut lugedes meile üha lähemale. Mis poolsaarest on jutt? Andres Saal seal küll ei käinud, kuid elas Jaava kandis ja avaldas sellest 1903. aastal ka raamatu „All-ilma saladused”, esimese eestikeelse ülevaate vulkaanidest. Kauge põhjamaa hõlvamise tarbeks teele saadetud Johannes Niggol käis seal ja avaldas 1937. aastal raamatu, kus kiitis: „Selleks varustati mind valitsuse poolt rikkalikult nii raha kui võimuga.” Lennart Meri käis seal ja avaldas 1964. ja 1977. aastal raamatud. Jaanus Paal käis seal ja avaldas 1993. aastal raamatu. Hans Trass käis seal. Viktor Masing käis seal. Sangaste krahvil Bergil oli seal kalapüügi- ja konservivabrik. Eestlane Boris Piip töötas seal ja temast sai Nõukogude Liidu esivulkanoloog ning NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliige.

Nõnda siis: kui tahate jõuda Olümposele, siis käige ära Kamtšatkal – see on paik, millest Veski raamatus eelkõige juttu, mille käigus selgub, et Kamtšatka ei ole Eesti elust ja olust sugugi nõnda kaugel kui kilomeetrites lugeda ja tundides mõõta. Kuid ettevaatust! Kamtšatkal paikneb viiendik Maa poolest tuhandest aeg-ajalt purskavast vulkaanist.

Tuleb kurbusega tunnistada, et Eestis pole praegu need head ajad, mil meie teadlastelt ilmus teadust populariseerivaid raamatuid kui mitte just küllusesarvest, siis parasjagu täis salvest ometi. Nüüd siis üks raamat on ilmunud. Rein Veski uuris oma 1969. aastal kaitstud kandidaadidissertatsioonis põlevkivist taimekasvu stimulaatorite tootmist, seejärel tundis muu hulgas huvi muldade vastu. 1985. aastal esines ta Nõukogude Liidu vulkanoloogide konverentsil ettekandega vulkaanimuldadest. Konverents toimus muidugimõista Kamtšatkal ja selle ajal ronis Veski rühma vulkaaniuurijate seas ka Tolpatšikule, Kamtšatka suuruselt teisele vulkaanile. Oma muljetest konverentsilt ja vulkaanidest kirjutas Veski ajalehe Edasi korraldatud järjejutuvõistlusel, sai teise koha ja tema järjejutt ilmus 1986. aastal. Nüüd on 78-aastane teadlane oma toonased muljed raamatusse kirjutanud, laiendades neid allilma mütoloogiast Islandi tuhapurseteni ning ajakohastades faktoloogiat.

Kokku on saanud mõnus ja huvitav lugemine, mis viib nii meie lähiajalukku kui ka Maa ja inimkonna võimalikku tulevikku. Veski propageerib Tartu ülikooli esimesest geograafiaprofessorist Gabriel Granöst alguse saanud maastikukäsitlust inimesest kui maastikuelemendist, millele leiab tõestuse ka oma muljetest 1991. aastal külastatud mahajäetud Vorkuta vangilaagrist, kuhu Gorbatšov oli uutmisega liigkiirustajaid saatnud ja tolleks ajaks jälle lahti lasknud. Inimesed on nähtav maastikuelement ja muld on „moodustis, mis on vastasmõjus taimega” – seega siis on muld ka liiv ja rändrahn ja paekivi ja betoonterrass, kui neil vaid taimed kasvavad.

„Piibu noorusajal oli eestlasterohkes Peterburis repressioonide kartuses õigem oma rahvust salata. Hirm oli Siberisse ja, mis veel hullem, Kamtšatkasse sattuda,” iseloomustab Veski 1930. aasta olukorda. Ta uuris juuri ja avastas, et Boris Piip sündis 1905. aastal mitte Peterburis, nagu väidab Eesti Entsüklopeedia, vaid Eestis. Nõnda leiame raamatust vähemasti ühe eluloolise avastuse ja kirjelduse siiani meil väga vähe tuntud teadlase tegevusest. Piibust sai Kamtšatka vulkanoloogiajaama ülem, esimese geotermilise elektrijaama ehitaja Nõukogude Liidus, NSV Liidu TA korrespondentliige 1958. aastal, akadeemia vulkanoloogiainstituudi direktor ja Rahvusvahelise Vulkanoloogide Assotsiatsiooni asepresident oma varase surmani 1966. aastal. Just temalt said Lennart Meri ja Co. tuge oma nooruspõlve Kamtšatka-reisiks.

Veski raamat on väärtuslik seda enam, et lähiajaloo allikaid on muutuste tuhinas kiputud meil hävitamagi. Ta kirjutab murelikult, kuidas kunagi teaduste akadeemia raamatukogus olemas olnud Piibu tegevust puudutavad trükised, aga ka venekeelsed maavarasid käsitlenud ajakirjad on nüüdseks hävitatud. Venekeelsed ja veel Nõukogude ajal välja antud – teate ju küll, eks ole. Selle asemel, et Piibu raamatud panna Baltika hoidlasse, visati minema. Vulkaan neid söögu!

Veski rehkendab välja, et Eestile oleks paras umbes 17 Islandi vulkaani. Ta tõestab, et Kukruse vulkaan ei ole seda teps mitte, nii nagu ei olnud ka kunagi selle pähe pakutud Linnamäe vulkaan, mis ilutsenud krahv Ludwig August Mellini kaardil või Käva kraater, kaevanduskäikude lõhkamise tulemus. Kuid selle eest on meil nüüd vähemasti üks vulkanoloog – Heidi Soosalu, olgu siis, et Soomega kahasse.

Oma arutlustes jääb Veski hea maitse piirile, raputades neile veidi huumoriväetistki: „Pole juhus, et viitame vene inimesele. Neil on alati olnud rohkem aega pühenduda mõtlemisele, kui mujal maailmas, kus olid paremad riistad eksperimendi tegemiseks ja sellest olenevalt kulus aeg peamiselt eksperimenditulemuste mõtestamisele. Pragmaatiline elustiil ei soodustanud mõtisklustesse laskumist.” Võib sellega nõustuda või mitte, ent mõtisklema paneb, nii nagu mõned muudki Veski raamatus esinevad seigad.

Veski lükib füüsikalise maailmapildiga ühte ritta keemilise maailmapildi ning lähtub sellest elu tekke hüpoteeside kirjeldamisel, kuni jõuab loomulikult välja selleni, et pole võimatu elu teke vulkaanide tõttu – või tänu vulkaanidele, kui tahate.

„Me kaevame nii maapinda kui ka vanu maapinna kohta käivaid ideid, neid uute kuube riietades.” Kui Teilhard de Chardini õpetust peetakse interneti ennustamiseks, siis tõid universumi uued arengutasandid kaasa midagi sellist, mida ei olnud eelmise arengutasandi pealt võimalik ennustada. „Seega pole võimalik ennustada, mis tuleb pärast inimühiskonda.”

Mis seal inimkonnast, kuid vulkaanipurskeid oskame siiski üha täpsemalt ennustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming