Maailma kurdid kõrvad

Eerik-Niiles Kross

  1920. aasta 10. augustil kirjutasid Esimese maailmasõja võitjad Pariisi äärelinnas Sèvres’is alla rahulepingu Türgiga. See leping pidi määrama Türgi uued piirid ja panema aluse lagunevast Osmani impeeriumist eraldunud uute riikide rahulikule eksistentsile sõjajärgses uues maailmas. Lepingule kirjutasid lisaks Türgile ning liitlastele ehk Inglismaale, Prantsusmaale, Itaaliale ja Jaapanile alla veel liitlastega seotud Armeenia, Belgia, Kreeka, Poola, Portugal, Rumeenia, Serbia-Kroaatia-Sloveenia ning Tšehhoslovakkia. Teisisõnu kogu asjassepuutuv Euroopa ning kaudselt terve Rahvasteliit. Nimelt oli lepingu lahutamatuks osaks sarnaselt teiste Esimese ilmasõja rahulepingutega Rahvasteliidu põhikiri.

Sèvres’i lepingu 64. artikkel ütleb järgmist: Kui ühe aasta jooksul käesoleva lepingu jõustumisest Kurdi rahvas /…/ pöördub Rahvasteliidu nõukogu poole, näidates, et enamik kurdide ala elanikkonnast soovib Türgist iseseisvust, ja kui nõukogu siis leiab, et see rahvas on iseseisvuseks võimeline ning soovitab, et see tuleks neile garanteerida, nõustub Türgi siinjuures selle soovituse ellu viima ning loobub kõigist õigustest ja nõuetest nende alade üle.

Kurdi aladena määratles leping enam-vähem praegusegi etnilise kurdide ala Ida-Türgis, Põhja-Iraagis, Põhja-Süürias ja Loode-Iraanis.  Kurdide juhid, kes olid käinud korduvalt inglaste juures rahulepingu kurdide tingimusi läbi rääkimas, olid selleks ajaks andnud oma rahvale edasi liitlaste lubaduse, et ükspäev on Kurdi riik. See päev pidi saabuma aasta jooksul Sèvres’i lepingust. Ma ei tea, kas maailmas on teist rahvast, kellele on nii kõrgel rahvuvahelisel tasemel omariiklust lubatud, ent kel seda siiski tänaseni ei ole.

Erinevatel põhjustel taandusid liitlased kurdidele antud iseseisvuse tunnustamise garantiist. Tuleb nõustuda, et põhiliseks põhjuseks oli Mustafa Kemali võimuhaaramine Türgis. Kemal, keda hakati peagi kutsuma Atatürkiks, saavutas kiire populaarsuse muuhulgas just Sèvres’i lepingu väidetavalt Türgi rahvuslikke huve kahjustavate tingimuste pärast. On üsna traagiline, et kurdid võitlesid koos Atatürki vägedega, lüües Anatooliast välja Kreeka väed, ning olid siis veel valmis ka sõdima koos türklastega inglaste ja prantslaste vastu.

Atatürk teatas, et tema ei loe end seotuks kukutatud Osmanite tehtud lepinguga. Kuid leping lagunes ka liitlaste poolel. Inglise mandaadi alla antud Iraak osutus üha enam hinda mineva nafta tähtsaks leiukohaks. Suured naftavarud paiknesid Mosuli provintsis, Sèvres’i lepingu mõistes Kurdi territooriumil, ent mida soovis endale haarata nii Atatürk kui ka Briti administratsioon Bagdadis. Kurdi riik ei sobinud enam geopoliitikasse ja Kurdi riigi loomise väljavaade muutus peaaegu olematuks.

Liitlased avasid Türgiga uue rahuläbirääkimiste vooru ning 1923. aastaks jõuti Lausanne’i rahuleppeni, kus kurde enam isegi ei nimetatud. Idapoolne Anatoolia, mis on kurdide ala, jäi Türgile. Mosuli provintsi küsimuse pidi lahendama Rahvasteliidu komisjon. Nagu teame, tegi see kindral Laidoneri juhtimisel 1926. aastal ettepaneku, et Mosul peab jääma Iraagile.

Mõistagi ei leppinud kurdid olukorraga rahumeelselt ja leppinud ei ole nad sellega tänaseni. Siinkohal ei ole võimalik üles lugeda kõiki kurdide ülestõuse erinevate valitsuste vastu viimase 80 aasta jooksul. Nimetame vaid olulisemad. 1919 kuulutas kurdide juht šeik Mahmud välja Kurdi iseseisvuse ja sõdis nii inglaste kui türklastega ning suruti maha. 1921 tõusid üles Iraani kurdid Ismail Shakkak Simko juhtimisel. 1927 – 1930 eksisteeris Türgi idaosas kurdide Ararati Vabariik, mis teadagi ei saavutanud rahvusvahelist tunnustust ja mille Ankara purustas. 1930, kui Briti mandaat Iraagis lõppes, tõusid kurdid taas šeik Mahmudi juhtimisel Bagdadi vastu üles ning suruti maha. Sellal astus ajalukku Barzani perekond, kelle mitmed esindajad on suurt osa kurde juhtinud tänaseni. Iraagi kurdid tõusid uuesti üles 1943. aastal ja hoidsid võimu enda käes 1945. aastani, mil ülestõusu tuumik suruti Iraani. Iraani põhjaosas kuulutasid kurdid välja Mahaba Vabariigi, mille juhtide hulka kuulus ka Kurdi Demokraatliku Partei asutaja Mustafa Barzani. Mahaba Vabariik püsis N Liidu teataval toel kaks aastat ja purustati siis Iraani šahhi vägede poolt. Mahaba Vabariigi juhid poodi üles, ainult Barzanil õnnestus põgeneda.

Pärast Teist maailmasõda on kurdide iseseisvuspüüdlused enam fragmenteerunud nende riikide kaupa, mis kurdi ala valitsevad, ehk põhiliselt Türgi, Iraak, Iraan ja Süüria. Kokku elab põlisel kurdi alal tänapäeval kõige konservatiivsemate hinnangute järgi 25 miljonit kurdi. Kõik neid valitsevad riigid üritavad kurdide arvu ametlikus statistikas võimalikult väiksena näidata. Kõige kaugemale on siin läinud Türgi, kus ühe teooria kohaselt kurde üldse olemas ei ole. Pikka aega kehtis seal ametlik seisukoht, et tegu on “mägitürklastega”, kes on türgi keele unustanud ja tuleb taastürgistada. Kurdi keel kuulub muide indoeuroopa keelte hulka ning kurdid on valdavalt üsna sekulaarse eluhoiakuga sunniidid.

Kõige tuntum kurdide organisatsioon on vahest Türgis tegutsev Kurdi Tööpartei, mida enamik maailma riike peab terroristlikuks. Kurdi Tööpartei on tõepoolest valinud terroristliku taktika, ent märkimata ei saa jätta ka kurdi külade küüditamisi ning tuhandete kurdide tapmist Türgi valitsuse poolt kuni viimase ajani. Kurdikeelne kirjandus ja ajakirjandus on endiselt praktiliselt keelatud ning kurdidel puudub igasugune kultuuriline, rääkimata poliitilisest autonoomiast.

Kõige kaugemale on kurdid oma iseolemises tänaseks jõudnud Iraagis. Kuigi Saddami ajal sõdisid nad Bagdadiga enam-vähem pidevalt, olid Iraagi keskvõimu kontrolli all siiski ainult olulisemad linnad kurdi alal. Bagdad üritas läbi viia kurdi alade arabiseerimist ja saavutas selle suurel määral Mosulis ja Kirkukis. Ometi ei saavutanud Saddam Hussein Kurdistani mägede üle kunagi täielikku kontrolli. Iraagi kurdide tänaseks täiesti regulaarne sõjavägi ‘pêşmerge’ on välja kasvanud just sellest aastakümnetepikkusest vastupanust. Maailm kuulis aeg-ajalt kurdi ülestõusude verisest mahasurumisest Saddami poolt või näiteks kurdi linna Halabja gaasitamisest 1988. aastal, kui hukkus 12 000 inimest, ent kurdide kaitseks ei võetud õieti midagi ei ette ei Türgi ega Iraagi suunal.

Alles 1991. aastal, pärast Lahesõja lõppu, kui kurdid olid taas Saddami vastu üles tõusnud ning neid ähvardas uus pealetung Bagdadist, kehtestasid liitlased Briti peaministri John Majori initsiatiivil kurdi ala kohale lennukeeluala. See hoidis ära Saddami õhurünnakud kurdide vastu ning lõi tegelikult olukorra, kus Iraagi kurdid hakkasid de facto oma territooriumi kontrollima. 1992. aastal valiti Kurdi parlament, loodi kaks kohalikku valitsust asukohtadega Hewlêris (Arbil) ja Silêmanîs ning hakati üles ehitama majandust.

Faktiliselt tekkis maailma riikide poolt tunnustamata iseseisev poliitiline üksus. Kurdid lõid kaks sõjaväeakadeemiat ja 10 000 mehega armee, oma politseijõud, rajasid 1990ndate lõpuks mobiilsidevõrgu, mis töötas Briti maakoodiga, ning kaks kurdikeelset satelliitkanalit. Kurdi ajakirjandus ja kirjandus õitses, valitsemiskord oli midagi hõimusuhteid respekteeriva demokraatia taolist.

2003. aastal alanud Iraagi sõjas sõdis kurdi pêşmerge liitlaste poolel. Nemad puhastasid Mosuli ja Kirkuki ning suure osa Põhja-Iraagist Saddami vägedest. Kurdid peavad end erinevalt muust Iraagist sõja võitjateks. Ent iseseisvus ei tundu endiselt sobivat geopoliitikasse. Ei USA ega muud liitlased taha seni midagi kuulda Kurdi riigist. Kurdi liidritele tehti algusest peale selgeks, et nad peavad leppima autonoomiga Iraagi koosseisus. Kurdid nõustusid, ent ütlesid, et sealt edasi nad mingeid tingimusi vastu ei võta. Nad on keeldunud Iraagi uue armee lubamisest oma territooriumile ning tagavad julgeoleku ise. Kurdi alal ei ole 2003. aastast hukkunud ükski koalitsiooni sõdur. Seal on olnud kaks märkimisväärset terroristlikku rünnakut, samas kui mujal Iraagis on neid umbes 80 päevas.

Võiks öelda, et Eestil on 1926. aastast kurdide saatuses teatav roll ja karmavõlg. Kindral Laidoner jättis koos Inglismaaga siis nende taotlused tähelepanuta. Nüüd, kui meil endil on õnnestunud geopoliitikat haneks tõmmates iseseisvus taastada, võiksime mõelda kurdidele. Enesemääramisõigus on lõpuks jätkuvalt oluline ka meile. Eesti peaks tegema kahte asja. Esiteks siduma Türgi Euroopa Liitu pääsu Türgi kurdide õiguste sisulise ja kontrollitud kaitsmisega Türgi poolt. Kurdi küsimus peaks olema Türgi Euroopa taotlusi toetava Eesti poliitika osa. Teiseks peaks Eesti Iraagi koalitsiooni liikmena tõstma Iraagi kurdide küsimuse ägeneva Iraagi kodusõja kontekstis. Ehk õnnestuks nüüd lõpuks Iraagi Kurdistanile riikliku iseseisvuse andmine. Kurdi riik Iraagi Kurdistani alal annaks maailmale sekulaarse, tööka, rahuliku Lähis-Ida riigi. Türgi liitumisel Euroopa Liiduga oleks see riik liidu naaber.

Me võime lähiajal jõuda olukorda, kus Iraagist õnnestukski päästa ainult Kurdistan. USA kaitseminister on sellist võimalust juba poolametlikult kaalunud. Eesti asi peaks olema katsuda selle plaani mõistlikkus ja õigsus Washingtonile ja Brüsselile selgeks teha. Washington peaks selle selgeks tegema Ankarale ja Bagdadile. Damaskus ja Teheran võivad oodata. Nõnda tooks Iraagi sõda vähemasti mingigi õigluse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming