Maailma must ajalugu

Kristjan Piirimäe

Clive Ponting, Uus maailma roheline ajalugu. Tõlkinud Ehte Puhang. Varrak, 2009. 504 lk. „Uus maailma roheline ajalugu” on maailma keskkonnaprobleemide süvenemist rohkete faktidega põhjendav veenev hoiatus. Eeskujulikult tõlgitud raamat näitab, et tsivilisatsioonid on varemgi priiskavalt õitsenud, kuid looduskatastroofide tõttu hävinud. Iidsed riigid ei varisenud kokku mitte pelgalt tõusva suure naabri vallutuse läbi, vaid ka põldude väljakurnamise ja metsaraie tõttu. Ponting näitab, et ükski  tsivilisatsioon pole suutnud keskkonnaprobleemide kuhjudes adekvaatseid meetmeid tarvitusele võtta.

Vastupidi, puude nappus on põhjustanud hoopis võidujooksu viimastele puudele. Huvitaval kombel pole inimesed keskkonna allakäiku ka eriti tunnetanud, sest see on juhtunud paljude inimpõlvede järjekindla laastava tegevuse tulemusena. Ponting jätab aga analüüsimata asjaolu, et nüüdisaja ülikiire globaalne ökoloogiline allakäik on siiski suhteliselt hästi teadvustatud nii valitsuste kui ka lihtsa inimese tasemel. Seetõttu on meil erinevalt iidsest Mesopotaamiast  arvatavasti suurem võimalus ökokatastroofi ennetada. Pontingul võib aga olla õigus selles suhtes, et 1970. aastatest peale, kui globaalseid keskkonnaprobleeme konsensuslikult tunnistati, pole suudetud allakäiku eriti pidurdada.

Nukraks näiteks on kas või farsiks muutunud katsed vähendada globaalset kasvuhoonegaaside heidet. Ka edukaid tulemusi kaasa toonud keskkonnameetmed on Pontingu arvates pelgalt kosmeetilised parandused. Teose esmatrükk („Maailma roheline ajalugu”, 1991) oli vähemalt programmilises mõttes roheline, kui selle sõnaga  mõista keskkonnasäästlikkust ja jätkusuutlikkust. Tulenevalt autori pettumusest ja lootusetusest on aga uues trükis alles jäänud vaid depressiivne koduplaneedi äralagastamise saaga. Rohelisusest loobumine on raamatu suurim puudus. Mõtteviiside peatükk lõpeb globaalse liberalismiga, nagu poleks sellele alternatiive leiutatudki. Ei mainita niisuguseid tänapäeval kõige kõrgemal tasandil tunnustatud rohelisi mõtteviise nagu näiteks säästev areng, looduskapitalism ja süvaökoloogia.

Kahjuks kipub Ponting oma apokalüptilise soologa üldse teisi autoreid ja vaateid ignoreerima ning  lugejal jääb üle vaid mõistatada, mil määral ühtivad raamatu seisukohad näiteks teadlaste omadega. Lugemissoovituste nimekiri pärineb aga peamiselt eelmise sajandi keskpaigast. Suurimaks keskkonnaprobleemiks peab Ponting globaalset soojenemist, kirjutades sellest kõikjal kindlas kõneviisis. Ometi on kliimamuutuste küsimus tänapäeval ebaselge. Tänaste teadmiste juures ei saa sugugi välistada, et globaalne soojenemine on peamiselt looduslik ja see võib olla ka pöörduv fluktuatsioon. Samuti pole kindel, et see soojenemine võiks kaasa tuua suuri ökokatastroofe. Ähvardus, et pool meie planeedi liikidest selle protsessi tulemusena välja sureb, on kahtlemata liialdatud. Kliima senistele soojenemistele on biosfäär üsna hästi vastu pidanud – ökosüsteemid lihtsalt migreeruvad mööda temperatuuri gradienti. Samaaegselt tuleb ka paljudel inimasustustel tülikas kolimine ette võtta. Liigiline mitmekesisus temperatuuri tõusuga pigem kasvab.

Eksimustest hoolimata annab raamat õpetliku tervikpildi nüüdisaja keskkonnaprobleemide kujunemisest ja olukorrast. Paljudele pole tõepoolest lahendusi võtta. Näiteks  arengumaade inimestel pole ilmselt kunagi võimalik nautida kas või Eesti praegust elustandardit – planeedil lihtsalt pole seda ressurssi. Ülevaade maailmamajandusest on Pontingul küll üsna vananenud. Näiteks pole ta märganud, et tööstuskaupade liikumisvood pöördusid XX sajandi lõpul ümber ja enamikust tööstusriikidest on saanud tööstuskaupu importivad inforiigid. Ühe tugevusena näitab raamat, et keskkonna ülekurnamine pole pelgalt moodne probleem, vaid juba maaviljeluse tekkega paratamatult kaasnenud häda. Ometi Ponting eksib, arvates, et kütid-korilased keskkonnaressursist  rohkem hoolisid. Ta väidab isegi, et inuitid ja teised loodusrahvad tapsid loodusressursi säästmise eesmärgil oma imikuid. Seda laadi terve mõistuse vastase Rousseau’aegse idee „suguharude” keskkonnasäästlikust filosoofiast on kummutanud nüüdisaja antropoloogia, paleontoloogia, psühholoogia ja muud teadused. Hea ülevaate sellest müüdist annab Matt Ridley hitt-teos „Vooruse lätted”. Imikutapp on küll inimliigile omane ja ka tänapäeva lääne tsivilisatsioonis esinev fenomen, kuid pole seotud keskkonnakaitsega. Mammutite väljasuremise peapõhjusena näeb Ponting  tundrate asendumist metsadega. Ta jätab aga kahe silma vahele vastupidise võimaliku seose: metsad tungisid rohtlatele ja tundratele peale suurte rohusööjate väljaküttimise tõttu. Seega, nii arvukate suurimetajate väljasuremise kui ka ökosüsteemide mastaapsete muutuste taga võis olla ürginimene.

Jared Diamondi „Püssid, pisikud ja teras” näitab, et jääaegade ja jäävaheaegade korduvad vaheldumised ei saanud põhjustada massilist suurimetajate väljasuremist, küll aga kiviaja kütid pärast viimast suurt jääsula. Keskkonnaprobleemide algpõhjus ei seisne mitte moderniseerimises,  vaid inimese geenidega määratud olemuses. Inimene ekspluateerib loodusressurssi nii kuis jaksab, isegi kui see hukatusse viib, ja on seda alati teinud. Kas „Rohelise raamatu” sari toob kunagi Eesti lugejale ka mõne positiivse programmi?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming