Maapäeva loov lammutus

Linda Kaljundi

Väitekiri Vana-Liivimaa riikluse kujunemisest.  

Priit Raudkivi, Vana-Liivimaa maapäev. Ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Argo, 2007.

 

Poliitiliste süsteemide ja institutsioonide kujunemine on valitsejate res gestae kõrval lahutamatult kuulunud ajalooteaduse nii-öelda kõvade uurimisteemade hulka. Võiks aga isegi väita, et paaril viimasel aastakümnel on see valdkond elanud läbi nii uue tõusulaine kui metodoloogilise pöörde: esile on kerkinud mitmeid uusi ja atraktiivsed vaatenurki ning riikluse arenguloole nii varauusaegses kui ka keskaegses Euroopas on jälle hakatud pöörama laialdast tähelepanu. Piisab vaid põgusast pilguheidust uudiskirjanduse riiulitele ja teadusajakirjadesse, aga ka suurte uurimisprojektide pealkirjadele, et veenduda – nn state formation on moes. Laiemalt on seda kindlasti mõjutanud nii Euroopa ajaloolise identiteedi otsingud kui populaarsed kultuuride vastasseisu teooriad, mis on taas tõstatanud küsimuse, kas esindusdemokraatia on midagi lääne kultuuriruumile iseomast. Kahtlemata kujutab huviväärset uurimisobjekti ka ühe Euroopa rajamaa, keskaegse Eesti- ja Liivimaa riigi- (resp. riikide) korraldus, mille kujunemislugu oli pärast baltisaksa ajalooteaduse kuldajastu hääbumist Eesti rahvusliku ajalookirjutuse teemakaanonis mõneti marginaliseeritud.

Hiljuti jõudis raamatulettidele Priit Raudkivi “Vana-Liivimaa maapäev. Ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu”, mis ilmus esmakordselt juba 1991. aastal ja kandis toona pealkirja “Maapäeva kujunemine. Peatükk Liivimaa 14.-15. sajandi ajaloost”. Uustrükk teeb laiemalt kättesaadavaks ajaloolaste seas küll hästi tuntud, kuid väikeses tiraažis ilmunud väitekirja ning pakub hea võimaluse tutvuda ühe esimese katsega see temaatika uuesti läbi kirjutada. Tagantjärele on huvitav tõdeda sedagi, et Raudkivi teos moodustab osa 1980ndatel mitme Ida-Euroopa ajaloolase (poolakas Jan Kostrzak ja lätlane Ilgvars Misa¯ns) seas tärganud huvist Liivimaa maapäeva kujunemise vastu, mis peegeldab üllatavalt hästi läänes samal ajal esile tõusnud uut indu riikluse ajaloo uurimisel.

Samas tuleb aga kohe märkida, et esmatrüki ilmumisest möödunud kuueteistkümne aasta jooksul on ka kodumaine historiograafia märgatavalt täienenud: ilmunud on mitmeid käsitlusi keskaegse Liivimaa mitmekesistest välissuhetest (Anti Selart) ja sisetülidest (nt kogumik “Saare-Lääne piiskopkond”, 2004), Liivi ordu rollist maaisandana (Juhan Kreem) nagu ka rohkelt artikleid linnade valitsuskorralduse ajaloo jmt teemadel. Nende hulgast viitab Raudkivi vaid ühele otseselt teemaga seotud tööle, Pärtel Piirimäe 1998. aastal kaitstud, aga kahjuks raamatuna ilmumata magistritööle “Maaisandad, seisused ja maapäev. Vana-Liivimaa riiklusest Wolter von Plettenbergi perioodil (1495–1535)”, kus käsitletakse samuti põhjalikult maapäeva kujunemist. Seega võib teemaga kursis olev lugeja nii rõõmu kui mõningase kummastusega tõdeda, et uustrükiski kommentaarideta korduvad kinnitused “käesoleva uurimisseisu” kesisusest antud valdkonnas enam paika ei pea. Arvestades eestikeelsete ajaloomonograafiate nappust, oleks vahest võinud kaaluda bibliograafia täiendamist nii kodu- kui välismaise uudiskirjanduse osas.

 

 

Identitätsstiftende maapäev

 

Kindlasti ei vähenda see aga teose olulisust iseseisva uurimusena, mis esmajoones osutab meile veel kord, et Liivimaa maapäeva puhul ei paku tänuväärset ainest mitte ainult fenomen ise, vaid ka selle historiograafia. Tõsiasja, et sellistegi esmapilgul nii enesestmõistetavate nähtuste nagu riik ja riiklus puhul tasub pöörata erilist tähelepanu neid tõlgendavale mõistestikule, illustreerib ilmekalt baltisaksa ajalooteadus. Ühelt poolt on see Liivimaa riikluse ja selle allikate uurimislukku vaieldamatult enim panustanud, teiselt poolt aga tõlgendanud maapäeva teket seisuste eneseteadlikkuse tõusu ja seisulike huvide ülemuslikkuse väljendusena, projitseerides nõnda minevikku tagasi arusaama oma kogukonna ajaloolisest ühtekuuluvustundest ja identiteedist. Just selle traditsiooni dekonstrueerimine näiksegi olevat Raudkivi üks olulisemaid eesmärke (ehkki paradoksaalsel moel on uustrüki pealkirja siginenud üks baltisaksa ajalookäsitluse hõllandusehõngulisi tuummõisteid Vana-Liivimaa ‘Alt-Livland’).

Esmapilgul näikse Raudkivi uurimus kohati kalduvat teise äärmusesse. Ta paistab olevat võtnud omaks rahvusliku ajalookirjutuse okupatsioonivõimude-diskursuse ning tõlgendab keskaegset riiklust siinmail vallutuse tulemusel kehtestatud võõrvõimuna, mis katkestas põlisrahvaste loomuliku ühiskondliku arengu järjepidevuse ja tõrjus nad poliitilisest elust välja. Kuigi autor esitab küll teravmeelse küsimuse “mis hetkest peale võime lugeda Liivimaa vallutatuks ja tohime hakata selle nimega opereerima riiklikus mõttes?” (lk 20), siis mõni lehekülg hiljem paigutab ta selle traditsiooniliselt 1346. aastasse (mil Taani müüs oma Põhja-Eesti alad Saksa ordule). Siinkohal võib aga küsida, kas on mõttekas analüüsida selle tehingu mõju Liivimaa keskaegse riikluse arengule just “vallutuse” märksõna kaudu või tasuks selle asemel pöörata tähelepanu hoopis siinse riigikorralduse ajaloo varasemale faasile, mil euroopalik riiklus hakkas siinmail – sealhulgas ka kohalikku eliiti kaasates – kujunema juba pärast selliste talle omaste struktuuride nagu piiskopkondlik, maaisandate, linnade ja ordu võim esmast loomist XIII sajandil?

 

 

Seisuste või isandate koostöö

 

Kummatigi opereerivad võõrvõimu ja etnilise dualismi teesid raamatus küll läbivate, ent siiski eraldi seisvate väärtushinnangutena, mida ei kaasata selle peaülesande lahendamisse: kuidas ja miks kujunes välja maaisandate ja seisuste koostööorgan ehk maapäev, kus olid esindatud kõik Liivimaa maaisandad koos kapiitlitega ja seisuslikud korporatsioonid (rüütelkonnad ning Riia, Tartu ja Tallinna linn). Selle institutsiooni juuri otsib autor esmajoones Liivimaa poliitilisest ajaloost ning killustunud halduskorrast, kus asus kõrvuti rida “väikeriike”: ordualad, Riia ja Tartu peapiiskopkond ning Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkond. Et Liivimaal puudus kesk- ja eriti kuningavõim, olid maaisandate ja vasallide ning linnade omavahelised suhted mitte ainult kirevad, vaid sageli ka ärevad. Lahates eri seisuste rolli ja ühiskondliku positsiooni arengut, analüüsitakse raamatus esmalt poliitiliste rühmituste ja seisuste omavahelisi suhteid XIV sajandil aset leidnud varasematel seisuslikel kogunemistel ning võrreldakse neid seejärel 1420ndatel toimunud juba üleliivimaaliste maapäevadega, küsides, kas viimaste ja 1435. aasta konföderatsiooni loomine tõi endaga kaasa muutuse Liivimaa riiklikus ja seisuslikus arengus. Raudkivi tõlgendab maapäeva kui üleliivimaalise seisusliku esinduse sünni peamise tõukejõuna siiski poliitiliste jõudude ümberpaigutumist ehk olukorda, kus ebastabiilsus, killustatus ja pidevad tülid, eriti aga Riia peapiiskopkonna ja ordu rivaalitsemine on loonud paratamatu vajaduse nii omavaheliste liitude kui jõudusid tasakaalustava esindusorgani järele. Seega pole neis poolte tüliküsimuste lahendamiseks mõeldud kogunemistes sugugi põhjust täheldada ei süveneva ühtsustunde ega poliitilise konsolideerumise väljendust, nagu seda on nähtud varasemates uuringutes.

Senisest traditsioonist lahknedes väidab Raudkivi niisiis ühtlasi, et arengumudeli “liitudest maapäevani” peamiseks mootoriks ei saa pidada seisuste (st vasallkonna ja linnade) rolli ja positsiooni tugevnemist (läänipärimisõiguse laienemine ja linnade õigused). Küsides, kas maaisandate ja mitte seisuste poolt kokku kutsutud maapäevade näol on tegemist ikka seisuste või hoopis erinevate poliitiliste jõudude kogunemisega, osutab ta veenvalt, et esmajoones tuleks meil pöörata tähelepanu sõltuvussuhetele ehk sellele, keda esindavad eri seisused neil kogunemistel. Kuna selgubki, et sagedamini kui oma seisuse huve esindavad vasallid hoopis oma maaisanda või ka mõne kildkonna huve, siis ei ole maapäeva kujunemise ajaks võimalik täheldada ka seisuseteadvuse, identiteedi ja huvide väljakujunemist. Need on küsimused, mille käsitlust on Pärtel Piirimäe veelgi laiendanud. Osutades, et me ei peaks pöörama tähelepanu üksnes võimu toimimise sotsiaalsetele, vaid ka territoriaalsetele aspektidele, väidab ta, et maapäeva näol oli tegemist territooriumide läbirääkimiste institutsiooniga, mitte seisuste kogunemisega. Tulemuseks pole seega mitte kõikvõimas ega kõikehõlmav keskorgan, vaid maaisandate juhtimisel kogunev selgepiirilise kompetentsiga nõupidamiskogu, mille ülesandeks on koordineerida Liivimaa territooriumide välis- ja kaitsepoliitikat ning lahendada sisetülisid.

 

 

Riiklus ja Euroopa sünd

 

Lõpetuseks tasub aga veel kord pöörduda Liivimaa riigikorralduse eripäraste ja tüüpiliste joonte juurde. Lisaks seni ohtralt kasutamist leidnud Saksa ja Preisi paralleelidele võiks tulevikus vahest katsetada võrdlevat analüüsi ka teiste Euroopa äärealadega. Riikluse kujunemise uurimine on jõudsalt hoogu kogumas eriti Skandinaavias, kus üha enam räägitakse selle teema raames Läänemere ruumi euroopastumisest, koloniseerumisest ja uute, kristlikule võimukontseptsioonile tuginevate identiteetide kujunemisest. Kuid ühtlasi osutatakse ka vajadusele püüelda riigi ja riikluse mõiste senisest täpsemale määratlemisele, et mitte hakata otsima keskajast nähtusi, mida defineerime uusaegse kogemuse põhjal. Seda uuenenud  mõistestikku oleks mõttekas katsetada ka siinse riikluse ajaloo puhul. Seda enam, et riikluse areng on seotud ühe siinse regiooni keskaja põnevama probleemiga: miks tekkisid Skandinaavias kristlikud kuningriigid, praegusel Põhja-Saksamaal asunud lääneslaavlaste aladel Baltikumis ja Preisimaal aga kohalikku kristlikku monarhiat ei kujunenud? Kas küsimus oli ainult õiges ajastuses? Sellele küsimusele oleks liigne loota ühest vastust. Kahtlemata tasub aga ka Liivimaa puhul üha uuesti üle küsida, kuidas kujunes keskajal välja uus valitsemiskord ja eliit, uued jõuvahekorrad ja institutsioonid ning kuidas toimis siinne võim nii territoriaalselt kui rajamaa suhetes keskusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming