Maapäeva mõnus mekk

Jaan J. Leppik

Jüri Vilms (Tiit Sukk) ja Viktor Kingissepp (Märt Avandi) pärast Maapäeva koosolekut Toompea platsil. ÜLO JOSING Ootasin, mis mina ootasin, aga ära tuli. Lavastet stseenidega biibissii stiilis dokumentaallavastus Eesti ajaloost. Osa ajaloolasi võivad vähe viriseda. Mina olen ikka rõõmus.

Pean mainima, et telefilmi “Oma Maapäev” vaatama hakanud, kangastus mulle korraks 1990. aastate algus, mil eestlasile näidati Tallinnas filmitud ameeriklaste suurteost “Candles in the Dark” (”Küünlad pimeduses”).  Tollel oli samuti intentsioon kajastada Eesti ajaloosündmusi. Ei taha ma kõrvutada neid kahte linateost küll mitte, seda enam, et žanridki erinevad ja filmi tegemise põhjused. Küll aga tuleb mainida, et kui too ameeriklaste film vaevu näitas Eesti tegelikkuses toimunut või siin püsinud olustikku, siis “Oma Maapäev” püüdis hoida balanssi mängulisuse ja ajaloolise tõe vahel ning see läks mu meelest korda, nii et isegi ajaloolased võivad tunnistada filmi pedagoogilist rolli.

 

Ajalooline perfektsus kui risk

Ma ei ole kindlasti televaataja, kes ootaks dokumentaalsest telefilmist kuiva ning ajalooliselt ülitäpset ekraniseeringut. Selline telefilm saab olla valmistet ainult ajaloolastele või siis ajaloofriikidele, kuna suundumus on siis faktitäpsus, pretendeerimata vaataja emotsioonide liikuma suunamisele. Päälegi on käsitluse all ajastu, millest visuaaliat nagunii väga vähe järel, ning seega oleks filmi täitnud peaasjalikult mõne hää näitleja või diktoriteksti lugeja verbaalne materjal. Too kraam aga, teadagi, siseneb enamusele inimestest siin ilma pääl püsimällu sootuks aeglasemalt kui visuaalne, eriti kui too veel mänguliseks aetud.

Ajalooliselt korrektset infot oli telefilmis pandud esitlema vahest üks värvikamaid kujusid ajaloolaste seas ehk Ott Sandrak. Tean Otti omajagu aega ning võin veenvalt kinnitada, et hoolimata mõnikordsest infotulvast, millega Ott oma vestluspartneri külluslikult üle valab, on tegu ajalugu peast hästi tundva, analüüsiva ning kiirelt ajalooliste seoste abil tõepäraseid sündmuspilte maaliva mehega. Tema lugemus ja avar silmaring kahtlemata toetasid veenvust ekraanil ning üsna tõenäolikult on suurem osa filmivaatajaid tänulikud ladusalt ja lihtsalt esitet ajaloolise ülevaate eest. Ma usun üpris siiralt, et nii Indrek Hirv (kes ise filmis ka statistina üles astub) kui Hardi Volmer ei võtnud endile päälisülesandeks rääkida kõike maanõukogu sündmuste ümber toimunust. Samuti ei soovinud nad ilmselt perfektsionistlikult kujutada Eesti ajaloo nüansse, mis laiemale publikule nagunii ei kõnele ega ole noile ka tähtsad teada. Nad jäid oma skriptiga tasandile, kus päämised sündmused olid esile toodud: karakterid ja suhete virvarr jäid aga inimlikuks ning sellega fantaasiaküllaseks. Ja see olm andis filmile kahtlemata juurde vaadatavust ning mängulisust.

 

Lavastus ajaloolise dokfilmi ühe võimalusena

“Oma Maapäeva” filmiesteetika oli laitmatu ning kunstnikutöö tundlikult eestipärane. Mul oli väga kerge, omane ja mõnus seda filmi vaadata. Just nimelt mõnus. Dokfilmidega on alati selline jama, et neis on vähe lavastet stseene, ning kui režissöör vaadeldava objekti või sündmuse suhtes intiimsesse pingesse ei jõua, jääb film kesiseks. Eesti dokkides, erinevalt Suurbritannia alamate tehtuist, on lavastust vähe, põhjuseks tavapäraselt asjaolu, et lavastuslikud osad on üpris kallid teha. Ju siis nüüd, EV 90. sünnipäeva hakul, avanes avaliku tengelpunga suu sedavõrd, et võimaldas juugendlikud lavastused ette võtta. Siit tuli ka filmi jälgitavuse ning huvitatavuse pant. Kaalukausil, kus ühel pool meie kaasaegne, ajaloolane Sandrak kommentaaridega ning teisel pool ajalooline lavastus, ei jäänud kumbki pääle. Vastupidi, nood täiendasid üksteist ning tõid vaatajani loomuldasa eri esteetika eri ajastust, hoides asjad seotuna. Näitena: meie kaasaega toodud Ott Sandraku veripunane polo meenutas vägagi terendavalt Viktor Kingissepa rolli Maapäeva epopöas.

Vabariigi valitsus võiks selliste dokumentaallavastuste jaoks rohkem raha anda. Ma sain kõvasti targemaks ning filmielamuse kah – mida veel ihata? Ports sama häid ajaloofilme lisaks!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming