Maasoojus ja Eesti

Alvar Soesoo

Kuigi Eesti pinnas ei kuuma nagu Islandil, saab maasoojust kasutada ka meil. Ulatuslikumalt kui seni. 22. novembril toimus Tallinnas maasoojuse kasutamisele pühendatud foorum. Näiliselt innovaatiliselt isemõtlev Eesti otsib teid oma energeetika mitmekesistamiseks. Siiani riigi energeetilise ja osalt ka poliitilise iseseisvuse mootorina toimiv põlevkivi ei ole kindlasti lõpmatute varudega ning karmid keskkonnanõuded ja rahva teadlikkus viivad olukorrani, kus kodanik ei soovi või ei suuda põlevkivienergeetikale kõvasti peale maksta. Põlevkivienergeetika muidugi jääb, aga küsimus on, kui suures mahus. Energeetiline mitmekesisus ei ole võluvõti, vaid paratamatus. Tuul ja osalt Päike on meie toredad sõbrad juba praegu, jõgede jõud on väike ning tuumaenergeetika vajab pikka selgitus- ja arendustööd. Eestis on maasoojuspumpade kasutamine teada juba peaaegu kahe kümnendi jooksul. Maa soojust võibki tinglikult jagada kaheks – üks osa, mis talletub Päikeselt tuleva soojusena maapinna ülemisse kihti, ja teine osa, mis levib ülespoole Maa sügavusest. Sinna vahepeale mahub põhjavee soojus või näiteks mere- ja järvepõhjasoojus. Sobiliku tehnikaga on seda kõike võimalik kasutada, ehkki siiani suhteliselt piiratud mahus, kuna kasutatav temperatuur jääb vahemikku +2 kuni +10 kraadi. Suuremalt mõeldes ja ka tegutsedes võiks meile kättesaadav aga olla ka maasoojus, mille temperatuur on +50 või isegi +100 kraadi aga selleks tuleb puurida mõne kilomeetri sügavusse.

On selge, et sügavama geotermaalenergia ega ka maapinnasoojuse kasutamine ei ole Eestis jõudnud igapäevaellu. See, et Maa sügavus pakub peaaegu piiramatut energiaallikat, sarnaselt Päikesega, on meile üsnagi tundmatu maailm. Ühelt poolt tuleneb see meie geoloogilisest ehitusest ja geograafilisest positsioonist, mis näitavad, et meie maapõue ülemised kihid ei ole nii kuumad nagu maakoor vulkaanilistes piirkondades ning kõrgema temperatuuri saavutamiseks tuleb meil puurida sügavaid puurauke. Teiselt poolt tuleneb see ka sellest, et räägime, mis me räägime oma tehnoloogilisest edust ja eesrindlikkusest, tegelikkuses oleme vaesed konservatiivid, kinnised ja umbusklikud iga uue asja suhtes.

Pigem erandi kui reeglina rakendatakse Eestis maasoojuspumpasid eramute ja ühiskondlike hoonete kütteks juba enam kui 15 aastat. Maasoojuspumpadel põhinevate kütterakenduste arv Eestis ületab ilmselt 8000 piiri. Vaatamata avalikule huvile napib infot parimate küttelahenduste ja maasoojaga seotud võimaluste kohta. Riigi tasandil ei ole geotermaalenergia leidnud jõulist nimetamist ühe võimaliku alternatiivina puhtama ja säästvama energiaallikana energeetilistes arengudokumentides. Eestis puuduvad vajalikud toetusmehhanismid sellise energialiigi rakendamiseks ja propageerimiseks. Puudub riiklik rakenduskava, aga samuti idee (või tahe?) vastavate Euroopa Liidu toetuste kasutamiseks.

22. novembril toimus Tallinna Tehnikaülikoolis TTÜ Geoloogia Instituudi ja Eesti Geotermaalenergia Assotsiatsiooni (EGA) poolt kokku kutsutud geotermaalenergia rakendamisele pühendatud foorum. Ürituse eesmärk oli heita pilk maasoojuse kasutamisele Eestis, samuti vaadata tulevikku eeskätt arendaja ja rakendaja vaatevinklist. Foorumil tutvustati ka INTERRE G IVC projekti „GEO.POWER – geotermaalenergia pakub energiarakendusstrateegiaid elamutes ja tööstushoonetes” („GEO. POWER – Geothermal energy to address energy performance strategies in residential and industrial buildings”, www.geopower.ee), milles TTÜ Geoloogia Instituut osaleb ühe partnerina. Projekti GEO.POWER vahendusel jagatakse Euroopa parimaid kogemusi ja tuuakse sellealaseid teadmisi Eestisse.

Üle 40 osavõtja seas oli teadlasi, riigiametnikke, soojuspumpade paigaldajaid ja arendajaid, kinnisvaraarendajaid ja muude elualade esindajaid. Oli meeldiv tõdeda, et praktikutel on geotermaalenergia valdkonnast selge ja positiivne pilt. Samal ajal tõdeti seadustest ja riiklike arengukavade piiratusest tulenevaid probleeme ja takistusi maasoojuse kui säästva ja puhta energialiigi rakendamisel. Selles vallas on kahtlemata arenguruumi, seda nii riiklikul (poliitilisel) kui ka tehnoloogilisel tasandil.

Kui maapinnalähedase (> 2 m) maasoojuse kasutamine ei nõua keerukat oskusteavet, siis sügavamate kihtide potentsiaali kohta on andmed väga puudulikud. Kindlasti on suur perspektiiv põhjavee soojuse ärakasutamisel (20–300 m), kuid peale teadmiste nappuse (nt milline on keskkonnamõju) on pudelikaelaks puurimise, tehnoloogilise lahenduse kõrge hind ja bürokraatlik kadalipp. Läti ja Leedu on selles valdkonnas Eestist ette jõudnud. Leedus töötab enam kui kümme aastat esimene näidisenergiajaam Klaipedas, kus maapõuest saadav 38kraadine vesi pärast soojuspumpadega temperatuuri tõstmist suunatakse majade küttesüsteemi.

Nagu teada, Eesti ala maakoore ehitus ei paljasta kuumaanomaaliaid maapinna lähedal. Iidse maakoore kilbi alana on meie kristalsed kivimid jahedamad, teiselt poolt ei moodusta settekivimite kiht piisava paksusega „tekki”, nagu näeme seda näiteks Leedu aladel. Kui sügavale me peaksime ikkagi puurima, et leida näiteks 80kraadist kivimitemperatuuri? Selle kohta andmed puuduvad. Eesti sügavaim puurauk ei ulatu kilomeetrinigi ning napib mõõtmisi isegi 500 m sügavuselt. Soojusandmete analüüs näitab, et 250 m sügavusel võib rääkida kahest soojemast vööndist: Kirde-Eestist, kus temperatuur on umbes 13–14 kraadi piires, ja Edela-Eestist, kus temperatuur on keskmiselt paari kraadi võrra madalam. Üksikud mõõtmised 500 m sügavusel näitavad selgelt, et Kirde-Eestis on maapinna temperatuur umbes 16–18 kraadi. Sellega meie otsesed teadmised kahjuks lõpevad. Hindamaks meie koduse maapõue geotermilist potentsiaali ei pääse me mööda puuraukude puurimisest. Näiteks kahekilomeetrine puurauk laiendaks meie teadmisi suuresti. Maades, kus geotermaalenergiaga tegeletakse, ei ole mingi probleem uuringu- ja rakendusotstarbel ka 5–6 km sügavuste puuraukude võrgu puurimine. Puurimine on kahtlemata kallis ja ulmeline tundub ka tuhandemeetrine auk, aga võtkem või naabermaa Rootsi, kus 1300 meetri sügavusel vuravad suured kallurid.

Praeguse teadmise põhjal on võimatu öelda, kui sügavale tuleks puurida küttevee saamiseks ja kui sügavale elektrigeneraatorit käivitava vee saamiseks. Saksa spetsialistide minimalistlik arvestus näitas, et ligi viiekilomeetrine auk keskküttesüsteemi toetuseks oleks juba praegu majanduslikult peaaegu tasuv. Küttevee temperatuuri saavutamiseks ilmselt siiski ei pea viie kilomeetri sügavusele puurima. Praegune majandustasuvuse arvutus ei ole ka kindlasti ainuke näitaja, millest riik saaks või peaks juhinduma. Lisaks otsesele maa süvasoojusele võiks hinnata ka mere- ja suurjärvede (vee) potentsiaali energiasalvestina. Ka selle teema puhul paistab valitsevat ametkondlik arusaamine, õigemini, arusaamatus. Energia muundamise viiside paljususe ja energeetilise julgeoleku vajadus ei paista olevat jõudnud otsusetegijateni. Teadlaste ja riigi koostöö kohati puudub ja puudub ka riigi tellimus maasoojuse valdkonna teaduslikuks ja majanduslikuks hindamiseks. Jääb loota vaid mõistlikumate aegade saabumisele ja sellele, et Eestil ikkagi õnnestub majanduslikult mõtestatud viisil täita võetud kohustus taastuvenergia osakaalu tõstmises aastaks 2020 (25% taastuvat!). Seda silmas pidades on praegu ülimalt sobiv aeg laiapõhjaliste geotermaalenergia alaste uuringute algatamiseks, ühtlasi ka viimane aeg efektiivsete lahenduste saavutamiseks aastaks 2020.

Pisike ambitsioonikas Eesti riik paistab jällegi hoolivat suuresti fassaadist ning on unustamas sisu. Iga riigi kohus on olla kursis oma loodusvaradega, seda nii oleviku majandusvõtmes (mida tasub toota praegu) kui ka tulevikku silmas pidades. Mitmed võimalikud tulevikumaavarad, samuti geotermaalenergia, sinna alla kahjuks ei kuulu. Kahjuks ei mahtunud geotermaalenergia ka Eesti energiatehnoloogiate programmi. Geotermaalenergia pakub aga puhtamaid energia tootmise võimalusi, seda nii suurele kui ka väikeriigile!

Kui tagasi pealkirja juurde minna, siis tundub, et maapinna geotermaalenergia kasutamine Eestis on omaks võetud ja toimib enam kui 8000 kohas (hinnates maasoojuspumpade arvu järgi). Tulevikuvõimalusena võiks iga elumaja või ühiskondlik hoone kasutada maasooja ühe osa kütte ja jahutusena ning kena, aga siiski teostatava unistuse valdkonda jääks elektritootmine pisut sügavamast maapõuest. Kui vaid sellest kitsarinnalisusest üle saaks!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming