Madin ?Hääletu alistumise? ümber

Heino Kään

Ilmjärve raamatul on tugevaid külgi oluliselt rohkem kui nõrku ?Hääletut alistumist? lugedes leidsin (lk 620) üksikasjaliku refereeringu vabariigi valitsuse 1939. aasta 26. septembri koosolekul kõneldust. Olin aastaid tagasi selle koosoleku protokolli jälgi ajanud ja jõudnud järeldusele, et mingit sisulist protokolli polegi. Et kõik tsitaadid ja refereeringud pärinevad Villem Saarseni kirjapanekust raamatus ?Johan Laidoner? (1953). Välisministeeriumi arhiiv sisaldab materjale 18 nimistu jagu, 19. nimistut, millele Ilmjärv viitab, pole. Ilmjärvgi viitab möödaminnes Saarsenile. Tõsi, järgmises viites osutab ta õigele aadressile välisministeeriumi arhiivis, kust selle protokolli ka leiab. Nagu teised protokollid samas kaustas, toob see ära koosoleku alguse ja lõpu aja, osavõtjate nimed ja vastuvõetud otsused. Arutelu käiku need protokollid ei kajasta. Saarseni nime osavõtjate hulgas ei ole, kust tema andmed pärinevad, ta ei viita.

Teadlane saab viidata ikkagi seda, millest dokumendis tõepoolest juttu. Aga 20. septembri valitsuse koosolekust kirjutab Ilmjärv: ?Koosoleku protokollis nimetatakse ainult kolme vastuvõetud otsust? Protokollist ei nähtu, et koosolekul oleks arutatud Nõukogude Liiduga sõlmitavat kaubanduskokkulepet või välisministri visiiti Moskvasse.? Kolmel protokollileheküljel (Ilmjärv räägib kahest) on aga kokku 13 valitsuse otsust. Natuke edasi ta kirjutab: ?20. septembriga on dateeritud veel üks dokument: peaminister Eenpalu, välisminister Selteri ja riigisekretär Terrase allkirja kandev valitsuse otsus, milles presidendile tehakse ettepanek heaks kiita Eesti ja Nõukogude Liidu kaubanduslepingu sõlmimine ja palutakse volitada välisminister Selterit kokkulepe alla kirjutada.? See pole mingi juhuslik dokument, vaid sellesama vabariigi valitsuse koosoleku otsus. Kaust, millele Ilmjärv viitab, sisaldab koosoleku protokolli salajase osa ja see leidub ühes masinakirjaeksemplaris vaid riigikantselei fondis. Erinevalt koosolekute üldosast, mis trükis paljundatuna saadeti laiali mitmele poole ja mida Ilmjärv miskipärast on kasutanud välisministeeriumi fondist. 

Ülalesitatu on vaid üksikud näited, mis sunnivad vastu vaidlema Rein Ruutsoo arvamusele (PM, 23.VII ), nagu oleks ?Hääletu alistumine? lausa eeskujulik raamat. Ja nõustuma pigemini Mart Laariga, et ebaühtlaselt ja süsteemitult kirjutatud üllitisele tulnuks kasuks tugeva toimetaja kaasamine (EPL, 14.VI)  Ilmjärv on oma monograafia suuresti mehaaniliselt kokku pannud varasemaist üksikartikleist, neid ühtseks tervikuks liitmise nimel korralikult läbi kirjutamata. Samas ei saa ma aru Laari etteheitest Ilmjärve subjektiivsuse aadressil. Pigemini võiks talle ette heita ohtra materjali esitamist ja analüüsi ilma selgelt formuleeritud järelduste ja hinnanguteta. Kohati võimaldab see koguni suvalisi tõlgendusi. Nii järeldab Laar, et Eesti iseseisvuse kaotamine tulenes riigijuhtide valest tegutsemisest. Ometi näitab kogu uurija toodud rohke sõjaline ja välispoliitiline ainestik, et see oli möödapääsmatu. Laar ajab siin, ja on seda teinud korduvalt varemgi, segi objektiivsed asjaolud, paratamatuse ja Pätsi-Laidoneri subjektiivse tegutsemise. On üheselt selge, et ükskõik, mida Eesti riik ja tema juhid teinuksid, Nõukogude okupatsioon või anneksioon oli vältimatu. Samas ei olnud vältimatu see hääletu alistumine, mille valisid Päts-Laidoner. Võib vaielda, kas see oli riigile või rahvale soodsaim variant või tulnuks valida diplomaatilis-poliitilise vastuhaku tee ? sõjaline vastuhakk olnuks hukatuslik ja ilmselge rumalus. Ilmjärv ei ütle kusagil otseselt välja, kuidas Eesti riigi juhid tema arvates pidanuksid käituma. Alternatiive käsitlev alajaotus raamatus on hambutu ja segane. Materjali esitusest teeksin ma järelduse, et südames meeldinuks Ilmjärvele sõjaline vastuhakk, aga mõistusega annab ta endale aru, et see oleks olnud halvim variant. Samas on talle vastuvõetamatu hääletu alistumise tee, mille Päts-Laidoner jt valisid. Ning ta peab seda oma riigi ja rahva reetmiseks ? mida ta samuti kusagil sõnaselgelt välja ei ütle. Vajadust niisuguse järelduste-hinnangute mõistatamise järele ma ühe tõsise, süvaanalüüsile pretendeeriva teadusliku monograafia vooruseks ei peaks.

Ometi on Ilmjärve raamatul tugevaid külgi oluliselt rohkem kui nõrku. Eeskätt tohutu hulk uudset materjali, mida autor meie käibesse on toonud. Väärtuslikem osa sellest Vene arhiividest pärinev, millele ligipääs on olnud ja on tänagi veel piiratud. Samas on Lääne arhiivid ja raamatukogud meile ju vabalt ligipääsetavad olnud vähemalt poolteist aastakümmet. Aga kui paljud on seda võimalust enne Ilmjärve kasutanud? Koguni meie oma kodused arhiivid on pakkunud ootamatult uudset. Nt Eesti Vabariigi riigitegelaste, politseijuhtide, ärimeeste ülekuulamisprotokollid julgeolekuorganeis.

Ilmjärv on publitseerinud ka isiklikult hangitud materjale. Leiame ta monograafiast vaid tagasihoidliku vihje jutuajamisele Pavel Sudoplatoviga, Nõukogude julgeolekuorganite ühe juhtfiguuriga. Oleks vägagi huvitav tutvuda kogu selle jutuajamise sisuga. Raamatus jääb just viitest Sudoplatovile õhku rippuma küsimus Pätsi seotusest Nõukogude rahadega 1940. aastani välja.

Venemaal on ilmunud terve raamatukogutäis uurimusi, dokumentide kogumikke, mälestusteraamatuid, mis puudutavad 30-ndaid, 40-ndaid ja hilisemaidki aastaid. Paljudele neist on ka Ilmjärv viidanud.  Kas ei võiks koostada valimiku Venemaal ilmunud Eesti ajalooga seotud tekstidest? Tosinkond aastat tagasi ilmunud dokumentide kogumikud on tänaseks oluliselt ajast maha jäänud, niivõrd palju uut ainest on vahepeal käibele tulnud. Lääne poole vaadates on seis veel hõredam. Tõlgitud on eelkõige üksikute tuntud tegelaste mälestusteraamatuid. Kui palju on meie inimesed läbi kamminud Inglismaa, Ühendriikide, isegi Saksamaa arhiive? Igatahes on Ilmjärv andnud siin omalt poolt tubli panuse. Ilmjärve monograafias käsitletud probleemide üle võiks lõpmatult vaielda. Aga see tundub üksjagu mõttetu olevat. Sest näiteks Mart Laarile ja tema mõttekaaslastele ei tee iial selgeks, et sõjast hoidumine 1939. ja 1940. aastal oli siiski optimaalne otsus. Selle asemel oleks vahest otstarbekas  arutleda selle üle, mis töö veel arhiivides tegemist ootab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming