Mäe varjus

Kaarel Tarand

Juba üle kuu aja (alates 14. aprilli purskest) köidab eurooplaste meeli Islandi väikese mäe väikese vulkaani tegevus. Paljudel on õpitud selgeks keeruline viikingisõna „Eyjafjallajökull”, teised kiruvad eurooplase põhiõiguse ehk vaba  liikumise piiranguid, kuna õhuruumi valvavad „paniköörid” sulgevad lakkamatult lennuvälju. Teated sellest on saanud osaks meie igapäevasest uudistelindist nagu pommiplahvatused ja hukkunud Iraagis või Afganistanis. Ja kõigega harjub, nii hukkunute kui ka mäega. 

Eyjafjallajökull pakub lisaks transpordipoliitilisele arutelule võimalust uuesti päevakorda võtta ka globaalse kliimamuutuse teema, mis tardus Kopenhaagenis pärast talvisesse patiseisu jõudmist vaikeluks, see võimalus on aga tänaseni vähemasti Eestis suurelt jaolt kasutamata jäetud. Seda on ainult näpitud siit-sealt meenutusega, et nii mõnigi varasem vulkaanipurse maailma ajaloos on oma väljaheidetega atmosfääris kiskunud alla keskmist temperatuuri.  Nüüdki ütleb mõni, et islandlaste mägi jahutab tänavu Euroopa suve külmaks ja puhkamiskõlbmatuks. Milline suvi oli, sellest saab kokkuvõtteid teha juba sügisel, Islandi osa selles aga ei maksaks üle tähtsustada, kliimamuutuse kontekstis on tegu siiski mikroskoopilise panusega. 

Hoopis ulatuslikuma mõjuga tossu kui Islandi vulkaan toodavad näiteks India ja Hiina elanikud. Kes seal käinud, on ehk ka kogenud, kuidas iga tihedamalt asustatud piirkonna kohal ripuvad inimtekkelise päritoluga „pruunid atmosfääripilved”, kliimauuringutes tuntud kui ABCd (atmospheric brown cloud). Neid  tekitavad Hiina ja India elanikud oma miljardites väikestes ja ebaefektiivsetes põletusseadmetes, ahjudes ja kateldes kivisütt ja naftasaadusi põletades. Tõsi, lennuliiklust ABCd otsustavalt ei sega, erinevalt Islandi päritolu “tuhast”. Kuid eks kliima seisukohast oleks parem, kui nn arenevatel turgudel ei kiirustatakski lendama, sest inimene pole lind ega pea lendama, seejuures eriti suuri ökoloogilisi jala(mitte tiiva)jälgi tehes. 

ABC-pilvedel on temperatuurile kahesuunaline mõju. Pilvi moodustavad tahma- ja söetolmu osakesed neelavad soojust ja tõstavad  temperatuuri, samas on pilvedes hõljuvad sulfaadi- ja nitraadiosakesed suurepärased peeglid, mis hoiavad päikeselt tulevat soojust tagasi põrgatades maal madalamat temperatuuri. Probleem on aga hoopis muus, nimelt selles, et ühes kohas tuli mägi Muhamedi juurde (mille vastu inimene ei saa), teisal aga kipub Muhamed ise mäe juurde. Euroopaga võrreldava rikkuse poole püüdleva Aasia toss ja tahm kandub mussoontuultega üles Tiibeti platoole, kus tahm oma raskuse tõttu maha langeb. Ja millele? Eks ikka kuulsatele liustikele. Nendelesamadele, mis oleksid pidanud pärast East Anglia ülikoolist e-kirjade varastamist ning rahvusvahelise kliimapaneeli raportis Tiibeti liustike kohta valeandmete paljastumist ju sulamise lõpetama – aga pole lõpetanud. Tahma tõttu.       

Nagu kinnitavad liustikuvaatlejad, on lihtsureliku ettekujutus liustikust kui millestki pimestav-valgest juba pikemat aega ekslik vähemasti maailma suurimal, Tiibeti platoo liustikualal. Pigem on mussoonide kantud tahm need teinud samasuguseks hallikasmustade  lumevallidega, mida meil igaüks veel märtsilõpu Tallinnast ja Tartust peaks mäletama. Ning must lumi sulab päikese käes palju kiiremini kui valge. Nii ka liustik. Ega eestlane Tiibetis toimuva vastu suurt midagi ette võtta ei saa. Ometigi, kui mõni siinne mees otsustab maailma kõrgemates mäestikes mõnd uut tippu vallutada, saab ta eetriaega ja lehepinda täiesti pöörastes kogustes. Nüüdki on meedia silmis kuulsaima  mägironija Alar Siku „mäestikuhaigus” ja insult (millest on muidugi kahju) vallutanud lausa ajalehtede esiküljed. Nagu aga varasematelgi puhkudel, on ka seekord täiesti tähelepanuta jäänud see keskkond, milles inimene tegutseb. Küsimus ei ole vahetus hetkemõjus üksikisikule, vaid pikaajalises mõjus tervele inimkonnale. Kui Tiibeti liustikud märkimisväärselt kahanevad, enam praegusel määral Aasia suuri jõgesid ei toida ja sunnivad uusi  elupaiku otsima kolmandiku inimkonnast, siis puudutab see lõpuks ka nurgatagust Eestit. Selle puhuks võiks plaan olla valmis pisut varem Alar Siku telefonikõnest Džomolungma tipust, et „nad hakkasid liikuma”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming