Märkmeid arhiivist

Marek Tamm

Kui ma mõtlen Indrek Jürjole, siis tuleb mulle esimese märksõnana pähe „arhiiv”. Indrek oli selgelt arhivaari tüüpi ajaloolane, kelle töö toitus arhiivileidudest ja keda kannustas veendumus kirjalike dokumentide esimusse. Sellest veendumusest annab ta ise tunnistust näiteks oma raamatu „Pagulus ja Nõukogude Eesti” (1996) sissejuhatuses, kus ta põhjendab, miks ta pole kasutanud suulisi mälestusi: „Ajaloolasena jään ise siiski kirjalike allikate prioriteedi pooldajaks”.  Võtangi siin seepärast lühidalt arutleda „arhiivi” kui ühe ajaloolasetöö keskse mõiste üle, püüdes veidi avada nii selle institutsionaalset tähendust minevikus kui ka kontseptuaalset sisu tänapäeval.   

Arhiiv kui asutus

Esimese niidiotsa arhiivi ajalooliseks mõistmiseks pakub etümoloogia: nii oma kreeka kui ka ladina sünnipäralt on „arhiiv” seotud võimu ja kontrolliga. Kreeka archē viitab valitsemisele ja archeion märkis valitsushoonet, nagu ka ladina archivum (magistraatide residents Roomas). Tava säilitada valikuliselt dokumente sündis vajadusest  hallata paremini valdusi ja alluvaid. Arhiiv on võimas instrument kirjalikus kultuuris. Nii võib näiteks pidada üheks murranguks Euroopa arhiivinduse ajaloos inkvisitsioonimenetluse sündi XIII sajandi alguses: esimest korda fikseeriti kirjalikult kõik tunnistajate ja kahtlusaluste ütlused ning säilitati neid ühes paigas. See lõi suurepärase võimaluse kõrvutada erinevaid ütlusi pika ajavahemiku tagant ja tagas ülekuulamiste tavatu tegususe. Seega pole üllatav, et mõned  üksikud teadaolevad vastuhakud inkvisiitorite tegevusele tipnesid reeglina arhiivide ründamisega – just nendes kirjalikes ülestähendustes nähti suurimat vaenlast. Täpselt nagu mõnisada aastat hiljem Prantsuse revolutsiooni päevil, mil inimesed põletasid mõisaarhiive, et pääseda maksukoormistest ja -võlgadest.

Tänapäeval on needsamad inkvisitsioonikohtu materjalid ajaloolastele aga väga tänuväärne materjal, ilma nendeta poleks sündinud selliseid menukaid argiajaloo  käsitlusi, nagu Emmanuel Le Roy Ladurie’ „Montaillou” (1975, e.k 1996) või Carlo Ginzburgi „Juust ja vaglad” (1976, e.k 2000). Kuigi arhiveerimise juured ulatuvad ajas kaugele, on laiaulatuslikum ja tsentraliseeritud arhiveerimine siiski kaunis hiljutine nähtus. Selle algatasid XVIII sajandi valgustatud isevalitsejad, nagu Peeter Suur Sankt-Peterburgis (1720) ja Maria Theresia Viinis (1749). Avalikud keskarhiivid pärinevad alles XIX sajandist – esimese  pääsukesena Prantsuse rahvusarhiiv, mis kuulutati avalikuks 1794. aastal. Ajalooteaduse sünd XIX sajandil poleks olnud mõeldav avaliku arhiivinduse sünnita. Esimene põlvkond kutselisi ajaloolasi koolitatakse välja tööks arhiividokumentidega, tinglikult sünnivad ajalooteadus ja arhiivindus käsikäes – üks vajab oma olemasoluks teist. Arhiivivõim nihkub valitsejatelt ajaloolastele: dokumentidest, mis pidid aitama kontrollida alluvaid, saab vahend, et heita valgust valitsejatele endile. Tõsi, arhiiv kui poliitilise võimu instrument ei kao kuhugi – XX sajand pakub rohkelt näiteid arhiivide kasutamisest totalitaarvõimu huvides.

Musterjuhtum on arhiivitöö ümberkorraldamine 1940. aastal Eestis, kui uued soveti käsknikud nägid arhiivide peamise ülesandena klassivaenlaste paljastamist ja nende hävitamistele kaasaaitamist. Ilmekas on 1940. aasta detsembris Moskvast Tallinnasse laekunud juhis, mille järgi „salajaste arhiividokumentide  läbitöötamine on [arhivaaride] peamine lahinguülesanne” võitluses sisevaenlastega1. XIX sajandi lõpuks oli arhiivist saanud niisiis ajalooteaduse enesestmõistetav eeldus. Arhiivitöö tagas ajaloolasele ühtaegu nii vajaliku teabe kui ka tema tööle autoriteetsuse, täpselt nii nagu XX sajandil muutus välitöö vältimatuks antropoloogile. Arhiivi tähendus ajaloouurimises on seega vähemalt kolmetine: see loob eelduse uuteks teadmisteks, varustab ajaloolase distsiplinaarse  identiteediga (arhiivis töötavad ainult ajaloolased) ja kinnitab viimaks tema epistemoloogilist tagalat – arhiveeritud materjal tagab ligipääsu minevikule.     

Arhiiv kui mõiste

Viimastel kümnenditel on arhiivi enesestmõistetavus leidnud kahesugust küsimuse alla seadmist. Need, kes vaatavad arhiivile seestpoolt, leiavad, et arhiivi loomulikkus võib olla petlik. Arhiiv pole tingimata passiivne dokumentide hoidla, kuhu justkui mehhaaniliselt ladestub teavet, mida ajaloolane saab oma töös kasutada. Arhiiv on ühiskondliku mälu aktiivne kujundaja,  mäluasutus, mis pidevalt selekteerib, mida talletada ja mida mitte. Registreerimine, katalogiseerimine, nimetamine – need on kõik tähtsad mnemotehnilised võtted, mis vormivad meie ligipääsu minevikule. Otsus, mida minevikust säilitada ja mida mitte, on ühtaegu nii möödapääsmatu kui ka meelevaldne. Arhiivis on ühendatud mäletamine ja unustamine: kui ühe asja tulevikule päästame, määrame teise asja unustusse.2 Kuid veelgi mõjukam on olnud vaade arhiivile  väljast mitmete teoreetikute katse avardada või teisendada senist „arhiivi” mõistet, teha sellest üks filosoofia või kultuuriteooria alusmõiste. Tõenäoliselt esimese ja kõige radikaalsema sammu astus oma „Teadmise arheoloogias” (1969) Michel Foucault. Ta distantseeris ennast esmalt tavapärasest arhiivi-määratlusest: „Selle terminiga ei pea ma mitte silmas kõigi tekstide summat, mida mingi kultuur hoiab oma valduses kui dokumente omaenese mineviku kohta või kui  tunnistust oma identiteedi pidevusest; ma ei pea silmas ka institutsioone, mis mingis kindlas ühiskonnas võimaldavad üles tähendada ja säilitada diskursusi, mida soovitatakse mäletada ja käigus hoida”.3

Arhiiv on Foucault’le süsteem, mis valitseb selle üle, mida me saame öelda ja mida mitte. Arhiiv ühtaegu piiritleb meie sõnumeid kui ka diferentseerib neid ehk, nagu Foucault ise sõnastab: arhiiv on „lausungite moodustamise ja teisendamise üldine süsteem”.4 Foucault näebki  enda eesmärgina selle ajalooliselt muutuva süsteemi eritlemist – ajastuomaste arhiivide analüüsi. Kusjuures seda distsipliini, mis uurib neid lausungiarhiive, ei nimeta ta mitte arhiivinduseks, vaid arheoloogiaks. (Mõistagi ei käsita ta sedagi mõistet tavapärases tähenduses, vaid defineerib arheoloogiat teadusena, mis analüüsib „diskursusi kui erilisi praktikaid arhiivi elemendis”.) Foucault’ kõrval teine mõjukas katse sisustada ümber „arhiivi” mõiste pärineb Jacques Derridalt.  Oma raamatus „Arhiivihaigus” („Le mal d’archive”, 1995) osutab ta psühhoanalüüsi võimalustele arhiivi mõtestamisel – arhiiv toimib mõneti nagu inimese mitteteadvus, salvestades teavet, mida hiljem töödelda. Derridale on tähtis „arhiivi” topeltetümoloogia – see mõiste viitab kreeka keeles ühtaegu nii „algusele” kui ka „võimule”. Arhiiv on paik, kus otsustatakse tuleviku nimel meie mineviku üle. Arhiveerimine pole passiivne akt: „Arhiveerimine samavõrd toodab  sündmust, kui talletab seda”.5 

Arhiiv ongi Derridale eeskätt võimuinstants, arhiiv kehtestab hierarhiaid, määrab selkle, mis jääb välja. Arhiiv organiseerib teabe levikut ühiskonnas, nagu sedagi, kellel on ligipääsuõigus sellele teabele. Arhiivivabadus on Derrida järgi võimupoliitika olulisim mõõdupuu – mida avalikumad on arhiivid, seda suurem on üldine vabaduse aste ühiskonnas. Arhiivi saab niisiis käsitleda kahel tasandil: nii praktilise institutsioonina, mis varustab ajaloolasi  teadmiste ja autoriteediga, kui ka teoreetilise mõistena, mis pakub võimalusi ühiskonna paremaks mõtestamiseks. Mulle tundub, et sisuldasa on need kaks tasandit komplementaarsed: viljakas arhiivitöö eeldab ajaloolaselt suutlikkust oma tegevust kontseptualiseerida, sisukas kontseptualiseerimine nõuab aga teoreetikult suutlikkust oma mõisteid historiseerida – ajalooliselt analüüsida.

1 Vt. Aigi Rahi-Tamm, Arhiivid Nõukogude repressiivaparaadi  teenistuses. „Poliitvärvingute” kartoteek Eestis 1940–1956. – Ajalooline Ajakiri, 2009, nr 1-2, lk 123–153.

2 Arhiivinduse seesmine ümbermõtestamine on andnud viimastel aastatel väga suure hulga kirjandust. Hea sissejuhatuse pakuvad ajakirja Archival Science kaks järjestikust topeltnumbrit (2002, nr 1-2 ja 3-4).

3 Michel Foucault, Teadmise arheoloogia. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2005, lk 116.

4 Samas, lk. 117. 

5 Jacques Derrida, Archive Fever. A Freudian Impression, The University of Chicago Press, Chicago and London 1996, lk 17.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming