Magda – nakatavalt optimistlik feminist

Tiina Kirss

Rosa María Rodríguez Magda, Simulaakrumi nauding. Hispaania keelest tõlkinud Helina Aulis, toimetanud Jüri Talvet. Kujundanud Aita Linnas. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009. 188 lk.    Lugedes 30. aprilli Sirbist Tiit Kärneri mõtteavaldusi mehe ja naise bioloogiliste erinevuste kohta ning samast numbrist Valle-Sten Maiste vastust, tuli meelde, millal ma esimest  korda kuulsin naise piha- ja puusaümbermõõdu suhtest. See oli ühel kaunil suvepäeval Tartumaal järve ääres, minu esimesel Eesti reisil aastal 1989. Väljendus oli kurioosne. Selle kutsus esile tänaseks ammu poliitikas noorsandi pilk kolmele naisele, kes parajasti järvekaldale sumasid. Sõnad panid asja paika, ja mitte meeste ja naiste, vaid Naiste ja „naiste” vahel. Lõõbi taga oli hoiak mulle petlikult tuttavas kultuuris. Kandsin „puusapiha  ümbermõõdu” oma nähtamatusse väliuurimispäevikusse.

Hiljem tuli mul mehe ja naise erinevusi käsitlevates seminarides arutada üliõpilastega mitmesuguseid tekste, sealhulgas loodusteaduse valdkonna omi. Näiteks ajuuurija Anne Fausto-Sterlingi „Myths of Gender” („Soolisuse müüdid”) analüüsib mitmesuguseid meeste ja naiste bioloogiliste erinevuste seletusi, juhtides tähelepanu küsitavatele väidetele, varjatud eeldustele ning  sofistlikele mõttekäikudele, mida nii teadusartiklites kui populaarteaduslikes käsitlustes leidub ohtralt. Fausto-Sterling ise sooliste erinevuste olemasolu ei eita, kuid ta ka ei rutta neid bioloogiliste ehk geneetilistena ammendavalt „teaduslikult” põhjendama. Ümbruse ja geneetilise koodi ettearvamatu sünergia ning soolistele erinevustele rajatud ühiskondliku korra alalhoidmise vajadus on kahtlemata samuti tähelepanu nõudvad  tegurid. Auväärt aju-uurija julges ka väita, et meeste ja naiste aju füüsilise suuruse mõõtmisega väga kaugele ei jõua.

Kärneri artikli põhiväiteid ei ole raske tema õrritava, kohati raevuka sõnastuse sees üles leida. Oma vastuses kutsub Maiste õigustatult loodusteadlast mõtlema rangelt, nagu üks loodusteadlane oma distsipliinist lähtuvalt peaks, tuues põhjendusi ning eristades fakte müütidest, ning manitseb Kärnerit  mitte tegema evolutsioonipsühholoogiast ideoloogilist survevahendit. Maiste ei piirdu korrektiividega Kärneri puudulike väidete (puusa ja piha suhte, imetamise ja töölkäimise vastastikuse välistamise) arvel, vaid mainib „feministliku mõtte pärandit”, osutades sellega võimalusele, et on olemas lugemist, mis antud küsimuste vaagimisel edasi aitaks. Feministliku mõttepärandi üksikute eestinduste (Beauvoir, Fox Keller, Ariadne Lõngas  ilmunu) ümber on üldiselt lage maa. Seega on sobiv tutvustada üht värsket lisandust meie feministliku mõtte pärandile, Rosa María Rodríguez Magda 2009. aastal ilmunud tõlketeost, mida autor ise äsja Tartu kirjandusfestivalil „Prima vista” esitles. Magda raamat kuulub kahtlemata soovitavasse lugemisnimekirja neile, kes on Kärnerit ja Maistet (piisava pulleritsliku lisavürtsiga) lugenud ning kes otsivad vigade parandust ja tahavad  vaagida alternatiivseid argumente. Magda ei esinda valve-, võitlevat ega radikaalset feminismi, kuigi radikaalsust on Magda mõtlemises palju. Oma raamatus kõnetab ta naisi – ja mitte ainult naisi – ning see kõnetamine on rõõmus, mitte ründav ja ühtaegu argumenteeriv ning võrgutav.

Magda alustab oma raamatu esimest esseed tõdemusega, et feminismi ei ole vaja leiutada. „Kui meid omal ajal juba peole kutsuti,  ei või me praegu oma visade nõudmistega võtta sisse kohta haudade vahel. Aluspinnases tuhnimine, asjade olemuse otsimine ajal, mil metafüüsika juba ammu mängust väljas on, kujutab meie jaoks kõige ohtlikumat lõksu. Tuleb võidelda, rõõmustada, puhata ja naeratada, aga ajaga kaasas käies.” Võime küll küsida, kas kõikidel (Euroopa ja arenenud maade) naistel on ühiskondliku positsiooni, valikuvõimaluste, äraelamist võimaldava  ja pariteetse sissetuleku ning töö/ pere/eraelu ühildamisel põhjust rahulolu pühitseda. Samas tuleb koos Magdaga nentida, et seaduslikke läbimurdeid on viimase sajandi jooksul siiski olnud. Oma argumentidele alust rajades seletab Magda ilma liigselt koormava oskuskeeleta, kuidas naiselikkus kui mõiste ja kategooria on euroopa mõttetraditsiooni alustekstides alati toiminud kui „puudujääk ja leiutis”. Kaks  feminismi mudelit, üks võrdsusele, teine erinevusele rajatud, on katnud kinni kolmanda, dialektilisema lähenemistee. Naine on paljudes kultuurisituatsioonides ning ajastutel olnud arvukate probleemide kehastuseks. Ent naisest võib ka saada ülim ideaal, ilma et sellega kaasneks reaalset iseseisvust. Nende vastuolude taga on Magda jaoks tülikas küsimus naise kui valitsetava „mõnusast süükaaslusest”. Millist hüve naine vanast korrast saab? 

Miks ta ei jookse tormi, kui hüüab emantsipeerumise pasun? Või nagu on küsinud Pierre Bourdieu: miks vaatamata kriitilistele analüüsidele, mõttelistele kui ka praktilistele ponnistustele ja poliitilistele võitlustele on ühiskonnakorralduse sooline aspekt see, mis on kõige visam muutuma? Refleks taandada kõik bioloogilisele seletusele, väites, et kõik, mis puutub soolisusse, on geenide ja hormoonidega määratud, ei vasta mõistagi  kummalegi küsimusele. Edasimõtlemiseks tuleb vaadata ajalukku. Magda sõnutsi on naine jäänud modernsuse rajamisest välja nii teoreetilises kui ka praktilises plaanis. Postmodernismi ajastu mutatsioone, mida iseloomustatakse fragmentaarsuse, pluralismi, moe ja nartsissismiga, on teinekord kirjeldatud ka kultuuri feminiseerumisena.

Kuid arusaam, nagu oleks postmodernismi toel justkui võluväel hõlpsam  naisena maailmas ringi liikuda, on Magda arvates vildakas. Postmodernne kultuur on vaid nõrgendatult mehelik, mitte täisväärtuslikult naiselik. Pealiskaudne, kiiresti vahelduva ja välkuva kuvandiga postmodernism ei paku naistele iseenesest mingit kiiremantsipatsiooni. Naiste väärtustamine avalikus elus ja naisele intellektuaalselt täisjõulisel moel hääle andmine nõuab Magda arvates jätkuvat pingutust. Kuid Magda meelest ei ole see pingutus  sünge ning surmtõsine töö, vaid hoopis loominguline mäng. Elisabeth Badinteri väitel on kodutööde ja lastekasvatamise jagamine XX sajandi lõpukümnendiks vähendanud meeste ja naiste omavahelist vimma ja võõrastust ning soodustanud sugudevahelist sõprust. Ent Magda arvates on selle leebumise hind liiga kõrge. Tulemus on erootikavaene, sest vaid teravalt teadvustatud ja välja joonistatud erinevused kutsuvad esile iha  ning võimendavad naudingut. Leebe ja õiglane sõprus lapsevankrit kiigutades ja nõusid pestes on kahvatu ja jahe. Näidates nii oma filosoofilisi, aga ka Vahemere kultuurijuuri, esitab Magda sõnapaari jouissance/puissance. Jouissance on nauding, põgus, intensiivne ja orgastiline, parimal juhul ka kestev ja korduv. Kaootilis-kreatiivse väena on see mõjus ja veenev alternatiiv hierarhiseerivale võimule (puissance). 

Vahemere rahvaste hulgas kuulub jouissance naise rolli juurde ning naiste kunst on seda kompleksivabalt meestega jagada. Raamatu teises essees jutustab Magda kreeka müüdi tantsivast jumalannast Eurynomest. Niisiis tuleb Magda sõnutsi naistel naudingu kaart mängeldes uuesti lauale panna. Nad peavad haarama endale peaosa ja pöörama mängu enda kasuks, eriti visuaalsetes meediumides (ooper, film, küberkunst).  Raamatu neljandas ja viiendas essees seob ta naiste kreatiivsuse simulaakrumi mõistega, mis pärineb Baudrillard’ilt. Subjekti staatuse, täisõigusluse nõudmine naisele asendub labiilsema ning kättesaadavama eesmärgiga: „subjekt seisneb simulaakrumi seadusesse lülitumises”. Subjekt ollakse lihtsalt „mängult” ja nii võib paindlikke, olukorrale kohandatud, kavaldavaid ja tüssavaid identiteete olla palju. Simulatsioonimäng, subjekti  simulaakrumiks muutumine, ei ole Magda seisukohalt hädalahendus ega lohutusauhind, ka mitte ühiskonnakorralduse muutmise aseaine. Simulaakrumi ahvatlus seisneb avatuses ihadele. Magda viimasest esseest loeme selgelt välja, et inimolemises on tema arvates palju algelisem ja olulisem ihalemine ja armastamine kui töö, edu ja kohusetruu järeltuleva põlve reproduktsioon.

Lugejana jäin siiski kõhklema teatraalsuse  ning teatraliseerimise ülistuse üle. Tahtsin Magda käest küsida, kas ongi kõik nii kerge, nii kerge kui mäng vahelduvate kuvanditega? Kõik kuvandid pole ju võrdsed ning kuvanditel on kehtestajad. Kuid enamgi tahtsin Magdalt teada saada, kas etendusel osalejatel on ohutunnet tundmaks ära, mil võrgutus muutub menaadide hävituslikuks tantsuks ja kas sellegi mängu ohvrid on ohvrid ainult mängult. Magda on nakatavalt optimistlik feminist,  kelle kirjutistes on kvaliteete, millest feminismi kriitikud puudust tunnevad, kvaliteete, mille puudumine seab feministid sageli märklauaks. Neile lugejaile, kes juba tunnevad feministliku mõtte pärandit, võivad kogumiku teine ja kolmas peatükk kõlada kui algõpetuse kordus, kokkuvõtted on aga tuumakad ja jõuliselt üldistavad. Tasakaal kriitika ja naudingu vahel väljendub nõtkes stiilis, mida on oskuslikult eestindatud, ning  tõlkimise kaudu on eesti keelde jõudnud ka mõningat huvitavat sõnakasutust. Võluv on mõelda, et identiteediga võib mängida ning et ema, õe, kõlvatu tüdruku, naiivitari, võrgutaja, õelutseja, amatsooni kõrval võivad olla ka emandad. Selle sõna kasutuses võimegi tajuda Magda kultuurilist võõrapära eesti lugeja jaoks. Tunda on kolme kultuuri, talupoegliku, luterliku ning katoliiklusele rajatud Vahemere  maade osakaalu, kuigi esimese ja teise hübridiseerimine Läänemere kultuuriruumis on niivõrd põhjalik ja pikaaegne, et selgeid piire vahele tõmmata on võimatu. Sõna „emand” Põhja-Euroopa (luterlikus) traditsioonis tähistab korralikku usinat matrooni, pereema ja perenaist, kes vahel ehk küll endale lustakust lubab, vahest rohkemgi kui luterluses võhik aimaks. Magda esseedes riietatakse emand aga võrgutavasse õhtukleiti, mis langeb Eurynome  tantsus oma maost partneri Ophioniga sahinal põrandale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming