Maiuspala täpsete kirjelduste austajaile

Vahur Made

Mart Laar. EMAJÕGI 1944: TEISE MAAILMASÕJA LAHINGUD LÕUNA-EESTIS. Varrak, Tallinn 2005. 294 lk. Thukydides kirjutab oma kuulsas Peloponnesose sõja ajaloos, et endale meelepäraseid tegusid teevad inimesed põhjalikuma kaalumise ja aruteluta. Argumendid, mille najal otsuseid langetatakse ja tegutsema asutakse, on pigem emotsionaalsed kui ratsionaalsed. Emajõe lahingutes osalenud soomepoiss Ilmar Talve küsib: ?/?/ mis lootused ja võimalused olid neil koolipoistel, kes Vabadussõtta läksid?? Küsimusse oleks nagu vastus peidetud. Laari (ja Talve?) arvates pidasid Saksa mundris eesti mehed 1944. aasta teise Vabadussõja. Idealism ja emotsionaalsed argumendid olid siis sama palju põhjendatud kui 1918-1919 lahingusse läinud koolipoistel.

Kuuekümneaastasest perspektiivist vaadates oleks kerge öelda, et Talve eksib. Aastatel 1918-1919 oli rahvusvaheline olukord Eesti iseseisvumiseks haruldaselt soodus, 1944. aasta aga ülimalt ebasoodus. Kuid ? nagu rõhutas kaks ja pool tuhat aastat tagasi Thukydides ja nagu ütleb tänapäevane välispoliitiline analüüs ? pole kriisiolukordades isegi poliitilistel liidritel piisavalt informatsiooni ega tulevikuvisiooni. 1944. aastal lahingusse läinul oli kindlasti väga raske uskuda, et tema eduka sõdimise tulemusena tekib iseseisev Eesti riik, kuid ta võis uskuda, et ehk tekib iseseisev Eesti sõdimise käigus mingi ime või ülisoodsa olukorra tõttu. Atlandi harta mõtte jõud ning lootus, et Saksa-Nõukogude sõja järel puhkeb ehk sõda lääneriikide ja N Liidu vahel, oli tolleaegse Eesti eliidi imelootus, mis paraku ei realiseerunud. Kuid emotsionaalsed argumendid olid 1944. aastal ehk võimsamadki kui aastatel 1918-1919. Venelasi vihati palju rohkem. Sakslastel oli suur hulk laetud torusid, mida sai venelaste pihta tühjendada. Lisaks pesitses hingesopis pettumus, et Eesti enda torud olid 1939.-40. aastal vaikinud. Seega, vahendab Laari uurimus, sõditi ja oldi iseendas kindlad.

Lõuna-Eesti lahingutest pajatav raamat on tõeline maiuspala neile, kes siiralt usuvad empiirilisse ajalookirjutusse. Saksa sõjapäevikute põhjal on kirja pandud täpsed lahingute kirjeldused (alguse-lõpu kellaaeg, osalenud sõdurite arv, lahingutehnika hulk, manöövrite kirjeldus, kaotuste loetelu). Sõjas osalenute heroilised mälestuskatked lisavad lahingufaktidele inimlikku mõõdet. Kahjuks ei ole kirjutaja ligi pääsenud N Liidu rindematerjalidele, sealhulgas Eesti Laskurkorpuse lahingupäevikutele. Paraku jätab raamat ajalookäsitluse seisukohalt mitmed väga kesksed küsimused lahtiseks. Ehk aitavad tulevased uurimused ka nendesse küsimustesse selgust tuua.

Mida arvas Saksa poolel sõdimisest Eesti ühiskond üldiselt? Raamatus kirjeldatu jätab mulje, et 1944. aasta lahingud olid eelkõige noorte meeste sõjaseiklus, mida tiivustas küll rahvuslik vaim ning soov venelastele kätte maksta, kuid millel puudus laia avalikkuse ühene toetus. Kas Uluotsal ja tema lähikonnal oli mingi visioon metsavendlusest? Kas Uluotsa mobilisatsioonikutse oli ajendatud soovist tekitada sakslasi tabava kaotuse järel partisanisõda, mis kasutaks sakslastest maha jäänud relvi ning peaks vastu seni, kuni puhkeb konflikt lääneriikide ja N Liidu vahel? Tuumapommi valmimisest ei teadnud Uluotsa ümber koondunud tõenäoliselt midagi.  Seega, mis oli 1944. aastal sõdimise peamotiiv?

Puhas idealism segatuna sooviga kätte maksta? Laari uurimus näitab selgelt, et Eesti armee loomine ja Eesti iseseisvuse taastamine polnud 1944. aastal ühelgi hetkel reaalne. Ilma sakslasteta ei kujutanud eestlased Punaarmeele Emajõel tõsist vastast. Häving Emajõel tõi omakorda kaasa Sinimägede kaitse kokkuvarisemise. Soov aidata intelligentsil põgeneda? Nii on Arvo Mägi väitnud oma ?Eesti rahva ajaraamatus?. See oleks nõudnud võitlejailt väga kaugele ulatuvat tulevikuvisiooni. Arusaama sellest, et sõjalise vastupanu tulemusena Punaarmeele tekiks võimalikult täiuslik ?Eesti riik eksiilis?. Soov näidata maailmale, et eestlased avaldavad sõjalist vastupanu?

Raske öelda, kui palju oli 1944. aastal sellist laiahaardelist kaalutlemist. Kui see oli peamotiiv, siis pidi see tõepoolest tuginema hiiglaslikule lootusevarule. Arvamusele, et mõni sakslastest parem liitlane jälgib Eestis toimuvat sümpaatse sooviga eestlastele appi tulla. NATO hävitajad ilmusid Eesti õhuruumi alles 2004. aasta kevadel. Mõni kuu vähem kui kuuskümmend aastat pärast Emajõe lahinguid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming