(Majanduse) feministlik õõnestamine

ANNA-MARIA PENU

Unustage Thomas Piketty, unustage „Kapital XXI sajandil“! Feministliku majandusteooria üks hinnatumaid teoreetikuid, bask Amaia Pérez Orozco avaldas möödunud aastal hoopis midagi paremat – teose „Majanduse feministlik õõnestamine“.1*

1

Alustada tuleb sellest, et teadlaste sõnul** otsustame nii majanduse, poliitiliste kui ka ühiskondlike teemade üle emotsioonide põhjal. Ratsionaalsusest polevat esiti jälgegi. Too tuleb mängu hiljem, siis kui on vaja oma valikute loogilisust endale ja teistele põhjendama hakata. Esitatud argumendid, suurejoonelised arvud ja näited võivad jutustada nii paljust tähelepanuväärsest, kui soovivad, ent kui nad ei sobi meie maailmavaatega, kui nad ei pane meid ennast hästi tundma, siis eeldatavasti eelistame oma tõekspidamiste korrigeerimise asemel faktid kõrvale visata. Maailm tundub ohutum, kui jätkab tuttava rütmi saatel, harjumuspäraste võimusuhete, teadaolevate hüvitiste ja hirmude keskel, mööda sissetallatud mõtteradu. Ja meis, kes me oleme iseenda emotsionaalsete vajaduste suhtes eriliselt tähelepanelikud, loob selline turvalisus hea enesetunde. Sellepärast me muutusi pelgamegi.

Feministlik majandusteooria on sellise seletuse valguses muidugi väga hirmuäratav. See läheb otse struktuuride, mehhanismide ja analüüsivõtete kallale, tõukab prioriteedid troonilt, liigutab keskpunkti paigast, annab aktuaalsetele vaidlustele uue tähenduse, rebib nähtavale varjatud subjektid, ruumid ja protsessid, jätab süsteemi alasti ja laob lauale hoopis uued küsimused. Mis kõige hullem, ei pane ka seda kõike tehes meid ennast hästi tundma. Vähemalt mitte kohe. Ainuke, mille peale võime feministliku majandusteooria puhul kohe kindlad olla, on intellektuaalne nauding. Sellest peaks esialgu piisama.

2

Valitseva majandusteooria järgi algab kõik ettevõtetest, sest just nende tegevus (kapitali kogumise legitiimsel eesmärgil) paneb tööle kogu süsteemi ja loob heaolu. Kiidetakse üksikisiku initsiatiivi, ülistatakse konkurentsil põhinevat suhet Teisega, rohke tarbimine ja eraomand on hea elu sümbolid ning loodust ja teisi inimesi nähakse kui lõputut kasu teenimise võimalust.

Äriloogika kantakse üle elule. Ettevõtjad ja tööturul osalejad, tähtsam osa elanikkonnast, saavad endaga ise hakkama, kattes kõik oma vajadused ja soovid turu abil. Neil pole teist tüüpi soove, igatsusi ega vajadusi. Teisisõnu, valitsev ideoloogia jutustab majanduslikust subjektist, keda ei ole olemas, keda ei ole kunagi olemas olnudki.

3

„Eksistentsi üks põhitingimusi, millest ei saa üle ega ümber, on elu ja kehade materiaalsus. Elu on haavatav ja lõplik; elu on ebakindel, kui tema eest ei hoolitseta, pole ta mõeldav,“ sätestab Amaia Pérez Orozco enne teemasse sukeldumist. Ei saa unustada, et majandus on sotsiaalne konstruktsioon, nagu poliitikagi. Tegemist on struktuuriga, kus toimib teatud kultuuriline, institutsionaalne ja praktiline sümmeetria, mis defineerib võimu spetsiifilise jaotuse ja korralduse: kellel ja kui palju on õigusi, kes ja kus hõivab milliseid ruume. Ka Jacques Rancière’i sõnul on režiimi võimalikult täpseks defineerimiseks vaja mõelda sellele, mis jääb tähelepanu keskpunktist välja. Nähtavuse-nähtamatuse mõiste olulisus. Nähtamatus mitte ainult töö ja tegevusena, mida ei tunnustata, mille eest ei maksta ning mida ei mõõdeta, vaid kõigi eluliste vajakajäämiste kuhjumisena, mis tõukab teatud osa elanikkonnast avalike, majanduslike ja poliitiliste arutelude äärealale.

4

Neoliberalismis kuuluvad õigused töötavale inimesele, sest äriloogika järgi kantakse ideaalis hoolt vaid teatud elude eest: nende eest, kes on kasulikud, kes tarbivad ja suudavad oma hoolitsuse ja ravi eest ise maksta. Samal ajal toimib perekond ainsa toetusvõrgustikuna ülejäänute jaoks ja neil eluetappidel, mil inimesed pole veel ja/või enam osa töötajatest-ettevõtjatest. Ent ka siin tuleb selle õiguse pälvimiseks juhinduda teatud käitumisnormidest. Ennekõike on seksuaalsed ja soolised normatiivid need, mis määravad, milline elu on hoolitsemist väärt ja kes seda teeb.

Ka perekondades pole kõik elud samaväärsed.

Privaatsfääri idealiseerimine, kus näib, et kellelegi ei keelata tema elulisi pretensioone, on ohtlik. Pealesurutud hoolitsemiskohustus tähendab alati kontrolli teis(t)e elu(de) üle.

5

Sellest kirjutabki Pérez Orozco: „Eluline ebakindlus sisaldab (ja samal ajal ületab selle) tööalast ebakindlust. Tööalane ebakindlus pole oluline iseenesest, vaid niivõrd, kuivõrd töökoht on sissetuleku, õiguste ja identiteedi allikas.“ Ametlik diskursus on vaesuse ja marginaalsuse muutnud ohtlike subjektide loomuomadusteks, samal ajal peetakse neid subjekte süsteemi töökorras hoidmiseks siiski hädavajalikuks. Hirm väljajäetuse ees paneb meid kramplikult kinni hoidma ängistavatest elu- ja töösituatsioonidest. Kartus mitte kuuluda väljavalitute ringi, kus nauditakse õigusi ja vabadusi, takistab meid kahtlemast kindlusetu elu paratamatuses, milles päevast päeva elame.

Me harjumegi aina paremini elama halvasti.

6

Kõigele sellele lisandub tõsiasi, et valitsev süsteem on seksualiseeritud nii sümboolsel, subjektiivsel kui ka materiaalsel tasandil. Ja siin, meie biotsiidses elukorralduses on naine teiste-jaoks-mõeldud-olend: see, kes võimaldab teistel elada, ohverdades selleks omaenda elu.

Pérez Orozco kirjutab: „Klassikalises majandusteoorias pole naisi näha teiste põhjuste seas ka veel seetõttu, et nad on ebaratsionaalsed olendid, kes ei juhindu egoismist, mis on majanduskasvu mõistuspärane mootor, vaid hoopis armastusest ja ennastohverdavast käitumisest, mis on moraalselt küll ihaldatav, ent ei ole mõistuslik ja seega ei ole see majanduslik.“

7

Majandusteoorias ei räägita emotsioonidest ega kiindumustest, ei räägita kehast, armastusest ega seksist. Ei räägita inimeseks olemise juurde kuuluvast haavatavusest ega meie sõltuvusest teistest. Elu eest hoolitsemise sotsiaalne vastutus on kodude pimeduses elavate mittemajanduslike subjektide ehk naiste õlgadel. Igikestev idee, et naiseks olemise eesmärk on emadus, on ka hoolitsuseetika aluseks, mis põhineb naistele omistatava ennastohverdava õhkulaskmise vajadusel. Niisugune eetika, mis varjab kapitalismi ja elu vahelist tukslevat konflikti, tekitab majandusdoktor María Jesús Izquierdo sõnade kohaselt „kahjustatud subjekte“.

8

„Mis tüüpi suhetes me osaleme: kapitalistlikes, patriarhaalsetes või kapitalistlikult patriarhaalsetes?“ küsib María Jesús Izquierdo raamatus „Rahutus ebavõrdsuses“2 ning selgitab: „Mitte ühes ega teises. Küsimus on halvasti esitatud. Mis domineerib rohkem meie elus, teades, et oleme muutlikud ja ambivalentsed? Mõnel hetkel kaalub rohkem patriarhaat, teisel kapitalism. Struktuure ei saa eraldada struktureerimise protsessist. Me ei saa öelda, et ühiskond „on“ patriarhaalne või „on“ kapitalistlik, sest kapitalism tähendab „kapitalismi tegemist“ ja patriarhaat tähendab „patriarhaadi tegemist“.“

Nii kapitalism kui ka patriarhaat on koostoodang. Me kõik (taas)toodame neid. Tegemist ei ole hegemoonilise diskursuse, valitseva ideoloogiaga, vaid ennekõike meie juurdunud tavade ja kiindumustega. Kapitalism vaimustab meid mitte niivõrd sellega, mida ta meile annab, kuivõrd seetõttu, mida ta meile tõotab anda. Me usume edukuse, täiuslikkuse, vabaduse lubadusi, ja tal lähebki korda panna meid end hästi tundma.

Nii kapitalism kui ka patriarhaat on kehalised kogemused.

9

Kogu kapitalistliku pinge all ja ümber aga pulseerib elu. Pérez Orozco lisab arutellu „elamisväärt elu“ mõiste: „Kui vaatame ainult neid käsitlusalasid, mida peetakse leppeliselt majanduslikuks, siis me ei mõista, kuidas inimesed hakkama saavad. Ainult siis, kui vaatleme neid sfääre, mis on tavaliselt varjatud ja millest ei räägita, mõistame, kuidas olukordi lahendatakse. Tegelik hakkama saamine toimub kodudes uute ellujäämisstrateegiate abiga.“

Valitsev kapitalism ründab jõhkralt inimese ja ökosüsteemi elutsükleid, mis on palju pikemad kui finantssüsteemi omad. Ja kriisis ühiskond peab varem või hiljem jõudma punkti, kus esitatakse endale kõlavalt eksistentsiaalne ja ometi äärmiselt praktiline küsimus: mida mõistame elu all, mis väärib elamist? Me peame eneselt küsima, mille nimel me tahame elada. Küsima, millele, kellele ja mis eesmärgil pühendame oma aja, anded ja keha.

„Utoopilist minevikku, kuhu tagasi minna, ei ole: heaoluühiskond põhines rõhuval perekonnamudelil ja soopõhisel tööjaotusel, alustades globaliseerumist juba enne 2007. aastat; täielikku tööhõivet ei ole kunagi olnud, mitte kusagil maailmas, see on alati vajanud nähtamatut hooldajate tööd. Me peame suunduma kuhugi mujale,“ juhendab Amaia Pérez Orozco meie jätkuvaid majandusalaseid otsinguid.

* Mõtteline küsimus: kuidas hakkavad lugeja peas üksteist vastastikku mõjutama sõna „bask“, mis on eestlase kujutluses positiivse tähendusega, ja sõnad „feministlik“ ja „õõnestamine“, mis ei ole mitte sugugi? Lisaks nii tõsise ja raske teema puhul iroonilis-skeptilist lähenemist soosiv autori sugu.

** Siinkohal peaksin viitama mõne Ameerika Ühendriikide ülikooli uuringule, ent ma ei tee seda. Tärnid on siin selleks, et peatuksime ja mõtleksime korraks, millise meeleseisundi see fraas meis tekitab ning kas edasisel lugemisel tugevdab see meie veendumusi või mitte. Millal tekib kahtlus esitatud väite tõesuses ja seeläbi ka teaduses kui objektiivse tõekuulutajas?

1 Pérez Orozco, Amaia. Subversión feminista de la economía. Aportes para un debate sobre el conflicto capital-vida. Madrid, Traficantes de sueños, 2014.

2 Izquierdo, María Jesús. El malestar en la desigualdad. Madrid, Catedra, 1998.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming