Majanduskriisi kiituseks

Hasso Krull

Aeg-ajalt langeb taevast maa peale üleüldine õnnistus. Otsekui kosutav vihm kastab ta metsad ja põllud, ujutab üle teed ja rajad, peseb puhtaks lojused ja sunnib veest tilkuvad inimesed kogunema kodukollete ümber. Puutumata ei jää mitte keegi, mitte keegi ei jää looduse suurest lahkusest ilma. Rõõmustab linnuke oksal, rõõmustab ussike mullas. Igaühel on hea meel, ja ainult külmad kalad suures meres ujuvad ükskõikselt edasi, toimuvast midagi taipamata.

Just niisugune võrdpilt kangastub mu silme ette, kui mõtlen ülemaailmsele majanduskriisile. Mitte ainult sellepärast, et majanduse keeles kiputakse kõike väljendama vastupidistes mõistetes: röövimist kujutatakse annetamisena, orjandust vabadusena ja hävitust kasvuna. Ei, majanduskriis ei vääri kiitust mitte mingis ümberpööratud, iroonilises või veidrustavas tähenduses. Majanduskriisil on tõeliselt häid külgi, mida esialgses ähmis lihtsalt ei nähta või ei taheta tunnistada.

1992. aastal pidas John Cage akrostihhoni vormis kirjutatud loengu „Ülerahvastus ja kunst”, kus ta muuhulgas kõneles ka tööpuuduse probleemist. Cage’i arvates polnud see aga mingi probleem: selleks, et inimene saaks teha tööd, ei pea ju talle seda andma keegi teine. „Unemployment is self-employment” – nõnda kõlas Cage’i juhtlause. Kui keegi inimest palgale ei võta, palkab ta enese viimaks ise, on lõppkokkuvõttes palju vabam kui enne ja võib ise otsustada, milline töö on talle oluline ja milline mitte. Nõnda ei ole töötatöölised mitte ühiskonna „kaotajad”, vaid hoopis tulevikuinimesed, kelle ainuke häda on see, et neid on esialgu veel liiga vähe. Kuid töötuse kasvades saaks enese töölevõtmine tavaliseks, ja lõpuks võtaks kogu meie tsivilisatsioon uue ilme: palgatöö jäetaks minevikku kui jäme eksitus.

Ka majanduskriis ei tähenda sugugi, et pöördumatult läheks kaotsi midagi hinnalist ja väärtuslikku, mille me muidu oleksime võinud oma tublidusega ära teenida. Vastupidi. Majanduskriis, vabandage väga, sunnib tavalist tarbijat viimaks ometi natuke mõtlema, kust õieti tuleb kõik see, mida ta ostab, ning kas raha, mida ta selle eest välja annab, on tõepoolest väärtuse ekvivalent või mitte. Ehk ongi majanduskasv vaid ajutine illusioon, mille taga toimivad hoopis teised, meile enamasti nähtamatud jõud? Ja ehk on kriis nagu välgusähvatus, mis annab meile võimaluse märgata asju, mida teades käituksime võib-olla hoopis teisiti? Siis ei ole meie jaoks midagi kaduma läinud. On hoopiski saabunud aeg otsida paremaid orientiire, uusi liikumissuundi. Majanduskriisi tuleb kasutada! See pole mitte haigus, vaid ootamatult alanud ravikuur.

Tõsi, siin ilmub üks vastuväide. Kas ei kasuta majanduskriisi juba efektiivselt ära kõik valitsused ja rahandustegelased, kes leiavad siit hea ettekäände igasugusteks kärbeteks, oma vigade õigustamiseks, takkajäreletarkuseks jne? Ja eks ole see üpris kaugel haigete kohtade ravimisest? Rääkimata sellest, et midagi ei tahetagi tegelikult teadvustada? Selle vastuväitega peab vähemalt osaliselt nõustuma. Tõepoolest, kui majanduskriisi ettekäändel hakatakse lihtsalt kärpima iga-aastaseid kulutusi tervishoiule, haridusele või kultuurile, on see nagu rohmakalt varjatud topeltvargus: riik keeldub maksumaksjatele tagasi andmast raha, mis ta neilt ära on võtnud, ja nõuab samas, et nood järgmisel aastal maksaksid veelgi rohkem, sest muidu ei tule ta ju toime.

Ometi on sellelgi aspektil üks kiiduväärne moment. Kui alkohoolik on jõudnud niikaugele, et süüdistab oma deliiriumis väikesi punaseid kuradeid, on selguse hetk väga lähedal. Võtkem vaid paar sammu distantsi: eks ole just majandusega seotud inimestel kõige parem ülevaade sellest, mis majanduses toimub ja mis tulemas? Ja eks ole just riigi käsutuses kõige rohkem vahendeid, et olla valmis pareerima ootamatuid lööke, mida tavaline maksumaksja ette näha ei oska? Miks ei osata siis midagi ennetada? Vastus on ebameeldivalt lihtne. Muidugi võis „majanduskriisi” juba ammugi oodata. Muidugi pole selles tegelikult midagi uut. Kui aga tagajärgi hakatakse lappima alles hiljem, siis mitte sellepärast, et protsess oleks olnud nii ennustamatu – ei, see on nii sellepärast, et puudus ennetamise kavatsus.

Siinkohal pean apoloogia siiski lõpetama. Jah, majanduskriis on küll hea, kiiduväärne asi, aga tal on üks väike viga: teda ei ole olemas. Pöördumatud muutused on toimunud palju varem. Praegu ilmnev ei ole enam kindlasti mingi otsustav pööre, vaid ootuspärane tagasilangus kuskilt, kuhu ronida polnudki vaja. Majanduskriisi kiites kiidan ma seega vaid üht populaarset fiktsiooni. Lootuses, et sellest võiks kasu olla nendelgi, kes sellest ise aru ei saa. Ehk nagu kunagi ütles Jaan Oks: „Valetage enne, mitte aga pärast.”

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming