Majanduspoliitikast ja muutuste paratamatusest

Indrek Neivelt

Viisteist ja rohkem aastat tagasi olid meie majanduspoliitika peamisteks põhimõteteks tasakaalus eelarve, vabaturg, fikseeritud valuutakurss, mitte ühegi majandusharu toetamine teiste arvelt, lihtne maksusüsteem. Me oleme nendest põhimõtetest kenasti kinni hoidnud ja tõusude ning mõõnadega arenenud. Kui eristusime kunagi nende põhimõtetega teistest Ida-Euroopa maadest ja mõneski mõttes ka Lääne-Euroopa riikidest, siis enam mitte. Eelarvekriteerium  on meil sama mis teistel euroala riikidel ja selle täitmise jälgimine läheb tulevikus veelgi karmimaks. Fikseeritud kursi asemel saame euro. Vabaturg on täpselt niipalju vaba kui see on seda igal teisel ELi liikmesmaal. Meie maksusüsteem on kogu aeg keerulisemaks läinud, ehkki see on teiste riikidega võrreldes veel suhteliselt lihtne. Mis puudutab mõnede majandusharude toetamist, siis ELi raha jaotamisest on saanud omaette majandusharu. Mis  saab meist aga siis, kui abiraha enam ei ole?   

Küsimus on selles, kas need põhimõtted on ka praegu õiged ja millega me eristume täna. Loomulikult ütlevad paljud, et meil on ju euro, aga selle tõttu me ei eristu. Euroopas on palju piirkondi, kus elab 1,3 miljonit inimest, kus on kasutusel euro ja kelle pääs ELi turule on samasugune. Lähim asub Tallinnast sadakond kilomeetrit põhja pool – Suur-Helsingis elab ka üle miljoni inimese. Millised on meie eelised? Miks peaks investeerima siia ja mitte Soome või Saksamaale? Kui tahame olla edukad, peame me teistest eristuma ja olema mingis valdkonnas parimad Euroopas  ning isegi maailmas. Ent selle asemel, et panna inimesed uute lahenduste saamiseks kaasa mõtlema, teatab meie valitsuse juhtpartei, et meil on läinud väga hästi ja seepärast peame samamoodi jätkama. Lootsin, et see on lihtsalt poliitikute valimiseelne retoorika nagu viie rikkama riigi hulka jõudmise loosung. Pärast Reformierakonna majandusprogrammi nägemist on selge, et uusi ideid ei ole ning jätkame samas vaimus.       

Kas meil on läinud väga hästi? Ühes hiljutises analüüsis vaadeldi, missugune on olnud majanduskasv riikides 2003. aastast peale, sinna oli otsa projekteeritud ka kasv aastani  2013. Selles edetabelis me väga kõrgel kohal ei olnud. Küll oli Eesti Lätist eespool. Tunnistagem: meie eeldused on tänu Soomele lõunanaabrite omast palju paremad, alustades Soome televisiooni vaatamisest Nõukogude Liidu ajal kuni Soome turistideni ja investoriteni. Ma ei ole kindel, et kui oleksime viimased viiskümmend aastat elanud Läti territooriumil ja lätlased meie omal, et siis oleks meie elatustase täna lätlaste omast kõrgem. Meie  elatustase on keskmiselt pool Soome omast. Arvestades meie haridustaset, kultuurilist tausta, naabreid ja ELi mõju, oleksime sellele tasemele jõudnud ka ilmselt valitsenud poliitikast erineva lähenemise korral. Aga neid asju ei saa kunagi täiesti tõestada. Kui võtta „hästi” minemise mõõdupuuks elatustase, siis meil on läinud väga hästi, aga mitte paremini kui paljudel teistel Ida-Euroopa maadel. Samas olime mullu maailmas oma majandusega viie suurema  kukkuja hulgas. Meie majanduse maht on tagasi nelja-viie aasta taguses ajas. Ainult võlakoorem on palju suurem. Kui need näitajad ei anna põhjust muutusteks, siis millised veel?   

Seda, et midagi ei tohi muuta, kuna meil on  läinud väga hästi, korratakse aga valijatele kui dogmat. Huvitav, mida arvab sellest endine rektor ja tänane poliitik Jaak Aaviksoo? Kas tal ei tule tahtmist koalitsioonikaaslastele väike filosoofiline loeng pidada? Meid ümbritsev keskkond on pidevas muutumises ja ellu jääb ikka see, kellel on parem kohanemisvõime, kes on valmis muutusteks. Maailma majanduse tulevikule mõeldes on selge: lähiaastatel on ees veel palju muudatusi ja kõikumisi. Stabiilsusest on  asi igal juhul kaugel. See tähendab, et peame olema valmis arenema ja kindlasti ei ole mõtet praegu rääkida, et muutusi pole vaja. Poolteist aastat tagasi väitis meie valitsusjuht, et maksudega ei mängita ning kriisi ajal makse tõsta ei tohi. Makse ikkagi tõsteti ja anti niigi kiiresti kukkuvale sisetarbimisele veel hoogu juurde – ning majanduslangus ainult süvenes. Valitsusjuhile tuleb siiski au anda: ta tegi muudatusi.   

Kas kujutab keegi ette, et Apple’i või Nokia juht teatab aktsionäridele, et meil läheb väga  hästi ja me ei plaani muutusi! Sama on ka riikidega. Täna on kõigile selge, et riigid, kus ei tehta muutusi ega viida oma eelarvet tasakaalu, lähevad pankrotti. Meie valitsus reageeris muutunud olukorrale ja kärpis kulutusi. Täna tuuakse meid seepärast eeskujuks. Me oleme olnud ja peame olema endiselt valmis muutusteks, selles on meie tugevus ja konkurentsieelis. Elatustaset ei tõsta euro ega välisinvestor, vaid arenemisvõimelisus. Valitsus saab  selleks luua eeldused ja ei midagi rohkemat. Parteidelt tahan ma valijana teada, millised on nende väärtused ja põhimõtted, mida nad kindlasti ei muuda, kuid ka seda, kuidas muuta süsteem võimalikult arenemis- ja kohanemisvõimeliseks. Kui üritada jõuga hoida olemasolevat, siis tuleb tulevikus palju suurem kriis. Nõukogude Liit on siin hea näide. Ka pankrotistunud Kreenholm ei arenenud, vaid kasutas vanu seadmeid niikaua kui võimalik. Meile  pakutav-lubatav elatustaseme tõus ja vähesed muutused ei sobi paraku kokku. Valijana ei maksa meil seda muinasjuttu uskuda. Kuna minu printsiip pole mitte kritiseerida, vaid ettepanekuid teha, siis jätkan nädala pärast nendega. Ei ole midagi stabiilsemat kui muutused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming