Maksukoormuse tõstmine hüppeliselt Põhjamaade tasemele ei ole mõeldav

Valle-Sten Maiste

Intervjuu Eesti tuleviku-uuringute instituudi juhi Erik Tergiga Scanpix

Valitsuse juhterakond on meid õpetanud, et õnn on madalates maksudes. Sellisel juhul oleme ise ettevõtlikumad ja teenimishimulisemad, meil on rohkem valikuvõimalust ja vabadust ning meelitame investeeringuid ligi. Siiski on piinlik vaadata, kuidas tervishoidu ja teadust peetakse sedavõrd väheoluliseks, et nende rahastamine hoitakse läbi aastate Euroopa viletsaimal tasemel ning keerulistel aegadel ähvardatakse nende valdkondade osa sageli üksikute kärpepakettide näol veelgi vähendada. Kerkib küsimus, miks peab meie maksukoormus olema üle paarikümne protsendipunkti väiksem kui näiteks Põhjamaadel? Milline imerelv see madal maksutase siis ikkagi on?

Erik Terk: Seda teemat tuleks vaadata n-ö mõlemast otsast. Maksukoormuse tõstmine hüppeliselt Põhjamaade tasemele ei ole kindlasti ei otstarbekas ega ka mõeldav. Me ei saa mängida sama mängu naabritega, kelle arengutase erineb meie omast vägagi. Avatud maailmas ja majanduses on maksukonkurents objektiivne nähtus, me peaksime oma maksutaset vaatama natuke laiemal foonil kui võrdlustes Põhjamaadega ja isegi Euroopa Liiduga.

See tähendab, et peame ennast võrdlema maadega, kellega me majanduse osas konkureerime, kellega me oleme konkurendid investeeringute, tootmise, ekspordi jne osas. Maadega, kellega meil on sarnane arengutase ja kes ei pruugi olla meie naabrid. Maksukonkurentsis on küll võimalik positsioneeruda halvemini või paremini. Kui tahame paremini elada, võime loobuda konkureerimisest nn odavate maade toodetega, spetsialiseeruda keerukamale ja kallimale. Aga seda ei saa teha päevapealt. Meie üldine tase, sh haridustase ja tehnoloogiline võimekus peab selle välja kandma. Kokkuvõttes väidan, et oma maksutasemelt, mida saab võrrelda Portugali, Iirimaa ja enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa maadega, asume enam-vähem õiges tsoonis. Samuti ei saa Eestit võrrelda Hiina, Singapuri jt selliste riikidega ja arvata, et saab, ega langetada üldist maksutaset paariteistkümne protsendini SKTst, kuna sotsiaalteemale lähenemise ja perekonnaliikmete ülalpidamise kultuur jms on neil maadel täiesti teistsugune.

 

Nii et on õige jutt, et maksuvabad reeded toovad õnne ning teaduskulude märgatav tõstmine ei ole sama oluline? 

Kui keegi jutlustab seda usku, et väga madal maksukoormus, sõltumata sellest, millise ühiskonna, majanduse või arenguperioodiga on tegemist, ongi vaat et ainuke võluvõti, mis kõik asjad korda paneb, siis on tegemist kas oma asja ajava partei-ideoloogiga või elukogemuseta, mingisse ühte vaatepunkti kinni jäänud teoreetikuga. See on umbes sama tark kui väita, et inimkond on leiutanud vaid ühe, kõigile sobiva ühiskonnaelu mudeli või õnnevalemi. Talle võib siis vastata näiteks nii, et vähemalt viimasel sajal aastal on maailmas üldtrend väga selge maksukoormuse tõus ja kindlasti oleme saanud selle aja jooksul palju jõukamaks, loodan, et ka õnnelikumaks. Thatcheri-Reagani vahepealne maksukoormuse tagasikruttimine on sel juhul käsitletav vaid väikese vahekontrrevolutsioonina, mis kokkuvõttes on maksukoormuse tõusu pidurdanud, mitte trendi muutnud.

Tõsisemal toonil saab rääkida pigem muutustest maksude struktuuris, rõhk on läinud otsestelt maksudelt kaudsetele, tõuseb keskkonnamaksude osatähtsus jne. Ja võib eeldada, et nii suur erinevus kui praegu on madala maksukoormusega maade ja kõrge maksukoormusega maade vahel tulevikus vaevalt et püsima jääb. Aasia maadel tekib ilmselt suurem vajadus riigi tasandil sotsiaalsete diferentsidega tegelda, järelikult ka selleks vajalikku raha maksudega koguda, suures Hiinas on see juba näha. Singapur ja Taiwan on samuti tugevalt selle probleemiga tegelnud, aga mitte maksusüsteemi kaudu, vaid teiste meetoditega (Singapuris elamupoliitika, Taiwanis varasemal perioodil maareform). Skandinaavia maad, eriti Rootsi, kes on ühitanud riigi tugeva rolli nii sotsiaalvaldkonnas kui majanduse innoveerimisel ja on sealjuures kokkuvõttes edukad olnud, peavad jälle teistsuguseid probleeme lahendama. Mõlemad riikliku stimuleerimise suunad põhjustavad tõrkeid. Esiteks kujutavad teatud riikliku toetusega sotsiaalset laadi hüved endast piltlikult öeldes Sulevipoja kaabut. Mida rohkem raha sisse paned, seda suuremaks soovid lähevad.

Teiselt poolt ei suudeta olukorras, kus riigi eraldatud toetuste ja kompensatsioonide arv on väga suur, luua ratsionaalseid selektsioonimehhanisme hüvede eraldamiseks. Näiteks Rootsis on ilmselt Euroopa ühed paremad töötingimused, kuid tasustatavate haiguspäevade arv on teiste maadega võrreldes äärmiselt suur. Mis puutub majandusse, siis majanduse arendamiseks mõeldud riigi raha on suunatud riiklike/rahvuslike innovatsioonisüsteemide kaudu ja need on Skandinaavia maadel toiminud küllalt hästi. Üha enam globaliseeruva majanduse puhul jääb aga kodumaise innovatsiooni rahvusliku kapitali ja puhtalt kodumaiste firmade tegevusväli paratamatult kitsamaks. Järelikult on vaja, et maksukeskkond ei peletaks rahvusvahelisi kompaniisid, investeerimisfonde jne. Pole vaja olla eriti geniaalne ennustamaks ka Rootsi maksutasandi teatud langemist, ükskõik kui keeruline see poliitiliselt ka poleks. Samas, pole mingit põhjust oletada, et Rootsi maksutase langeks Euroopa keskmike või näiteks USA tasemele. Viimasest eristab Rootsit küllalt tugevalt väärtussüsteem ja kultuur. Edu saavutamine kas üle maailma ajude kokkurehitsemisega, võttes sealjuures kanda ka mitmed sotsiaalsetest diferentsidest tulenevad hädad, või nn rahvakodu mudeli teel on lihtsalt kaks eri arenguvarianti. Need kaks kontseptsiooni võivad aja jooksul läheneda, aga kindlasti ei homogeniseeru maailm lähitulevikus nii kiiresti, et need kaoksid. Rõhutan seda, et iga riikide grupp lahendab ka maksude osas oma probleeme, antud arenguperioodi probleeme ja teeb seda oma kultuurikontekstist lähtuvalt. Reformierakond tegutseb oma madalate maksude poliitikaga tõepoolest valdavalt ettevõtjate-investeerijate huvides. Aga et ta ei saaks ainult nendele toetudes nii palju hääli. Seega on küllalt palju ka neid, kes on huvitatud väiksemast maksukoormusest ja sellest, et rohkem raha kätte saada. Häda on selles, et madalate maksude propageerijad ei näita ära seda teist poolt, millest kas inimene otseselt või siis riigi areng madala maksutaseme tõttu ilma jääb. See on erakondliku kui ka valijate poliitilise kultuuri küsimus, et ei nähta läbi, milles valik suuremate ja väiksemate maksude vahel tegelikult seisab.

Ütlete, et oma maksutaset tuleb võrrelda eelkõige nende riikidega, kellega me toodame samalaadseid asju. Kui haridus oleks parem, saaks toota ju ka teiselaadseid, arenenumate riikide majandusele tunnuslikke asju? Meil pole ju ka riigisektori ulatus kolossaalselt suur, et seal ülemäära kulutataks. Madal maksutase tähendab ju ikka eelkõige kokkuhoidmist Eesti inimese tervise ja hariduse, teaduse ja kultuuri, seega vaimu arvelt?

Ametnike arvu kokkuhoiu teema on maksu- ja eelarvediskussioonides tõesti n-ö üle tähtsustatud. See läheb avalikkusele, kes ametnikest suurt midagi ei pea, hästi peale. Rohkem saab kokku hoida hoopis mujal ja nende pealt kokkuhoidmine annab enamasti tagasilöögi. Või siis, vähendab ühiskonna edasiliikumispotentsiaali. See on nagu kuulus muna-kana küsimus, mis on mille eeldus. Kui majandus toimib hästi, saame vahendeid nii sotsiaalprobleemide leevendamiseks, kultuuriks kui näiteks innovatsiooniks (nende kulutuste vahekord on omaette teema), kuid majandus ei saa pikaajaliselt hästi areneda kui riik haridust ja innovatsiooni ei toeta või kogu muud arengut toetav kultuurikontekst laguneb.

Lõpptulemusena näitab ajalugu, et kuigi riigid on ühe või teise maksuga igasuguseid trikke teinud, siis seda, et mõne riigi üldine maksutase tohutuid hüppeid oleks teinud, eriti ette ei tule. Üldtrendina on jõukamaks saamisega kaasnenud maksutaseme tõus. XX sajandi algul oli ka Euroopa arenenud riikides maksukoormus alla 10% SKTst, mida tol ajal küll veel nii ei kutsutud. Vastupidise liikumise kohta eriti näiteid tuua ei oska. Kui püüda maksustatuse tasemega riigi arengutasemest ette joosta ning suurendada kulusid, ilma et tootlikkus tõuseks, siis joostakse end lõhki. Probleem on muidugi ka raha kasutamise efektiivsus, kas suudame luua efektiivse süsteemi. Siin on nii korruptsiooni vältimise (kõrge maksutasemega Põhja-Euroopas on korruptsiooni vähe) kui ka lihtsalt tehniliste lahendite küsimus, olulised on mängureeglid ja ühiskonna kultuuritase. Kokkuvõttes nimetatakse seda institutsionaalse arengu tasemeks, ilma selleta ei ole kogutud maksurahast lihtsalt tulu.

Kas maksulaekumised suunata lühiajaliste teravate probleemide lahendamiseks või pidada pigem silmas pikaajalist arengut? Kardan, et Eesti valijat ei veena sellega, kui öelda, et kui paneme pikemas perspektiivis millegi alla palju raha, siis saad kunagi tulevikus midagi selle eest vastu. Eestlane on üldiselt küllalt umbusklik kaudse mõjuga rahapaigutuste suhtes, nagu on seda teadus- ja arendustegevus. Siit küsimus: mis suunas võimalik maksude tõus meid viiks? Kas tugevdataks n-ö sotsiaalseid amortisaatoreid või panustataks innovatsiooni?

 

Tundub siiski, et sotsiaalset laadi küsimused on asi, millega erakonnad peavad valimistel arvestama. Teadus- ja arendustegevuse olulisuse rõhutamine on ent asjad, mis valijaid otseselt juurde ei too.

Hariduse kvaliteet peaks reavalijale iseenesest korda minema, kindlasti rohkem kui näiteks teaduse tase, mida loetakse kitsama ringi lõbuks. Aga samas on tegu siiski abstraktsiooniga. Kui poliitik lubab näiteks koolid x aastaga ära remontida, on see valija silmis küllalt arusaadav, aga kuidas mingi hariduse taset tõstev raha ikka hariduse kvaliteeti mõjutab ja kui palju, seda ei pruugita hästi ette kujutada.

 

No siiski, minge kooli, vaadake, kui palju on alla 35aastaseid inimesi ja kui palju mehi. Suurem palk tooks kindlasti nooremaid praegu end erasektoris rakendanud inimesi kooli. Kuigi ka faktikesksuselt suurema loovuse ja mõtestamise suunas liikumist ei saa otseselt rahas mõõta, on ometi selge, et ka niisuguse reformi läbiviimine nõuab samuti raha.

Nõus, aga süsteemis on siiski palju faktoreid. See ei ole otseselt nii, et palgad tõusevad ja kogu haridus kohe paraneb. Lisaks peab juhtuma veel üht, teist või kolmandat.

 

Puutute ettevõtjatega oma töös pidevalt kokku. Kui maksud oleksid täiesti nende otsustada, kas ettevõtjad mõtleksid üldse veel millegi muu peale kui vaid kiire tulu?

On nii pikema kui lühema aja peale ette mõtlevaid investoreid. Ei väida, et kellelegi meeldiks makse maksta, aga uuringud näitavad, et riikide maksutaseme väikesed erinevused pole ettevõtjate jaoks need kõige olulisemad tegurid näiteks investeerimiskoha valikul. Olulisemad on turgude suurus lähikonnas, ärikeskkond ja korruptsioonitase, kolmandaks kindlus selles osas, et maksutase üleöö ei muutu. Maksutase on tavaliselt alles neljas-viies tegur. Kui esimesena toodud näitajad on head, maksusüsteem etteprognoositav ning tööjõud ja turud head, siis ei jäeta protsendi-paari võrra kõrgema maksumäära pärast investeerimata.

 

Kui siiski mõni erakond võtaks teadus- ja arendustegevuse investeeringud ette ja tervishoiu rahastamise kasvatamise, muu hulgas ka maksukoormust tõstes, kuidas majanduskeskkond selle üle elaks? Investeeringud väheneksid kohe?

Uus tehnoloogia tuleb meile valdavalt välisinvestorite kaudu. Kui haridust küll eraldi ja hüppeliselt parandada, kuid paremat haridust eeldav uus tehnoloogia, keerukamad töökohad jäävad sisse tulemata, siis pole haritutel väärilist tööd ja nad lähevad riigist ära. Oluline on vaadata, et riigi täiendavalt paigutanud raha mõju jookseks lõpuni välja ega sumbuks mingisse kohta. Pole võimatu, et rahasüsti tulemusel tõuseb kas või ülikoolide tase pisut, aga kõrgtehnoloogilise toodangu osakaal majanduses ometi ei kasva.

Momendi vastuolu on, et Eestist on niivõrd kiiresti saanud kallis maa ja lihtsamat toodangut enam teha ei saa. Keerukam tootmine eeldaks insenere, oskustööjõudu, üldse haritud inimesi, neid aga napib. Võib eeldada, et see probleem jõuab ka ühiskonna teadvusse: hakatakse väga selgelt tajuma, et kui hariduse tase ei tõuse, siis ei tule ka kallimaid töökohti. See võiks hakata inimeste valimiskäitumist mõjutama.

 

Viktor Trasberg on lisaks ühekülgselt käibemaksule panustamise ohu rõhutamisele siiski ka väitnud, et oleks aeg teadus- ja arendustegevuse tõhustamiseks ka üldist maksukoormust tõsta.

On hea, et diskussioonis on erinevaid arvamusi. Kui on ajupesu kogu aeg, et madalad maksud ja muud ei ole vaja, siis on päris tervislik kuulda vastupidiseid arvamusi. Ma ei ole siiski nõus Trasbergi seisukohaga, et ettevõtte tulumaks tuleks taastada. Võib-olla tulebki, Euroopa Liidu nõudel. Aga üldjuhul siiski väidan, et kõrgevõitu ettevõtte tulumaks ei ole hea. Kapital on piisavalt dünaamiline, ta läheb ära või toimetab petteskeemidega. Kui ettevõtte tulumaksu tõsta, siis sellest loodetud maksutulu ei tule kätte. Seetõttu ma arvan, et ettevõtte madal tulumaks mõjub majanduskeskkonnale hästi. Pigem võib vaielda teiste maksude suuruse ja vahekorra üle.

 

Üle kümne aasta tagasi eestindati Robert Reichi raamat „Piirideta maailm”, kus kirjeldatakse, et tänapäeva maailmas on kõige tähtsam elukeskkonna vaimsus ja inimeste nn sümbolanalüütiline, s.t kõigekülgne vaimne võimekus. Kas pelgalt Lauri Vahtre retoorika eestluse ürgsusest siiski hoiab riiki ja rahvast ühtsena? Ehk tuleks mõelda ka näiteks sellele, et kui inimene on eestimaalane, siis võiks ta saada võrreldes enamiku maailma riikidega parema hariduse?

Minu arvates meil neid n-ö sümbolanalüütilisi töökohti ikka juurde tuleb, nende arv, kes teevad puhtmehaanilisi, rutiinseid operatsioone, väheneb. Iseasi, et see võiks kiiremini toimuda. Kui lastest rääkida, siis pole siin majandusloogikaga midagi vastuollu minevat. Kõrghariduse juures tuleks ehk juba arutada, kui palju tasuta haridust ja kui palju toetuda headele õppelaenusüsteemidele. Üha rohkem veendutakse, et kui suunata riigi raha nn inimkapitali ja sotsiaalse kapitali kasvatamiseks, toodab see lisaks muudele headele asjadele ka majandusarengut. Samas, mida arenenum ühiskond, seda enam nõutakse raha tervishoiu, hariduse ja muude selliste asjade peale. See on teatud mõttes piiritu nõudlus. Kui vanematel oleks võimalik tellida endale raha eest targemaid ja tervemaid lapsi, siis vanemate egoism on piiritu. Kust see standard läheb? Kulupressing kogu aeg suureneb ja see eeldab suurt võimekust administreerimisel, et mida praeguse rahakoti juures saab lubada, nii et pilli lõhki ei aja.

 

Kuidas see sümbolanalüütiline keskkond siis paraneb, kui me pole ei teaduse, hariduse ega kultuuri osas Euroopas esirinnas, vaid pigem viimased? Teadus- ja arendustegevuse rahastamise protsent SKTst on üle poole väiksem kui arenenud riikides. Kui kaovad ära ka käibemaksusoodustused etendustele, mille pealt see vaimne võimekus meil siis tuleb?

Hariduskulude osatähtsus ei ole Eestis teiste riikidega võrreldes sugugi nii hirmus väike. Muidugi võiks olla natuke suurem. Käibemaksude osas oleme kogu aeg ajanud liini, et käibemaksuerisused on kuradist. Neid oli meil ka enne vähendamist palju vähem kui enamikus teistes riikides. Võib-olla neid erisusi võiks olla, aga sellega ei saa liiale ka minna. Huvigruppe on tohutult palju, igaüks püüab saada oma alale soodustusi ning pärast on raske selgitada, millest ja kui palju kasu oli. Iga soodustuse ärakaotamine on jälle väga ebapopulaarne samm.

 

Oleme justkui surnud ringi ees: ei saagi oma arengusse enam investeerida, sest pole võimelised investeeringuid haldama. Mis nii siis saab?

On suur ja huvitav küsimus, kuidas maailmas need sotsiaalse turvalisuse ja keskkonna edendamise asjad arenevad. Skandinaavias on rahvakodu mudel, kus püütakse kõigi toimetuleku peale mõelda ja seda nii halval kui heal perioodil. Samas mitmed kiirelt arenevad piirkonnad näiteks USAs või Kanadas töötavad nn pulseerival printsiibil. Tõmmatakse mingisse paika ligi oma ala tippe üle kogu maailma ning kui majanduses pole kõrghetk ja konjunktuur muutub, siis neist linnadest osa inimesi lihtsalt lahkub. Kas selline mudel laieneb, ei tea.

Kui ühiskond areneb, hakkab ta end rohkem usaldama ja siis usaldatakse eraldada ka suuremaid summasid raskemini tajutavate asjade peale nagu kultuur ja haridus. Skandinaavias saab seda teha, sest seal on vähe korruptsiooni. Vastupidisel juhul lööks poliitiline tsükkel ju maksutaseme kohe alla, kui ikka raha põletatakse. Siis, ükskõik kui üllastel põhimõtetel see ka ei toimuks, keerataks kraanid kinni.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming