Maksupatriotism kui elunorm

Uus tulumaksuskeem on ideoloogiline samm lääneliku demokraatia filosoofiliste aluste, commonwealthi ehk ühise rikkuse poole.

REBEKA PÕLDSAM

Kaja Kallas ja Andrus Ansip Postimehes, Mikk Salu ja Tarmo Vahter Eesti Ekspressis ja kõik teised, kes valavad astmelise tulumaksu pihta välja oma pahameele poliitilise muudatuse vastu, väljendavad sinimustvalge retoorikaehtest hoolimata uskumatut antipatriotismi. Demokraatlikku riiki hoiab ju koos põhimõtteline üksteisega arvestamine, mida uus maksupoliitika senisest selgemini väljendab. Poliitikute-ajakirjanike kõrval on maksuhüsteerias suured alkoholitootjad, kes pidavat oma ettevõtte siseteabe kanalites kirjutama, kuidas tänu nende keskpärase kvaliteediga meelemürgi tootmisele turistid, kes maksavad odava alkoholi pealt maksu ja toidavad ilusalonge, Eestisse tulevadki. Oleme seda küüne- ja külmatehniku ühiskondliku rolli absurdi juba piisavalt kuulnud.¹ Kujutan ette, et siseteabekanalites võiks veel kasutada Eesti kaubamärgi tööriistu, nagu Stina Kase foto 1920ndate stiilis sitsriidest öösärgis naisest, kes on sülelapsega metsa pagenud ega vaata kaamera poolegi² illustreerimaks ähvardusi, et ilusalongide hääbumise kõrval väheneb koos turistide kahanemisega ka prostitutsiooniturg. Selline võimalus on ju iseenesest täiesti olemas. Nagu on ka võimalus, et koduvägivalla juhtumite arv kahaneb koos alkoholi tarbimise vähenemisega.

Pärast neoliberalismi ainuvõimalikuna nägeva Reformierakonna võimukümnendite lõppu on Eestis lõpuks ometi käes solidaarsema maksusüsteemi aeg, kus maksupatriotism seatakse elunormiks. Uus tulumaksuskeem on ideoloogiline samm lääneliku demokraatia filosoofiliste aluste poole, mida iseloomustab hästi ingliskeelne sõna commonwealth, ühine rikkus. Jagamine kui väärtus saab senisest sisuliselt tähenduslikumaks ja annab suuremale arvule inimestele tunde, et nende elu mõjutab riigi arengut ja vastupidi.

Taavi Rõiva Facebooki põhjal, millest osa on kirjutanud tema kommunikatsiooninõunik, võiks välja anda satiirikogumiku-jõulukingiraamatu, kust ükskõik, kui palju mööda ka ei pandaks, on alati positiivne sõnum võtta. Praegune valitsus ei ole millegipärast pidanud vajalikuks tellida PR-kampaaniat, et propageerida maksumuudatusi ning rõhutada, et nüüd võidavad Eestis vaesed ja Euroopa võrdluses väiksemapoolse sissetulekuga inimesed, keda on meil mitu korda rohkem kui jõukaid. See näitab, et sotsidel ja keskerakondlastel on arenguruumi olla poliitiliselt selgem ja tuua põhimõttekindlamalt esile oma valijate nägu ja hääl. Sisukas ja efektiivne kommunikatsioon aitaks sellele ühiskondlikule muudatusele kindlasti kaasa.

Vaesus on Eestis ilmselt kõige suurem tabu: sellest pole nii kaua räägitud, et paistab, et enam ei osatagi. Statistika­ameti andmetel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses (palgavaesed ja nende ülalpeetavad leibkonnad) 21,3% elanikkonnast ehk 277 000 inimest, absoluutses vaesuses 3,9%  elanik­konnast ehk 51 300 inimest. Üle 65aastaste üksi elavate inimeste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal 78%. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines ligi kuus korda. 2014. aastal olid 22,8% töötajatest madala­palgalised, kellest osa on kindlasti firmaomanikud-maksudest-kõrvalehiilijad, aga seegi on üldise vaesuse indikaator. Kõigele lisaks on vaesus üksik­ema nägu, kellele Eesti Naisliit seni aasta ema tiitlit anda pole tahtnud. On tehtud nägu, nagu vaene veerand oleks ise madalapalgalise karjääri valinud ja poliitikutel kui ühiskonda kujundavatel otsustajatel pole selles mingit rolli mängida.

Uuel aastal jääb kõigile töötegijatele, kelle kuusissetulek on alla 1200 euro, 62 eurot rohkem kätte. Võidavad kõik, kelle palk on kuni 1600 eurot, muutust ei taju need, kes teenivad kuni 1776 eurot kuus. 32 euro suurune maksukoormuse tõus ootab ees neid, kes teenivad üle 2100 euro. See tähendab, et 5% Eesti mõistes kõrgepalgalistest maksab aastas 432 eurot senisest rohkem ja kuni 1200eurose palga teenijatele jääb aastas 744 eurot kätte.³

Valitsuse on valinud valijad, kellest paljud on astmelisest tulumaksust huvitatud. Tõenäoliselt peavad nad kodumaa heaolu ja inimeste võrdsust iseenesest mõistetavaks. Kui kuni 90% inimeste igakuine sissetulek jääb alla 1776 euro – keskmine kuutasu on hiljutise ehitusbuumi tõttu 1300 eurot (bruto) –, miks siis Kallas ja Ansip arvavad, et 2500 eurot brutopalka teenivad inimesed ei taha riigi parema toimimise ja solidaarsuse nimel anda senisest mõnikümmend eurot rohkem? Miks kirjutavad teada-tuntud madalapalgalised ajakirjanikud maksumuudatustest nii sardoonilistes värvides, nagu neilt endilt oleks präänik ära võetud, kuigi neilegi jääb nädalajagu toiduraha rohkem kätte?

Lisaks tulumaksumuutusele kallinevad alkohol, tubakas ja kommid. Arvatavasti ostetakse neid vähem ja inimeste tervis võib tänu teadlikumale ja loodetavasti kvaliteetsemale tarbimisele paraneda. Nii tootja kui ka tarbija peavad senisest tähelepanelikumad ja vastutustundlikumad olema, vahest ei saa siis varsti enam rääkida Ida-Euroopa toidu kehvemast kvaliteedist Lääne-Euroopaga võrreldes. Bensiini hinna tõus kasvatab piima, teravilja ja teiste kodumaiste toiduainete hinda. Ilmselt ei saa bensiini hinna tõus tõsta suurtootjate kauba hinda rohkem kui paarkümmend senti, nii et seegi ei tohiks tarbimiskäitumist tugevalt mõjutada. Tulumaksuvaba miinimumi ja miinimumpalga kasv annab hoogu madalapalgalistel senisest rohkem tarbida ja loodetavasti elada sellevõrra veidi paremat elu, kuid ega ka suuremapalgalised otseselt millestki ilma jää.

Tänu ahistamisskandaalide väljatulekule on vabanemas hulk töökohti neile, kes ei ole ahistajad. Uute nägude seas on kindlasti palju naisi, aga ka teisi seni allasurutud gruppide esindajaid, kelle vajadustega pole arvestatud ega neid kaasatud. Et tööjõukriisi eriti kiirelt leevendada, on mõistlik kutsuda Eestisse teiste riikide töötajaid, mida eelmise valitsuse rahvastikupoliitika hoolega takistas. Kõiki kriisi tabanud neoliberaalseid majandusi iseloomustab praegu kasv, mille hind on aga ebavõrdsuse süvenemine. Ebavõrdsus on radikaliseerumise ja sõdade keskne põhjustaja. Värske Yale’i uuring näitab, et konservatiivid ja neoliberaalid reageerivad hirmule tugevamalt, nii et sidusast ühiskonnast võidaksid kõik.⁴ Ehk teisisõnu, tuleb mõelda välja ühiskonnakord ja majandusmudel, mis arvestaks, kaasaks ja aktiveeriks võimalikult paljusid inimesi ja inimgruppe.

Selge on see, et elanikkonna kasvava eluea tõttu ja tänu tööturu digitaalsele pöördele, hakkab senisest veel enam kasvama hooletöö turg, ka haridusvaldkonnas tuleb selleks valmistuda. Rääkimata sellest, et õppekavad peavad vastama praeguse aja vajadustele. Kõikide valdkondade töötajad peavad saama elementaarse kultuuriloolise hariduse, et maailma mitmekesisuses veidigi orienteeruda suudaks ja vastavalt vajadusele elu lõpuni end huvitavaga kursis hoidma õpiks. Maailma mitmekülgsuse adumine aitab kasvatada empaatiat, mõista üksteisest sõltumist. Ideaalis suudetakse kas või ideetasandil leida praegusele neoliberalistliku ärevuse ja näilisuse lokkamise epohhile alternatiiv. See võiks olla inimvõimetele kohases tempos kultuur, kus edu aluseks on sisuline läbimõeldus ning enesekindlus, mille tagab teadmispõhisus.

Keegi ei arva, et maksureformiga lahendatakse kõik Eesti probleemid ja viiakse tööjõupuuduses riik maailma võrdõiguslikkuse revolutsiooni etteotsa, aga vähemalt on praegu inimesed pandud riigist kui elukohast teistmoodi mõtlema. Traditsiooniliselt on erinevaid elukorraldusi visualiseerinud kunstid. Praegu on kõige populaarsemad teosed düstoopiakujutised, kus praegust maailma kujutatakse inimesele emotsionaalselt võõrikuna. Kaua me elame selles üksteise võõrastamise ja satiiri tegelikkuses? Võimalik, et naasmas on utoopiate aeg, kus eksistentsiaalse ängi seisundi kirjelduste asemel keskendutakse paremas maailmas paremaks inimeseks olemise kontseptsioonidele.

1 http://feministeerium.ee/100-aastat-rikaste-rasket-uksildust-ehk-vastuolude-valang-eestimaa-naiste-vii-kongressil/

2 https://toolbox.estonia.ee/media/91

3 https://lounaeestlane.ee/kalvi-kova-palgavaesuse-needusest-vabaks/ ja http://ekspress.delfi.ee/kuum/ratase-maksureform-jaht-kulakutele-alaku?id=80225912

4 https://www.washingtonpost.com/news/inspired-life/wp/2017/11/22/at-yale-we-conducted-an-experiment-to-turn-conservatives-into-liberals-the-results-say-a-lot-about-our-political-divisions/?utm_term=.a47695d262a7