Mama Africa

Martin Kala

Kas Aafrika Liit päästaks Aafrika? Kas Aafrika Liit lahendab Lõuna-Darfuri kodust välja aetud perekondade mured? internet

ÜRO on klassifitseerinud praeguse seisuga Darfuri maailma suurimaks humanitaarkatastroofiks. Kuivaperioodi ja sõjategevuse tõttu on põllumajanduslik tegevus häiritud ning toidupuudus ähvardab Sudaani läänepoolses maakonnas umbes miljonit inimest. ÜRO põgenike ülemkomissar saatis Lõuna-Darfuri töögrupi. Toetus põgenikele seisneb eelkõige inimeste esmavajaduste rahuldamises, sealhulgas toiduabi ja transpordi, majapidamistarvete ja peavarju, joogivee ning sanitaartingimuste tagamises. ÜRO vajas kiiresti lisavahendeid ning Eesti Vabariik andis samuti abipanuse 500 000 Eesti krooni väärtuses.

 

Iga seitsmendat inimest diskrimineeritakse

ÜRO inimarengu programm jälgib inimarengut kogu maailmas, selle aasta ülemaailmses aastaraportis keskendatakse rõhutute temaatikale. Uurimuses, mis kannab nime ?Vabadus kultuurile mitmepalgelises maailmas?, räägitakse integratsiooniprobleemidest, demokraatia puudujääkidest, analüüsitakse majandusarengut, etnilisi ja usukonflikte ning tõdetakse, et eriti kriitiline on olukord Aafrikas. Aruande väitel kuulub seitsmendik inimkonnast (umbes 900 miljonit) diskrimineeritud vähemusse ja tunneb end ebasoodsamas olukorras olevat. Raportile tuginedes võib väita, et maailmas on rohkem kui paarsada rahvust, mida ahistatakse nende etnilise, keelelise või usulise identiteedi pärast. 130 miljonit inimest kannatab otsese nende vastu suunatud poliitika pärast ning ülejäänuid diskrimineeritakse lihtsalt riigi ühiskondlike tavade või ajaloolise ahistamise pärandi tõttu. Raport kutsub arenenud riike üles immigrantide kultuurilist identiteeti respekteerima ning väidab, et kõikehõlmav erisus on ainus lähenemisviis, mis viib stabiilsuse, rahu ja demokraatiani. ÜRO raport reastab riigid rahvusarengu näitaja (RN) järgi: võrreldakse maade keskmist eluiga, reaalset sissetulekut, kirjaoskuse protsenti etc.

Arengukava jagab 177 riiki kolme tasemegruppi: 55 riigi RN on kõrge (esikohal Norra ning viimasel kohal Antigua ja Barbuda), 86 riiki kuulub keskmisesse arengugruppi (56. kohal Bulgaaria, 88. kohal Türgi ning viimasena 141. kohal Kamerun). Viimase, nõrga grupi alla liigitub 36 riiki (esikohal Pakistan ning viimasel Sierra Leone). Enamik kolmanda kategooria riike asub Aafrikas. 1990. aastatest on mitmete Aafrika riikide elukvaliteet märgatavalt langenud ja 46. riigis, millest 20 asub Subsahaara-Aafrikas, on inimesed vaesemad kui kümme aastat tagasi. ÜRO uuringu kohaselt sureb 25 riigis (millest 11 on Subsahaaras) nälga palju rohkem inimesi kui kümne aasta eest. Ja kui aastakümneid oli olukord stabiilne, siis on hiljuti arenguaste langenud 20 riigis!

Suur hulk Aafrika rahvastikust on koondunud põgenikelaagreisse, igapäevane asi on malaaria, kõhulahtisus, kopsupõletik või aidsiviirus, sadu tuhandeid on tapetud, vägistatud ja orjastatud. Enamik rahvastikust on alaealised, kes ründavad kord päevas mõnda haiglat, kirikut või kooli, omavanuseid tütarlapsi seksuaalorjastavad ning oma vanemaid tapavad. Ohvreid tuleb aidata ning siin mängivad rolli humanitaarabi-eraorganisatsioonide elushoidmiseks vajalikud avaliku arvamuse mõjutamine ning rahvusvaheline diplomaatia. Näiteks on  ike, kus terved regioonid on pantvangistatud ning võõrastel puudub juurdepääs, mõeldav oleks vaid rahvusvaheline jõumeetod.

Euroopa ja Aafrika suhted ulatuvad aastasse 1957, kui Rooma lepinguga muudeti endiste koloniaal- või ülemeremaade juriidiline staatus endiste emamaade suhtes; 1960. aastate alul vallandunud dekoloniseerimine muutis maade seost, neist said suveräänsed riigid, mis hakkasid ise oma igapäevaelu korraldama. Juunis 2000 pöörati uus lehekülg arenguabipoliitikas: Euroopa Liidu ja Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel sõlmitud Cotonou leping on siiani kõige julgem ja ulatuslikum arenguabileping, mis iial arenenud ja arengumaade vahel sõlmitud. Lepingu põhisiht on soodustada ja kiirendada antud piirkonna riikide majanduslikku, kultuurilist ja sotsiaalset arengut ning tihendada ja mitmekesistada nende suhteid solidaarsuse ja vastastikuse huvi vaimus. Lisaks kaubandussuhetele ja turulepääsuvõimaluste parandamisele sätestab Cotonou leping ka menetluse, kuidas käsitleda inimõiguste rikkumisi. Euroopa Arengufond rahastab Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega seotud projekte 13,5 miljardi euro ulatuses seitsme aasta jooksul ja 2005. aastast saavad Cotonou lepingu riigid eksportida Euroopa Liitu tollivabalt kõiki oma tooteid.

 

The United States Of Africa

2002. aastal pandi alus uuele Aafrika Liidule, mille eesmärgiks oli luua Euroopa Liiduga sarnane rahvusvaheline organisatsioon: üleaafrikaline parlament, kohus, keskpank ning ühine valuuta, räägiti ka ühtse rahu- ja julgeolekunõukogu loomisest. AL on kujundatud Euroopa järgi, mis oleks justkui edukas regionaalpoliitika mudel. ALil on lihtsad eesmärgid: stabiilne valitsemine, majandusareng ning vabakaubandus; rahu- ja julgeolekunõukogu pädevusse jääksid inimsusevastased ja sõjakuriteod. ALi deviisiks on inimesekesksus, vastupidiselt eelmistele, läbikukkunud Aafrika organisatsioonide riikide suveräänsuse hüüdlausele.

Euroopa Liit on aafriklastele hea eeskuju, kuid kas pole ka see alles poolik ehitis? Isegi kui EL oleks parim eeskuju, on selge, et see moodustati rahu ajal. Aafrikas käib ülemandriline sõjategevus ja valitseb häving. Näiteks Sierra Leone tänavail longivad ajupestud ja hambuni relvastatud lapssõdurid, kes koos oma liivakastisõpradega tapavad kõik, kes teele ette jäävad. Ugandas valitseb riigi põhjaosast pärit vastuliikumine presidentaalvõimu vastu ning käib Issanda Vastupanuliikumise Armee ülestõus, mida motiveerib Vana Testamendi stiilis apokalüptiline spiritualism. Burundis ründavad Rwandast põgenikelaagreid naabermaade relvastatud jõugud.

Euroopa karkassi hoiab üleval rahvusvaheline raskekaalugrupp: Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Aafrikas seevastu aga Nigeeria ja Lõuna-Aafrika Vabariik, kelle pühendumuses Aafrika ühtsusele võib tänaseni kahelda. Aafrikas valitseb tõeline toiduterror. Krooniline alatoitumine nõrgestab ühiskonda: kuni 25% kolmanda maailma rahvastikust elab pidevas surmaohus, sest rahvaarv tõuseb kiiremini kui tootmine. Aafrikas on rasked majandusprobleemid, mis ei rüüsta Euroopat. Aafriklased kipuvad omavahel kauplemise asemel ikka oma endiste koloniaalisandatega äri ajama, kuid majanduse tõusu panustaks just regionaalkaubandus. Euroopa abistab Aafrikat, kuid millise hinnaga? Kas ei pakuta mitte tasuta know-how?d, et oma käsilasi soojadele kohtadele nõunikeks sokutada ning seeläbi Aafrikast Euroopa suunas kasu välja pumbata? Näiteks pakub Prantsusmaa vägagi vabatahtlikult abi Nigeeria põllumeestele, et ?tõsta tootlikkust? ning seeläbi võita ligipääs siseturgudele. Või näiteks aidsiravimid, mis on eriti kallid ja mida toodetakse peamiselt Euroopas: kas siin ei taheta mitte head onu mängides lobitööd oma ravimite müügiks? Kümneid kordi odavamaid analoogravimeid eurooplased teha ei luba, seega ei ole eesmärgiks tõeline aidsi vastu võitlemine. Kuna Aafrika turg on meeletu, kas ei võiks oletada, et Euroopale on säärane koostöö vaid tohutu äriprojekt?

 

Inimkatsed asendavad loomkatsed

Musta Mandri põhiprobleemiks on aids, Musta Aafrika territooriumidel on viirus väga laiaulatuslik. Aafrika 35 miljonist alaealisest elab 11 miljonit ilma vanemateta ning iga kaheksas laps kümnest on orb. Viimase kümnendi jooksul on orbude osakaal kasvanud 3,5 protsendilt 32 protsendini ja aidsi ülikiiret arengut silmas pidades ennustatakse, et juba mõne aastaga need numbrid kahekordistuvad. Seda arvesse võttes, võib ette kujutada Euroopa ravimitootjate rasvast kasumit. Teiseks katsetavad Euroopa ning Ameerika meditsiinikorporatsioonid Aafrika ja Aasia vaeste peal ravimeid: loomsed katsed on tänapäeval keelustatud ja hõlpsam on läbi viia inimkatseid. Kuna needki on eluohtlikud, pakendatakse uus, testimata ravimitoorik tihtipeale tuntud pakendisse ja saadetakse arengumaadesse, kus haigetele ravim sisse söödetakse. Taas üks võimalus, kuidas Euroopa oma kulud madalal hoiab ning kasumit tõstab.

Paljudele tundub, et Aafrika põhiprobleemiks on see, et sealsed maad on koloniaalimpeeriumide järelsörkijad. Kuigi lõppeesmärk on unifikatsioon, soovitakse praegu kehtestada regionaalne vabakaubandustsoon. Kuidas saab aga loota, et vaeseimatest ja kõige korrumpeerunumatest riikidest koosnev kontinent loob ühise valuuta ning keskpanga kiiremini kui Euroopa Liit? ELil läks selleks, muide, nelikümmend aastat. Euroliit loodi pärast II maailmasõda, et ehitada üles uus Euroopa ning taastada siinsed väärtused. Samuti peaks mõtlema ka Aafrika Liit, pöörama tähelepanu inimõigustele ning oma liikmesriikide poliitilisele korrale. Lohutav on, et inimesekeskne Aafrika peaks olema tõhusam genotsiidi või etniliste konfliktide lahendamise ennetustöös vmt. Enamik Aafrika sõdadest on etnilised (Rwandas, Sudaanis, Burundis, Kongos), mida ei lahenda lihtne piiride ülejoonistamine. Üleaafrikaline organisatsioon peab astuma vastu sealsetele diktaatoritele ning militaarvalitsusele, on ju need sealse hävingu põhiteguriteks. Kuid juba on AL teinud ebaõnnestunud valiku, pakkudes mugavaid kohti valitsuses kahele sealsele diktaatorile: Zimbabwe Robert Mugabele ning Madagaskar Marc Ravalomananale.

Aafrikas surrakse nälga, aga mitte needuse, vaid diktatuuride ja sõjaolukorra pärast, võtmesõnaks on ?moraal?, mitte ?alatoitumine?. Nälgimise eest on vastutav Aafrika militaarvõim: nälg on osake sõjalisest varustusest, sest  toimib kui massihävitusrelv, kuulekuse instrument ning banaalne automaadivalang. Arenenud maailm peaks näitama poliitilist initsiatiivi, mis baseerub siinsetel väärtushinnangutel, ja lubama krediidiabi, ergutama kohalikku tootmist, kaitsma inimõigusi, muutma sealseid tehnilisi võtteid ja vahendeid, edendama kooliharidust. Toiduabi olgu limiteeritud miinimumini, õigustatud saab see olla vaid ekstreemolukordades; abi saaksid vaid riigid, kus paraneb inimõiguste olukord ning seeläbi ka riigi arengutempo. Enamik maailma rahvaid on ju teoorias alla kirjutanud inimõiguste ülddeklaratsioonile ja Aafrikat aidates peaks see meeles olema. Moodsa elukorralduse aluseks on (inim)õigused, mitte majandus- või rahandusküsimused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming