Mana-mehe mälestused

Arne Merilai

Kui armastad – näiteks isamaad, emakeelt, vanemaid, Reinu või Irjat –, siis teata neile.Laias laastus jagunevad eestlased prõlla kolme lehte: ülal muistne mäletajate mansa, all paisuv postmodernistide põlv, keskel kuid kohmetavad kahepaiksed keskealised. Esimene leer toodab pea hõlmamatus koguses memuaare ega jõua imeks panna üha lõikavamat kultuurilist katkestust. Liivakasti- ehk ränisugu on omakorda pigis kohase üldistus- ja väljenduskeele leidmisel, või ei mõista seda otsidagi, kuna vanamoodi enam ei kõlba, uus tundub  aga liiga pudine ehk muutlik. Keskmised, kes vahepeal koju tulnud, tahaksid sealt tükati taas välja rännata, kuid ei taipa, kuidas või kuhu pöörata, ja kõõluvad kaksiratsa läve kohal. Kummaline aeg – kolmepeata lohe, kes vahel öösiti siiski kooris laulma kipub. Ennäe Põhja punki, st ühist konna.

 

Küllap juhtub järeltulijaile nende tärkavas ajaloohuvis kunagi raamatukogust näppu ka Hellar Grabbi teoseid. Olgu tema arvustuslikud  raamatud „Vabal häälel” (1997) ja „Tulgu uus taevas” (1999) või sotsiaalpoliitilised mõttelood „Vaba Eesti tähistel” (2000) ning „Eestlaste maa” (2004). Peamiselt võib sellest sugeneda vaid akadeemiline suhe, kuigi mine tea – alati võib ju unistada enamast. Vahepealset vaimkonda seob Hellari ja tema põlvkonnaga aga mitte veel päris tuhmunud isiklik ehk tundelisem seos. Näib hoolimatu või kogunisti ajuvaba unustada hädapõli, mil tema päätoimetatud  Mana numbreid või Vabadusraadio ja Vaba Euroopa kommentaare ahmiti siinmail nagu tubdispanseris õhku. „Vabariigi laps” on sündinud 22. septembril 1929. aastal Tallinnas kolonel Herbert Grabbi, president Pätsi hilisema käsundusohvitseri esimese pojana.

Ta õppis Inglise kolledži ja Õpetajate Seminari algkoolides, aastakese jõudis käia ka Reaalkoolis. Pärast isa Vene väkke sundimist, vahistamist ja GULAGi kadumist  (ta tapeti Norilskis 1942. a suvel, nagu aastaid hiljem selgus) põgenesid ettevõtlik ema, mõlemad velled ja vanaema uue surmaohu ähvardusel Saksamaale (1944), kus noormees lõpetas Geislingeni eesti gümnaasiumi. Viie aasta pärast siirduti edasi USAsse, kus autor lõpetas Columbia ülikooli magistrina, asus Washingtoni ja alustas literaaditegevust. Kuivõrd mälestuste raamat katkeb peatükiga „Suur põgenemine”, aimub sellest ilmset lubadust, et elust eksiilis pajatab peagi järgmine köide. Lugejahuvi teise osa vastu võib koguni hüppeliselt kasvada – tahaks ikkagi lähemalt teada, mis madin seal lombi taga käima läks ning mitu barrelit burbooni selle kõrvale kõik kulus.

Raamatut läbib õieti kaks süžeeliini. Ühelt poolt südamlik, kuigi erandlik ehk elitaarne lapsepõlvelugu, mis mõjub kui Eesti Kultuurfilmi ilukaadritega dokumentaal pealkirjaga  „Väike Hell(em)ar”, mille finaali jõhker aeg julmalt läbi lõikab. „On, nagu kohiseks kuldne jõgi kauguses …” kirjutas ka Tuglas neilsamul aastail. Võrdlus vanameistriga ei ole üldse üleliigne – Grabbil on nõtke, keeletundlik stiil, mis põimib faktoloogilist fiktsionaalsega, välist kirjeldust fantaseeriva teadvuse vooluga. Kohtumised vana ja mängud noore Pätsiga, Anton ning Eerik Hanseniga, elavad mälu- või kujutluspildid kõrgetest ohvitseridest,  Kadrioru residentsi väärikas glamuur ja Oru lossi legendaarne idüll. Jätan parem kõrvutamata omaenda isa alleliku karjapoisipõlve, kus külmkapp või poe mänguallveelaev vaevalt et kõne alla tulid. Ontika panga mehi ju temagi oma üheksa õe-vennaga, nimigi romantiliselt eestindatud mingi kohaliku rannalaiu järgi. Mõnel lihtsalt veab: elab nagu miška, saab parima hariduse, kujuneb ülisoodsas keskkonnas … Kes peaks  selle pärast kade olema, kui just emmalt-kummalt poolt lausa nina alla ei hõõruta? Aga Hellar teatavasti ei ole mingi rikas pagulane: külalislahke, vist kolmetoaline korter Alexandrias, mingi tuba ka Liivalaias – minu meelest on see kõik. Isegi autot ta ei juhi. Paralleelselt poisi „kujunemisromaaniga” lõimitakse teosesse ka isa Herbert-Feliksi elusaatuse kujutus. Pärit Kopli kalurisoost, metallitöölise paljulapselisest perest, rühkis andekas  ja sihikindel mees välja Eesti sõjaväe kõrgemasse ešeloni. Kord poisikese imetlevate, kord vanamehe teadvate või oletavate silmade läbi taastatakse väärt sõduri esinduslik karjäär ja kole traagiline lõpp. Hoolimata tundetühikuid täitvast ilukirjanduslikust väljamõeldisest, pakub raamat kindlat pidet ka asjalikule ajaloolasele, kuivõrd dokumentaalsus ja ulm püsivad selgetes piirides.

Hellar Grabbi on aus ütleja ega salga maha ka ebameeldivaid seiku, pihtimust talle omaselt kuiva huumoriga tempides. Paneb muhelema, et ka temasugune naga pidi ENSVs otsima seinalehele Vorošilovite pilte, või kuidas isa ja kaasvõitlejad end spirituaalselt polsterdasid enne möödapääsmatut truudusvannet Punaarmeele. Täitsa omad mehed: meenub, mil kord ise hallil aal onu Ljonjast paroodilist kirjandit ürgasin, samal ajal paraku ka head hinnet soovides, või ülikooli sõjaväelaagris  prisjaga’t skandeerisin – õnneks vaimu vabastavas heksameetris.

Okupatsioon anneksiooniks, kuid haigeks jääb hing, kes võõrvägivalla kasuks iseendas orjastava tabude süsteemi kehtestab. Poliitikuile jäägu nende silmakiri, kuid kunstirahva südant ega suud ei tohi küll mingid Pavlovi refleksid ehk tingitud krambid vaikima sundida. Maailma ja mõnda, mis seal leida on – kõigest tohib mõtelda ja nõnda ka ütelda. Teiselt poolt: kui nagaan sihib kuklas ja nagunii tulistab, kaob reetmisel sisu ning ohver on  moraalsest vastutusest täielikult prii. Ma ei tea ühtki põhjust peale sadistliku ehk fašistliku, miks peaks Herbert Raidnat tema nimekaimust sõbrale vastandama – surmasuus vaprad, õiged kolonelid mõlemad. Või kus on sõltumatu pealtnägija ja argliku kivikese viskaja?
Sapienti sat – olen alati nautinud Hellari üllatavat tasakaalukust teravates küsimustes, kuigi pime ekstremism terve talupojamõistuse asemel ajab vahel temagi rusika äkiste rulli. Päris  iseloomulik, et lustakas oksüümoron „enamlasedkelamlased” on kuuldavasti just Grabbi poolt tabavalt välmitud. Mingite medalite ehk oivaliste ordenitega on meie presidendid Mana-taati juba kaunistanud – vast hiljutise riikirajava abi eest. Ent vähemasti minu kõrvu ei ole kostnud ühtki ettepanekut kultuuriliseks aasta- või kogunisti elutööpreemiaks. Kas pagulastest pensionärid ei lähe meil teps enam kaubaks? Kui ollakse  söönud ja joonud, kas ikka kõlbab kallis, kuigi kaugem kostitaja ning kaasteeline muigutades maha salata? Kui armastad – näiteks isamaad, emakeelt, vanemaid, Reinu või Irjat –, siis teata neile, nagu õpetab elukogenud Ilmamaa poeet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming