Mannerheim

Aristokraat sõdurisinelis ehk Vene kindral, kes päästis Soome

Margus Laidre

Soome omariikluse sajanda aasta täitumine sel aastal langeb kokku veel teisegi olulise tähtpäevaga: 150 aastat tagasi sündis marssal Mannerheim. Tema värvikirev, ootamatute keerdkäikudega ja vastuoluline elukäik on püsinud pidevalt soomlaste tähelepanu keskmes. Ühtedele rahva päästja, teiste silmis aga rahva lihunik, äratab Mannerheim inimestes jätkuvalt tugevaid tundeid ning on Soomes muutunud mõneti lausa mütoloogiliseks isikuks. Erinevatest hinnangutest hoolimata võib liialdamata nentida, et Mannerheimita oleks kogu Soome XX sajandi ajaloo mõistmine ja mõtestamine võimatu.

Mannerheimi sünnijuubeliks on ilmunud neli monograafiat: kaks Rootsis ja kaks Soomes.1 Teistest peajagu üle on Helsingi ülikooli ajalooprofessori Henrik Meinanderi monograafia „Gustaf Mannerheim, kalevist kuuega aristokraat“, millel alljärgnevalt ka pikemalt peatun.2 Autor on pühendanud Mannerheimi uurimisele 30 aastat, sh töötanud Mannerheimi kodumuuseumi juhatajana. Kuigi raamat on adresseeritud laiale lugejaskonnale, korrigeerib Meinander mitmes olulises punktis varasemate ajaloouurijate seisukohti ilma Mannerheimi fenomeni tervikuna ümber hindamata. Senisest argisemaks ja maalähedasemaks muutub aga müütidest ja legendidest ümbritsetud Soome suurmees küll.

Carl Gustaf Emil Mannerheim sündis 4. juunil 1867. aastal kell veerand seitse õhtul oma kõrgaadlist vanemate mõisas Louhisaaris (Villnäs) keset Soomet tabanud suurt näljahäda, mis nõudis aastail 1865–1867 ühtekokku 150 000 inimelu. Suguvõsa esiisaks oli Hamburgist pärit kaupmees Henning Marhein, kelle poeg Heinrich kolis XVII sajandi alguses Rootsi kuningriiki, kus omakorda tema poeg Augustin tõsteti 1693. aastal aadliseisusse. Suguvõsa üks kuulsamaid esindajaid oli kindral Gustaf Henrik Mannerheim, kellest sai vapruse tõttu Põhjasõjas vabahärra.

Ebaõnnestunud äride ja mänguvõlgade tõttu täbarasse majanduslikku olukorda sattunud Gutafi isa laostus ning põgenes viimaks ühes armukesega Pariisi. Gustafi ema, Helène, süda ei pidanud abikaasat saatvatele skandaalidele vastu ja ta suri kaks aastat hiljem. Räägitakse, et lapsed võtsid isa avasüli vastu, kui too Pariisist koju naise matustele saabus.

Gustaf oli elava ja kaunis metsiku loomuga noormees, kel oli raskusi distsipliiniga, mis on esmapilgul tema edasist elukäiku silmas pidades mõnes mõttes vastuoluline detail. Esmalt heideti Gustaf välja nimekast Helsingi lütseumist, sest ta oli ühes paari kaaslasega linna peal aknaklaase sisse pildunud. Seepeale saadeti ta õppima Hamina kadetikooli. Gustafit uus pööre elus ülemäära ei vaimustanud. Suuremat huvi näitas ta üles ajaloo ja võimlemise vastu. Lisaks emakeelena kaasa saadud rootsi keelele õppis ta kõige paremini selgeks prantsuse, vene ja inglise keele (just mainitud järjekorras). Tema kasinad teadmised soome keelest rohtusid pika teenistuse järel tsaariarmees peaaegu täiesti. Mannerheimi soome keel, mida ta küll hoolsasti kasutas, jäigi võrdlemisi algelisele tasemele ja puiseks. Sümptomaatiliselt on tema ulatusliku korrespondentsi hulgas säilinud äärmiselt vähe soomekeelseid erakirju.

Mannerheim ja teised samasuguse taustaga inimesed käsitlesid vanu impeeriume jääva nähtusena veel ka Esimese maailmasõja algusaastail. Nüüdseks ollakse suuresti üksmeelel, et Mannerheim ei käsitlenud Soome iseseisvust tõelise suveräänsusena, vaid seisundina, mis sõltub ka edaspidi suurriikide huvidest ja prioriteetidest. Pildil Mannerheim 1918. aastal.

Wikimedia Commons

Ka hilisemas elus pidas Mannerheim mitteametlikke vestlusi Soome poliitikutega alati rootsi keeles. Seejuures ei samastanud Mannerheim end üldsegi mitte Soome rootsikeelse kultuuriringkonnaga, kes hakkas end XX sajandi esimesest kümnendist peale soomerootslasteks kutsuma ning eraldi rahvusena käsitlema. Mannerheim nimetas end järjekindlalt soomlaseks ega sekkunud kahe ilmasõja vahel ajuti vägagi intensiivsetesse soome- ja rootsikeelse elanikkonna keeletülidesse. Selles mõttes esindas Mannerheim tüüpilist vana ülemklassi, kellel oli võrdlemisi ükskõik, millist rahvakeelt vastavalt valitsevatele ühiskonnaoludele rääkida. Omavahel kõneldi jätkuvalt „omaenese keelt“, mille sõnakasutust ja väljenduslaadi olid võimelised dešifreerima üksnes need, kes kuulusid samasse klassi.

Nelja aasta pärast tuli Mannerheimil hüvasti jätta ka kadetikooliga, põhjuseks taas korduvad eksimused distsipliini vastu. Viimaseks piisaks karikasse kujunes, kui ta komandanditundi eirates läks Hamina kõrtsi pummeldama ning leiti järgmisel hommikul „kustunud“ olekus ühe kohaliku ametniku korterist, keda peeti „halbade kommetega meheks“. Mainitud episood on hiljem olnud ajendiks tõlgendustele Mannerheimi homoseksuaalsusest, mis aga ei vasta tõele.

1891. aasta jaanuaris algas Mannerheimi teenistus Peterburi prestiižikas keisrinna Maria Fjodorovna ratsakaardiväe polgus. Peatselt tutvus Mannerheim ka oma tulevase abikaasa, tol ajal 19aastase aadlineiu Anastasja Arapovaga, rikkast perekonnast pärit kindrali tütrega. Neiu vanemad olid selleks ajaks küll juba surnud. Pulmad peeti 1892. aasta mais pärast seda, kui Arapovite suguvõsa oli mõnetise kõhkluse järel nõustunud, et Mannerheim ei pea loobuma protestantlikust usutunnistusest õigeusu kasuks.

Abielu kestis kõigest kaheksa või üheksa aastat, kuigi ametlikult vormistati lahutus alles 1918. aasta hilissügisel. Perekonda sündis kaks tütart: Anastasie (1893–1978) ja Sophie (Sophy, 1895–1963). Peatselt tulid esile abikaasade väga erinevad huvid: Anastasja tundis end hästi seltskonnaelu melus, Gustaf aga pühendus üha enam ratsaspordile (temast sai suur asjatundja hobuste alal) ja jahipidamisele. Abikaasade erimeelsuste tõttu ei jõudnud nad ühele meelele ka tütarde kasvatamise küsimuses. 1902. aastal kolis Anastasja koos tütardega alatiseks Prantsusmaale. Gustaf ja Anastasja kohtusid veel vaid ühe korra. See juhtus 1936. aasta sügisel Pariisis natuke aega enne Anastasja surma, kui nad omavahel ära leppisid.

Enne Esimest maailmasõda Poolas teenides taastas Mannerheim tihedama kontakti ka oma tütardega. Algatajaks pooleks olid seejuures tütred. Mannerheim oli toetanud tütreid rahaliselt, kuid mingit muud vastutust ta nende osas endale võtta ei soovinud. Seetõttu tõrjus ta ka mõtte, et tütred võiksid tema juurde Varssavisse kolida. Ettekäändena osutas Mannerheim maailmas valitsevale ebakindlale olukorrale.

Mannerheimi suurimaks tähelennuks keiserliku ihukaardiväe ohvitserina kujunes osalemine keiser Nikolai II ja keisrinna Aleksandra kroonimisel 1896. aasta mais. Koos kolme kaas­ohvitseriga seisis Mannerheim Uspenski katedraalis trooni kõrval auvalves terve tseremoonia kestel, mis vältas hommikul poole üheksast kuni poole kaheni päeval.

Sellele järgnenud rongkäigus üle Punase väljaku keiserlikku paleesse kõndis noor leitnant Mannerheim kohakuti keisrikrooniga. Tema valimisel sellise esindusülesande täitmiseks võis oma osa etendada ka see, et Mannerheim oli 187 cm pikk ehk umbes 20 cm pikem, kui Soome mehed sel ajal keskmiselt.

Mannerheim oli väga karjääriteadlik ja püüdles kogu aeg kõrgemale. Vene-Jaapani sõja puhkedes otsustas ta minna vabatahtlikuna rindele, mis pidi tema karjääri kiirendama. Tema Soomes elavatele kodustele ei meeldinud selline mõte üldsegi. Vastamisi seisid kaks täiesti erinevat arusaama Vene impeeriumist. Mannerheimi isa ja vendade niigi kriitiline suhtumine Vene keisririiki oli kindralkuberner Nikolai Bobrikovi kõvakäelise venestamispoliitika tulemusel muutunud veelgi negatiivsemaks. Vennad nõudsid, et Gustaf ei läheks sõtta, ja vähe sellest – läheks erru Vene armeest üldse. Gustafi vastuargument oli, et selline samm poleks teinud Soome olukorda põrmugi paremaks. Protestimise tagajärg oleks olnud soovitule hoopis vastupidine: Vene armeed oleksid hakanud juhtima ohvitserid, kes pooldasid teistsuguste vaadete jõulist mahasurumist. Sellele vastutöötamiseks tuli Mannerheimi sõnutsi teha hoopis nii edukalt karjääri kui võimalik, et parandada seeläbi oma võimalusi olukorda muuta (lk 56). Arvestagem, et Mannerheim oli selleks ajaks teeninud tsaariarmees juba paarkümmend aastat ja tema lojaalsus ning truudus kuulus Vene impeeriumile, mille koostisosaks oli ka Soome.

Meinanderi sõnul tuleks vältida mõtteviga, mida esineb ka väga tõsistel Mannerheimi uurijatel. Nimelt ei läheneta Mannerheimile ja tema ühiskondlik-poliitilistele seisukohtadele enne 1917. aastat mitte ajas sündmustega paralleelselt, vaid tagantjärele tarkusest lähtuvalt, s.t hinnangud langetatakse johtuvalt sellest, milliseks kujunes Soome ja Mannerheimi enda käekäik pärast mainitud saatuseaastat. Nii talitades unustatakse, et Mannerheim ja teised samasuguse taustaga inimesed käsitlesid vanu impeeriume jääva nähtusena veel ka Esimese maailmasõja algusaastail. Vene armee kõrge ohvitserina, kellel olid laialdased teadmised suurriigi ulatusest ja potentsiaalist ning kes oli otsekontaktis keisrikojaga, oli Mannerheim suuresti huvitatud keisririigi püsimisest ja tugevnemisest (lk 84-85).

Palju olulisem on seepärast küsida, kui suurel määral mõjutas Mannerheimi valikuid ja otsuseid ka pärast 1917. aastat see, mida ta oli elu vältel kogenud ja näinud. Soome suurvürstiriigi käekäik läks talle kahtlemata korda, ent Mannerheimi maailmanägemise raamid määras Venemaa ja viimase suhted Euroopaga. 1916. aastal väljendas Mannerheim Helsingis ühel õhtusöögil pahameelt, et soomlased ei soovi vabatahtlikult Vene armeesse astuda, vaid õpivad selle asemel jäägriteks sakslaste juures. Tema arvates polnud see midagi muud kui riigireetmine. Ta oli nimelt kodus puhkusel olles kuulnud soomlaste salajasest värbamisest Saksa armeesse: see käis 1915. aastast alates ja hõlmas lõpuks ühtekokku ligemale 2000 meest.

Mannerheimi seisukoht ulatus jäägriliikumises osalejate kõrvu ning põhjustas umbusku tema suhtes veel pikka aega ka pärast seda, kui ta viis Soome kodusõjas valgete armee võidule. Meinanderi sõnul on Mannerheimi puhul raske vabaneda kahtlustest, et tema peamiseks motiiviks osaleda sisesõjas Soome punaste vastu oli Vene impeeriumi restauratsioon (lk 92). Meinanderi sõnul on sügav lõhe Mannerheimi ja jäägriohvitseride vahel de facto üks mahavaikitum peatükk iseseisva Soome ajaloos, kuna ei soovita kõigutada patriootlikku ettekujutust Mannerheimist kui iseseisva Soome alusepanijast.

1917. aasta mais, kuu aega enne oma 50. sünnipäeva, ülendati Mannerheim kindralleitnandiks. Teoreetiliselt tähendas see, et ta tõusis tsaariarmee kümne kõige kõrgema kindrali hulka. Praktilist tähendust sel küll enam polnud, sest tsaar oli troonist loobunud ja riigis võtsid võimust bolševikud. Septembris arvati ta reservi. 17. detsembril saabus Mannerheim rongiga Helsingisse. Mingeid märke Soome eraldamise toetamiseks Vene impeeriumist ta üles ei näidanud ega suhtunud entusiasmiga ka iseseisvuse väljakuulutamisse Soome maapäeva poolt.

Suurem osa ajaloolasi on näinud Mannerheimi erruminekus lõplikku distantseerumist Vene impeeriumist ning kogu südamest iseseisva Soome loomise mõtte toetamist. Meinanderi järgi on usutavam, et Mannerheim läks erru, kuna see vabastas ta käed kodanliku armee mobiliseerimiseks oma sünnimaal Soomes, et see võiks pärast revolutsiooni mahasurumist liituda Venemaal formeeruva bolševismivastase rindega.

1918. aasta jaanuari lõpus algas kokkupõrgetega Karjalas sõjategevus Soome valgete ja punaste vahel. Konflikti nimetatakse tänapäevalgi mitut moodi, sõltuvalt vaatenurgast: kodusõjaks, sisesõjaks, vabadussõjaks, klassisõjaks, vennatapusõjaks, revolutsiooniks ja punaseks ülestõusuks. Eestlastele jääb sageli hoomamatuks, et vähem kui viis kuud lõõmanud sisesõda, mis nõudis 37 000 inimohvrit, lõhestab Soome ühiskonda teravalt veel sada aastat hiljemgi. 16. mail 1918 peeti Helsingis 12 000 mehega valgete võiduparaad Mannerheimi juhtimisel. Teiste marssijate seas oli ka 17aastane õppur Urho Kaleva Kekkonen. Kodanlus pidas just seda kuupäeva mitme kümnendi jooksul iseseisva Soome tegelikuks sünnipäevaks. Punaste propagandas anti Mannerheimile aga hüüdnimi Pealihunik.

Nüüdseks ollakse suuresti üksmeelel, et Mannerheim ei käsitlenud Soome iseseisvust tõelise suveräänsusena, vaid seisundina, mis sõltub ka edaspidi suurriikide huvidest ja prioriteetidest. Ta ei kahelnud selles, et Venemaa soovib vältimatult siduda Soome mingil moel uuesti impeeriumi külge. Sellises olukorras olnuks Mannerheimi arvates parem, et Venemaad valitseb bolševike asemel kodanlik valitsus, kes on võimule tulnud kontrarevolutsiooni käigus, mida oleksid toetanud ka soomlased. Sellist mõttekäiku kinnitavad mitmed arutelud, mida Mannerheim pidas ka veel 1918. ja 1919. aastal. Londonis ja Pariisis ei soostunud Mannerheim plaaniga, et Soome armee läheb uue vastasseisu korral bolševikega Petrogradi peale ja seda lääneriikide toel, millega nähti läbi tema kavatsus saada kodanliku Venemaa päästjaks. Seejuures on väide, et Mannerheim intrigeeris omaenda maa valitsuse vastu, täiesti väär.

Mannerheim võttis vastu Soome valitsuse ettepaneku astuda riigi eestseisja ametisse, kuni maa saab uue põhiseaduse. Nõustumise taga oli kaalutlus, et Soome ajutise riigipeana on tal palju laiemad võimalused jätkata võitlust bolševismi vastu. Need mõtted ei jäänud saladuseks ja olid väidetavalt üks põhjustest, miks Mannerheim kaotas 1919. aasta juulis presidendivalimistel Kaarlo Juho Ståhlbergile ülekaalukalt häältega 143 : 50.

Presidendivalimistel lüüasaamise järel korraldati Mannerheimile kui „isamaa vabastajale“ ülemaaline korjandus, milles lõi kaasa sadu tuhandeid soomlasi. Kingituse lõppsummaks kujunes 7 600 000 Soome marka. Raha läks hädasti tarvis, sest Mannerheimi elustiiliks oli valida alati vaid parima kvaliteedi ja kõrgeima hinnaklassiga asju. Ajavahemikul 1919–1931 polnud Mannerheimil ühtegi riiklikku ametit. 19. mail 1933 ülendati ta marssaliks, mis valmistas Mannerheimile palju rõõmu ja mida ta tõlgendas tunnustusena töö eest bolševismi leviku tõrjumisel üle Euroopa.

Kui Mannerheim 1917. aasta lõpul pika äraoleku järel koju naasis, oli suuresti tegu võõraga kadunud maailmast. Pikemas perspektiivis kerkib ta esile Soome esimese eurooplasena. 2004. aastal tehtud küsitluse alusel osutus Mannerheim ülekaalukalt kõigi aegade silmapaistvaimaks soomlaseks. Pildil Helsingis 1960. aasta varasuvel avatud Mannerheimi ratsamonument.

Wikimedia Commons

Mannerheim hoiatas korduvalt eelseisva suurriikide sõja eest, ennustades, et seegi kord lõpeb see Saksamaa lüüasaamisega. Pärast Poola jaotamist Stalini ja Hitleri vahel kirjutas Mannerheim 1939. aasta septembri keskel oma õele: „Kelle kord on järgmine, kui nende härrade isu on kasvanud“ (lk 174).

Soome valitsus sai 5. oktoobri õhtul 1939. aastal kutse Moskvasse läbirääkimistele „konkreetsetes poliitilistes küsimustes“. Mannerheim oli eestkõnelejaks lahendusele, kus oli arvestatud NSV Liidu julgeolekuhuvidega. Konkreetselt tähendas see valmisolekut loobuda Soome lahes asuvatest saartest, millel polnud Soome kaitse seisukohalt määravat funktsiooni. Vastutasuks tuli küsida mingisugust kompensatsiooni. Mannerheim tegi oma mõtted teatavaks ka presidendile. Soome valitsuse instruktsioonid pealäbirääkijale Paasikivile olid palju jäigemad, välisminister Erkko sõnad talle olid: „Unusta, et Venemaa on suurriik“.

Paljud ajaloolased arvavad tänapäeval, et Mannerheimi ja Paasikivi soovitatud järeleandmised Moskvale oleksid pikas perspektiivis olnud ränga tagajärjega. Lühiajaliselt oleks küll sõda välditud, kuid juba 1940. aasta suvel oleks NSV Liit arvatavasti talitanud samamoodi nagu Balti riikides, s.t üritanud Soomet okupeerida maal asuvate baaside abil. Soome võimalused sellisele invasioonile vastu seista oleksid sel juhul olnud märgatavalt halvemad.

Meinander täheldab, et Soome võitles ja jäi püsima, kuid see ei sõltunud üksnes sellest, kui hästi või halvasti olid vastaspooled sõjaks ette valmistunud. Määravaks said mitmed teised juhuslikud faktorid, mida polnud võimalik ette näha ja mis oleksid võinud vabalt viia ka sõjalise katastroofini. Soomel oli lihtsalt kõige muu kõrval ka õnne. Vaadeldes Soome geopoliitilist asendit suuremas pildis, oli Meinanderi meelest Mannerheimil aga õigus. Praktikas kujuneski sellest mõtteviisist Soome sõjajärgse julgeolekupoliitika juhtmotiiv: kui Soome soovib iseseisva riigina püsima jääda, tuleb tema juhtidel mingil määral arvestada Moskva julgeolekuhuvidega. Pehmemas sõnastuses sai Soome julgeolekupoliitika peasuunaks külmavereline taotlus liituda või vähemasti olla heal jalal ühega Läänemere suurvõimudest, kelle huvide hulka kuulub Soome iseseisvuse säilitamine ühes stabiilsuse säilitamisega Soome lahe ümbruskonnas (lk 179, 202). Teisest maailmasõjast kuni külma sõja lõpuni oli selleks maaks Nõukogude Liit. Siit võib aga omakorda tõmmata veelgi pikema paralleeli ja väita, et paljude silmis ülemäärase järele­andlikkusega Kremlile silma paistnud Kekkonen oli tegelikult vaid Mannerheimi soovituste järgija.

Päev pärast Talvesõja puhkemist kirjutas Londonis resideeriv NSV Liidu saadik Ivan Maiski oma päevaraamatusse: „Ja ikkagi …, kas soomlased ei mõista, et kui neid tabavad raskused, siis ei tasu neil arvestada, et keegi tuleb neile appi. Rootslased? Britid? Ameeriklased? Ei, põrgu päralt!“. Rootsi valitsus ei soovinud tõepoolest lasta end sõtta kiskuda, kuid osutas Helsingile ulatuslikku abi. Peale relvade ja toiduabi andmise võttis Rootsi vastu ligemale 10 000 evakueeritud Soome last ja 1940. aasta veebruaris saabus Soome ka 8000 Rootsi vabatahtlikku. Mitte ükski teine lääneriik ei aidanud Soomet samaväärselt, ent ometi oli sõja lõppedes kibestumus Stockholmi vastu suur. Kõige suurem õppetund Soomele oligi, et nad jäeti üksinda vaenlasega silmitsi ja abi ei tulnud õieti kusagilt. Tegemist on sügava traumaga, mille mõju Soome julgeolekupoliitilistele otsustustele ulatub tänapäevani. Kolm ja pool kuud kestnud Talvesõjas langes 24 000 soomlast, mida on vähem kui juba mainitud 37 000 ohvrit kodusõjas.

Jätkuvalt kütab kirgi küsimus, kas Soome oli Jätkusõjas Saksamaa liitlane või pidas nn separaatsõda. Ametlikult toetatakse pigem viimast versiooni, mis heidab Helsingile sõja lõpptulemust arvestades ka vähem varju. Meinander on aga seda meelt, et Saksa ja Soome sõjaks ettevalmistuste näol aastail 1940-1941 oli tegu reeglipärase sõjalise liiduga, ehkki Soome vältis hoolikalt ametliku leppe sõlmimist. Mannerheimil oli neis protsessides keskne roll.

1941. aasta jaanuaris saatis Mannerheim Berliini oma kindralstaabi ülema, kes pidi salaja visandama piirjooned ühiseks sõjaks Moskva vastu. Memuaarides eitab Mannerheim seotust Saksamaaga sõjaks ettevalmistumisel. Eravestluses Paasikiviga 1944. aasta sügisel aga tunnistas Mannerheim, et oli kolme aasta eest uskunud Saksamaa olevat võimelise Venemaad lööma. Kui sõda 1941. aasta juunis puhkes, oli Soome selleks väga hästi ette valmistatud: relvil oli pool miljonit meest ehk 16% meessoost elanikkonnast. Mitte üheski teises sõdivas riigis polnud see näitaja kõrgem. Selle sõja paradokside hulka kuulus, et Lapimaal sõdinud Saksa armeekorpuse koosseisus teeninud Soome üksustes sõdis teiste hulgas 267 Soome juuti, kelle peas ei kõverdanud natsid juuksekarvagi. Rindele läinud Soome juutidel lubati seal püstitada oma sünagoog ja kolme neist autasustati vapruse eest raudristiga.3

1942. aasta juunis saabus Mannerheimi tema 75. sünnipäeval õnnitlema Hitler isiklikult. Initsiatiiv selleks lähtus grupilt Soome peastaabi noorematelt ohvitseridelt. Kohtumine jäädvustati filmilindile ning põhjustas poliitilise sensatsiooni – ja seda mitte üksnes Soomes. YLE kaamera lindistas veel ka kümmekond minutit pärast ametliku tseremoonia lõppemist ja just seda salvestist kasutas näitleja Bruno Ganz, kui õppis Hitleri rolli mängufilmi „Allakäik“ jaoks.

Ühenduses Soome rahusondeerimisega 1943. aasta sügisel teatas Nõukogude suursaadik Stockholmis Aleksandra Kollontai ühe Rootsi diplomaadi vahendusel, et Stalin on andnud lubaduse mitte võtta Mannerheimi vastutusele Soome sõjapoliitika eest.

Jätkusõjas kaotas elu 70 000 Soome sõdurit. Uurijad on tänapäeval ühel meelel, et Mannerheimi ebaprofessionaalne juhtimine oli peapõhjus, miks kaitse Karjala kannasel 1944. aasta juunis nii kiiresti kokku varises. Olukord oli sedavõrd halb, et Mannerheim pöördus abi saamiseks palvega otse Hitleri poole. Helsingisse saabus ultimaatumiga Saksa välisminister von Ribbentrop. Sõjalise toe saamiseks pidid soomlased andma ametliku lubaduse võidelda Saksamaa kõrval kuni lõpuni. Olukorra lahendas president Risto Ryti, kes tõotas personaalselt, et ükski tema nimetatud valitsus ei alusta ilma Hitleri heakskiiduta rahuläbirääkimisi Moskvaga. Kuna tegemist oli Ryti isikliku lubadusega, siis oli see õigustühine ega olnud Soome valitsusele ja parlamendile siduv. Tagantjärele otsustades oli Ryti samm Soome püsimajäämisele väga suure tähtsusega: sakslaste abiga õnnestus Punaarmee pealetung seisata.

Stalin saatis juuli lõpus Mannerheimile isikliku läkituse valmisoleku kohta alustada rahukõnelusi, mille eeltingimuseks oli valitsuse vahetus Soomes. Erakorralise seaduse alusel vannutati Mannerheim 4. augustil presidendiks, mis omakorda vabastas Ryti lubadusest, mille ta oli andnud Hitlerile. Septembri algul lähetas Mannerheim füürerile kirja, tänades Hitlerit hea koostöö eest, mille Soome oli sunnitud nüüd lõpetama, et rahvusena püsima jääda. Saksamaa ja sakslased jäävad kestma ka võidetuna, kuid nii ei läheks soome rahvaga, kes kindlasti „juuritaks välja ja küüditataks“, kui Stalin maa vallutab (lk 245-246).

Meinanderi sõnul on väljaspool kahtlust, et Mannerheim koos Risto Rytiga olid Saksamaaga sõlmitud relvavendluse peaarhitektid. 1945. aasta hilissuvel oli Soome valitsus sunnitud aktsepteerima liitlaste kontrollkomisjoni (sisuliselt NSVLi) nõudmise viia läbi kohtuprotsess sõjaaegsete ministrite vastu. Mannerheim sai võimaluse süüdistusega eelnevalt tutvuda ja formuleeris oma vastused nõnda, et kogu vastutus langes poliitikutele.4 Hoolimata Moskva lubadustest teda mitte vastutusele võtta, reisis Mannerheim sama aasta novembris tervise parandamise ettekäändel igaks juhuks Portugali. President Ryti mõisteti aga 1946. aasta veebruaris nn sõjasüü kohtuprotsessil 10 aastaks vangi.5 4. märtsil rahuldas valitsus Mannerheimi palve minna erru ja uueks presidendiks sai Paasikivi.

Miks jättis Stalin aga Mannerheimi karistamata? Meinander peab usutavaks, et kohtuprotsess Mannerheimi vastu oleks kahjustanud NSV Liidu vahekorda Soomega rohkem, kui sellest kasu oleks olnud. Mind see selgitus ei veena, sest vaevalt Stalin niisuguste asjade pärast kohe suure võidu järel oma pead vaevas. Soome vaimu murdmiseks ja põlvili surumiseks oleks just väga hästi sobinud rahvuskangelase Mannerheimi süüdimõistmine. Omapoolse selgitusena pakun välja, et Stalin võis olla lummatud Mannerheimi isikust ja karjäärist, mistõttu otsustas talle halastada.

Oma elu viimased aastad veetis Mannerheim Šveitsis krahvinna Gertrud d’Arco (sünd Wallenberg) seltsis. Too oli temast 28 aastat noorem ja tasus marssali luksusliku elustiili arved oma rahakotist. Pärast Mannerheimi surma nõudis krahvinna Soome riigilt marssali ülalpidamiskulud sisse. Summa allatingimise järel see ka tasuti. Mannerheim lahkus elust 27. jaanuaril 1951. aastal oma kaheksakümne neljandal eluaastal.

Mõningatel andmetel alustas Mannerheim oma mälestuste dikteerimist juba 1947. aasta suvel. Käsikirja kohendati, muudeti ja töötati läbi viis või kuus korda, enne kui see viimaks trükivalmis sai. Esimene köide ilmus 1951. aasta oktoobris ja teine 1952. aasta algul. Memuaare müüdi 60 000 eksemplari, mis oli omaaegne Soome kirjastamisrekord. Mannerheim vaikis maha mitmed ebameeldivad episoodid oma elust, valides välja dokumendid, mis tõestasid tema enda tõlgendusi, ja laskis hävitada sellised, mis läksid nendega vastuollu. Nii ei soovinud ta oma abielu kohta kirja panna ühtegi rida. Kirjastuse pealekäimisel lisas ta lõpuks ühe lause. Samuti on asjatu otsida enam kui 800 lehekülje paksusest teosest andmeid tema kahe tütre kohta.

Viimane suur Soome rahva tänuavaldus Mannerheimile oli marssali ratsamonumendi avamine Helsingis 1960. aasta varasuvel. Tseremooniale olid kutsutud ka Mannerheimi mõlemad tütred, kes jõudsid aga arusaamatuste tõttu pärale alles siis, kui monument oli juba avatud.

Kui Mannerheim 1917. aasta lõpul pika äraoleku järel koju naasis, oli suuresti tegu võõraga kadunud maailmast. Ajapikku aga sulandus Mannerheimi nimi ühte Soome XX sajandi esimese poole ajalooga. Pikemas perspektiivis kerkib ta Meinanderi sõnul esile Soome esimese eurooplasena. 2004. aastal tehtud küsitluse alusel osutus Mannerheim ülekaalukalt kõigi aegade silmapaistvaimaks soomlaseks.

1 D. S. Ahlander, Gustaf Mannerheim. Historiska Media, 2016 (380 lk); H. Lindqvist, Mannerheim: Marsken, masken, myten. Albert Bonniers förlag, 2017 (488 lk); M. Dumell, När Mannerheim valde Finland: Året 1917. Teos & Förlaget, 2017 (200 lk). Raamat üllitati ka soome keeles: M. Dumell, Kun Mannerheim valitsi Suomen: Vuosi 1917. Teos & Förlaget, 2017 (200 lk).

2 Raamat ilmus paralleelselt rootsi ja soome keeles: H. Meinander, Gustaf Mannerheim: Aristokrat i vadmal. Otava, 2017 (318 lk); H. Meinander, Gustaf Mannerheim: Aristokraatti sarkatakissa. Otava, 2017 (336 lk).

3 Vt lähemalt J. Simon, Mahdoton sota: Kun suomenjuutalaiset taistelivat natsi-Saksan rinnalla. Siltala, 2017 (550 lk).

4 Jukka Tarkka väitel oli Soome tollasel justiitsministril Urho Kekkonenil määrav roll selles, et Mannerheimi ei antud kohtu alla. Lasse Lehtineni ja Hannu Rautkallio järgi NSVL ei nõudnudki aga nn sõjavastutuse protsessi läbiviimist. See olnud hoopis Kekkonen, kes soovis nõnda oma poliitilised vastased kõrvaldada. Viimasega kohtunud Andrei Ždanov saatis Stalinile ettekande, mille kohaselt on sõjasüü seadus Kekkoneni ettepanek ja algatus. Vt J. Tarkka, Hirmuinen asja: Sotasyyllisus ja historian taito. Helsinki WSOY, 2009 (390 lk) ja L. Lehtinen, H. Rautkallio, Kansakunnan sijaiskärsijät: Sotasyyllisyys uudelleen arvioituna. Helsinki WSOY, 2005 (318 lk).

5 Karistus määrati veel seitsmele Soome poliitikule. Peaminister Rangell sai 6 aasta, peaminister Linkomies ja minister Tanner kumbki 5 aasta ja 6 kuu, Soome Berliini suursaadik Kivimäki 5 aasta, ministrid Ramsay ja Kukkonen kumbki 2 aasta ja 6 kuu ning minister Reinikka 2 aasta pikkuse vanglakaristuse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming