Marika Mäe isepäine ja huvitav lähenemine esiajaloole

KRISTO SIIG

Marika Mägi, Viikingiaegne Eesti.

Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuules. Argo, 2017. 446 lk.

Inimesed ootavad, et ajaloost jutustataks või maalitaks pilte – sõnadega või sõna otseses mõttes. Sama oodatakse esiajaloo puhul. Arheoloogid kipuvad aga seletama, kuidas ja miks seostuvad tüübid kultuuridega või populatsioonid struktuuridega jne. Müsteeriumisse pühendamatule jääb aga teaduslik salakeel mõistmatuks ning meie kaugem minevik käsitamatuks. Kui palju on näiteks Eestis arheoloogidiplomita ajaloohuvilisi, kes teavad kammkeraamika kultuurist rohkem kui nimetust ning suudavad seda eluliselt, lihast ja luust inimestena ette kujutada?

Marika Mägi on näidanud, et esiajaloost on võimalik kirjutada korraga arusaadavalt ja tõsiseltvõetavalt. „Viikingiaegne Eesti“ hõlmab teemasid Saaremaa kalmetest matrilineaarsete pärilussüsteemide ning viikingiaegsest kaubandusest vanapõhja saagakirjanduseni. See ei ole spetsiifilise küsimuseasetusega uurimuslik monograafia ega ka üldteos, kuhu kogu teadaolev kaante vahele on pressitud, vaid pigem Mäe kui uurija sisemaailmas settinud subjektiivse terviku esitus. Aimekirjandus on Mäe teoses vaid üks liin, teise moodustavad ilukirjanduslikud palakesed. Nimelt koosneb raamat kümnest „loost“, millest igaüks algab umbes viieleheküljelise ajaloolise jutustusega. Sellele järgneb argumenteeritud ning teadustöödele tuginev ajastu mõne tahu tutvustus, kust aimub viiteid äsja loetud ilukirjanduslikus palas toimunule.

Ajaloolastest on näiteks Lauri Vahtre, Tiit Aleksejev ja Andrei Hvostov ennegi kirjutanud, kes lühemal, kes pikemal kujul, ajaloolist belletristikat, kuid mitte otseselt oma akadeemilisel uurimisteemal. Mäe lähenemine on selles mõttes uuenduslik, et ta on esitanud oma uurimistöö tulemuse kahes keeles: ühelt poolt argumenteeritud teaduskeeles, teiselt poolt tervikpilti rekonstrueerivalt kirjanduskeeles. Kui mõnikord jääb arheoloogia teadustööde argumentatsiooni lugedes hinge kahtlus, kas uurija ikka suudab väidetavat inimühiskonnas päriselt ja toimivana ette kujutada, mitte pole peitnud erialažargooni padriku taha mõttetühjust, siis antud teosele annab selline kakskeelsus usutavuse kvaliteedimärgi: inimene on asjad enda jaoks põhjalikult läbi mõelnud.

Võttes arvesse, et autor ei ole kirjanik ja ilukirjanduslikud palad ei ole selle raamatu puhul eesmärk iseeneses, vaid teema näitlikustamise vahend, on need märkimisväärselt hästi kirjutatud. Pikad kirjeldused aitavad tõepoolest ajastut detailides ette kujutada, rikkalik ja kohati õrnalt arhaiseeritud sõnavara loob meeleolu. Palad on paraja pikkusega, tegevust täis ning igal jutustusel on oma eripärane miljöö. Võiks ju ette heita, et dialoogi on vähe ning lugudel ühetaoline struktuur (peategelane kommenteerib mõttes ja vaatab ajas tagasi kolmandas isikus, sündmustik on suhteliselt staatiline), aga lookeste otstarvet silmas pidades ei ole see sugugi paha. Ajaloolise täpsuse poole pealt ei jäänud midagi väga kritiseeritavat silma, erandiks on tegelaste nimed, mille puhul pole lähtutud sellest (küll vähesest ja allikaliselt hilisemast), mida me eelkristlike eestlaste nimede kohta teame.1

Marika Mägi on näidanud, et esiajaloost on võimalik kirjutada korraga arusaadavalt ja tõsiseltvõetavalt.

Tiit Blaat / Ekspress Meedia / Scanpix

Kirjanduslikud vahepalad ei ole siiski ainus, mille tõttu see raamat lugejale hõlpsamini seeditav võiks olla. Raamatu teadusliku osa puhul väärib märkimist, et sealgi on mõeldud lugeja peale ja nähtud suuremat pilti. Erinevalt kahest teisest hiljutisest sama teema kokkuvõttest2 ei ole Mägi jäänud lootma, et adutava tervikpildi loomiseks piisab esemeleidude ja leiukonteksti lohisevate kirjelduste üksteise otsa lükkimisest. Tema on käsitlenud empiirilist materjali (väljakaevatud esemeid ja muistiseid) lihtsalt vahendina, mille abil rekonstrueerida viikingiaja sotsiaalset maailma. Selliste üldhuvitavate teemade nagu erinevad kolonialismi mudelid või soorollid lahkamisega teeb ta jällegi esiajaloo mitte-arheoloogist lugejale tuttavlikumaks. Kultuuriteooria võimalikud kasutusväljad ei piirdu sellega, mis siin ja praegu, ega ka mitte ainult viimase paari sajandiga.

Arheoloogia on iseenesest juba interdistsiplinaarne, sest arheoloogilistest leidudest ei piisa mingi rahuldava seletuse konstrueerimiseks peaaegu kunagi, ikka tuleb haarata oma tõlgendusisse head ja paremat teiste teadusharude marjamaalt. Ka Mäe töös on kaubanduse teema käsitlemisel arheoloogilise leiumaterjaliga vähemalt sama tähtsal kohal topograafilised ja logistilised aspektid, ühiskonnakorralduse analüüsis kultuuriantropoloogiast pärit näited ja tõdemused ning kultuuride kontaktide tõlgendamisel skandinaavia saagade kriitiline analüüs. Juba varasemast on tuttav ka tema julge käekiri kaevatud muististe tõlgendamisel, kui ta on toonud meieni surnumajad, kärajate-sadamad ning sõjameeste ohvripaigad. Teiste Eesti arheoloogide töödest nii elavaid ja värvikaid rekonstruktsioone ei meenu.

Selliselt aluselt on mananud Mägi meie ette viikingiaja Eesti, kus ühelt poolt püsisid visalt läänemeresoomlaste aladele iseloomulikud kollektivistlikud matmiskombed, naabritega võrreldes suurem sooline võrdsus ning heter­arhiline võimukorraldus, aga teiselt poolt olid meie rannikualad osa Põhjala ühtsest kultuurimiljööst ning siinsed mehed orienteerusid Skandinaavia sõdalaskultuuris sama vabalt kui noored eestlased tänapäeva ingliskeelses globaalkultuuris. Väga olulist mõju avaldas kogu toonasele ühiskonnale viikingiaja tähtsaima kaubatee, Idatee kulgemine mitme haruna mööda Eesti põhjarannikut ning läbi Sise-Eesti vee- ja taliteede. Eesti alade roll Põhjala kaubanduses ja Skandinaavia-suunalised sidemed olid Mäe arvates iseäranis suured viikingiaja alguses ning ajas need pigem kahanesid. See kajastub ka hiljem kirja pandud allikates (peamiselt skandinaavia saagad ja vene leetopissid), kus nii mõnegi sündmuse puhul viitavad asjaolud pigem mõnele Ranniku-Eesti piirkonnale, kuid kirjapaneku ajal olid olud nii palju muutunud, et kroonik otsustas kaasaja oludesse sobivama koha (näiteks Venemaa) kasuks.

Arheoloogide mikromaailmast kaugel seisvale inimesel võib tekkida küsimus, mida uut on Mäel veel lisada, kui Eesti viikingiaja kohta on hiljaaegu just ilmunud kaks põhjalikku raamatut. Kas on äkki nii, et „viikingid“ on praegu ainus märksõna, millega lootusetult kauge ja võõra muinasaja vastu mingitki huvi tekitada, ning sellest üritatakse pigistada välja nii palju müügitulu ja meedia tähelepanu, kui vähegi annab? Tegelikult on siiski kõigil kolmel raamatul oma nišš ning Mäe raamatut iseloomustab peale loetavuse ja ilukirjanduslike palade veel see, et tal on mitmetes küsimustes oma arvamus, mis võib kardinaalselt erineda ülejäänud Eesti arheoloogide omast. Ta pillub vastuväiteid paljude kolleegide järelduste pihta, viitab nende argumentatsiooni ja lugemuse vajakajäämistele ning mõnes kohas juhib tähelepanu suisa piinlikele vigadele.

Esmalt rõhutab ta kaubanduse tähtsust viikingiaegse Eesti ühiskonnas, mida teised uurijad olevat alahinnanud, ehkki kaubandus on kesksel kohal ka Mauri Kiudsoo uurimustes. Erinevalt Kiudsoost peab ta oluliseks kaubateeks Pärnu jõest ja Emajõest moodustunud Kesk-Eesti vee- ja taliteed ning hindab viikingiaja kontekstis vähem tähtsaks mööda Narva jõge ja Peipsi järve kulgenud teed. VII kuni IX sajandi leiutühjust põhjendab ta muutunud matmiskommetega, seades kahtluse alla Andres Tvauri väite, et selle taga on VI sajandi ilmastikukatastroofist tingitud rahvaarvu langus.

Niisamuti ei pea ta põhjendatuks Valter Langi ja teiste Tartu koolkonna arheoloogide väiteid, et kuni hilisrauaajani oli valdav üksiktaluline asustus, vaid on veendumusel, et ka viikingiajal oli peamiseks asustusüksuseks küla. Ka linnus-asulaid (vähemalt Ranniku-Eesti omi) näeb ta neist erinevalt vaid kaubitsemiskohtade, mitte ülikukantsidena ning leiab, et väljaspool kaubitsemishooaega jäid need peaaegu tühjaks. Viikingiaja periodiseerimisel ei pea ta põhjendatuks Kiudsoo välja pakutud järelviikingiaja terminit ning rõhutab viikingiajale iseloomulike nähtuste lõppemist XI sajandi esimese veerandiga. Lisaks esitab Mägi taas emajärgse pärilussüsteemi idee, mida kolleegid on juba aastaid ignoreerinud, ehkki keegi pole ka tihanud esitada vastu­argumente.

Kõik raamatus esitatud hüpoteesid ei ole muidugi ühtemoodi veenvad ning on ka kohti, kus sooviks vastu vaielda. Näiteks on kiiduväärt Mäe tähelepanek, et kaubateede ning kauplemiskohtade analüüsis tuleks meie piirkonnas arvestada ka taliteesid, milleks polnud sobivad mitte ainult külmunud veekogud, vaid ka märgalad. Seejuures kipub ta seda kaarti liiga kergekäeliselt lauda lööma, nii et kogu Kesk-Eestit läbivast soisest vööndist saab tema tõlgenduses mugavalt üks suur muinasaegne kiirtee. Tuleks siiski arvestada, et taliteedeks sobivad ainult ilma puudeta soomaastikud, ent suur osa Eesti liigniisketest aladest on metsaga kaetud ja seega langevad arvestusest välja. Ka Salme laevamatuse osas pakub ta välja Jüri Peetsi jt seniste uurijate tõlgendusest erineva hüpoteesi: tegemist oli kohaliku Saaremaa pealiku teenistuses olnud skandinaavlastest sõjameeste matmispaigaga, mitte lahingus langenud võõrsilt tulnutega. Mäe esitatud tervikpilt siiski ei veena, pigem jääb mulje, et tal on teiste uurijate esitatud tõlgendustele vaja lausa põhimõtte pärast vastu vaielda.

Ilmselt üllatab paljusid lugejaid ka väide, et viikingiajal kuulus Ranniku-Eesti koos Edela-Soomega Kesk-Rootsis paiknenud Svea riigi alla. Tõenäoliselt on silmas peetud ajastuomast väga lõtva kord-on-kord-ei-ole andamialust suhet, aga seda oleks tulnud kindlasti põhjalikumalt selgitada. Seda enam, et kui see väide tõele vastab, siis pakub huvi juba järgmine küsimus: miks jäi Ranniku-Eesti XI ja XII sajandil kõrvale mujal Svea riigis toimunud keskvõimu ja risti­usu kehtestamisest? Laiemas pildis jäi kummitama, et teemakäsitlus oleks saanud ehk veelgi huvitavam ja terviklikum, kui oleks rohkem hõlmatud keeleainest (näiteks germaani, balti ja vene laensõnade kujul).

Enamik Mäe väiteid on viidetega toestatud, aga leidub kohti, kus neid oleks väga näha tahtnud, ent neid pole. Tagantjärele mõnda kohta otsides tundus, et ka raamatu struktuur võinuks olla selgem. Sellest hoolimata on tegemist lugejasõbraliku raamatuga ning sellisena olgu see eeskujuks arheoloogidele oma töö tutvustamisel. Jääme ootama, et ühel päeval kirjutatakse teosed, mis lasevad sama selgelt ja värvikalt ette kujutada ka kammkeraamikuid või Asva kultuuri – ja ega selline lähenemine poleks üldse paha ka mõne meie lähema ajaloo peatüki puhul.

1 Keeleteadlase Eduard Roosi väitel oli eesti eel­kristlike isikunimede hulgas lihttüvelisi nimesid vähe, peamiselt koosnesid nimed kahest osast, kas kahest tähendusega komponendist (nt Mani+walde) või tähendusega komponendist ja sufiksist (näiteks Lembi+tu). Vt Eduard Roos, Eesti muistsed liittüvelised ja tuletuslikud isikunimed. Rmt: Keel, mida me uurime. Valgus, Tallinn 1976, lk 120–130; ning samas raamatus E. Roos, Inimene ja loodus eesti muistses antroponüümikas, lk  106–119.

2 2016. aastal ilmus M. Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“ ja 2014. aastal A. Tvauri „Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming