Marx ja Engels eksisid jälle

Kaarel Tarand

  Hegelilt saadud mõttega mängides jõudsid ühiskonnaõpetuse klassikud Karl Marx ja Friedrich Engels, kelle õpetuse või vähemasti selle leninlike tõlgendustega enam kui pool Eesti praegusest elanikkonnast endistviisi hästi kursis peaks olema, järeldusele, et nagu looduses nii ka inimühiskonnas peab kvantiteet varem või hiljem paratamatult kvaliteediks üle minema. Tähendab, uuemad ja hiljem tekkinud asjad-nähtused on justkui paremad kui varasemad.

Tänavu jõuab kätte imeline hetk inimühiskonna ajaloos, nimelt päev, mil võib öelda, et iga teine inimene maakeral elab linnas, inimesest on saanud valdavalt tehiskeskkonnas pesitsev liik. Aastal 1900 elas linnades ainult 150 miljonit inimest, aastatuhande vahetusel aga juba 2,9 miljardit, millele tänaseks on lisandunud veel ligi 400 miljonit inimest. Kogust kui palju, aga kas ka elukvaliteeti? Linlaste enamusel teadaolevalt mitte.

Eestlastest sai enamuses linnarahvas ammu ja kui hinnata sisemigratsiooni kehtiva suuna järgi, pole miski suutnud kõigutada meie usku, et linnas on elu parem kui maal. Eluruumi mõõduks võttes tähendaks see, et vähem ruumi inimese kohta kindlustab kvaliteetsema elukeskkonna. Kallima ühikuhinna, seda küll, aga nagu küllap paljud on omal nahal tunda saanud, ei tähenda kõrgem hind iga kauba puhul ja alati paremat kvaliteeti.

Kuhu ka ei vaataks, ei näe ma kvantiteedi kasvatamisel tekkivat kvalitatiivset muutust. Võimalik, et ma ei läbe lihtsalt oodata ja tõotatud tund seisab alles ees. Seda on siiski raske uskuda, kuni midagi ei muutu kvantiteedi ehk kasvu jumalikustamises. Riik raporteerib rekordilisest majanduskasvust, ettevõtted kasumi kasvust, kaubamajad läbimüügi kasvust ja ülikoolid üliõpilaste arvu kasvust. Hoolimata rahvaarvu vähenemisest näitab statistika leibkondade arvu kasvamist. Elektri- ja soojusenergia tootjad arvestavad tootmise ja müügi kasvuga. Kas ka selle üle peaks rõõmu tundma nagu iga kasvu üle ja pigistama silma kinni fakti ees, et nii elektri kui soojuse tarbimises sissetuleku suhtes pole meile meie laiuskraadil ligilähedaseltki võrdset rahvast?

Või võtame kitsamalt kultuurivalla. Kontserdi- ja etendusasutused kasvatasid mullugi läbi viidud ürituste arvu. Ka kõikvõimalikke heli- ja pildikandjaid õnnestus varasemast rohkem tarbijani toimetada. Raamatute tootmine ja müük kasvab samuti. Aga kas see ka suurendab tõenäosust, et ilmub mõni, mille saab kohe kuldtähtedega klassika nimekirja kanda? Kuid see polegi tähtsaim. Nagu pühakuid ei valita rahvahääletusel, ei määrata kirjandusklassikukski trükiarvu ja läbimüügi järgi, seda otsustab ikka ja alati teadlaste ja kriitikute professionaalne kogu.

Kui elanikkond summaarselt kulutab raamatute lugemisele kahaneva hulga aega, siis sellest hoolimata kasvav müük peaks viitama sellele, et mingi osa lugemisnõudlust on kirjastajate pingutustele vaatama ikka veel rahuldamata; et kõik, kes seda tahaksid ja kel on vaba aega, ei pääse ikka veel tekstidele ligi. Tõenäolisem on siiski see, et tootjad tiražeerivad tekste ladudesse lootuses, et ehk kunagi tulevikus leidub neile ka tarbija. Laod, kus kaup puutumata seisab, on meie kodused raamaturiiulid, vähemal määral ka raamatukogud. Raamatukogusid võib mõista, neile on kauba lattu soetamiseks tekitatud avalik kohustus ja ka raha. Kodud aga sisustatakse lugemist mitte leidvate raamatutega enamjaolt vabatahtlikult.

Raamat on hea kingitus, kinnitasid jõulumüügi tulemused. Raamat on praegu kinkimiseks just sobivas hinnaklassis ja peale selle võimaldab raamatu kinkimine kahe osalejaga lavastatud kultuuriakti läbiviimist. Kinkija näitab ennast kultuursena ja kingi saaja vastab tänutundes sellesamaga. Sõltumata sellest, kas kingitud raamat talle ka korda läheb või ei. Arvutasin, tõsi, ligikaudsete arvudega opereerides ning keskmist lugemiskiirust ja lugemiseks kulutatavat aega julgelt üle hinnates, et müüdavatest raamatutest loevad ostjad-saajad parimal juhul läbi iga kolmanda. Seda tingimusel, et varem ilmunud raamatute lugemisele üldse aega ei kulutata. Kus siin see kvaliteet on? Või ei tähendagi raamaturahva juures kvaliteet seda, et kirjutatud tekst ka läbi loetakse, teadmiseks ja vajadusel juhindumiseks võetakse?

Sama kehtib ka muusikakuulamise kohta. Kuulamistundide hulga kasv on olemas (sest autos saab õndsaks), aga kvaliteet kahaneb (sest automootor müriseb taustaks). Nii et: võtke näpust, Marx ja Engels, kvaliteet läheb muudkui kvantiteediks, see tähendab, müraks, reostuseks, mis ähvardab tsivilisatsiooni lämmatada.

“Tsivilisatsiooni päästmine ei ole tugitoolisport,” õpetab keskkonnapropaganda klassik Lester Brown. Teisisõnu jutlustab ta kodanike poliitilist aktiivsust, soovi ja tahet otsustada kvaliteedi kasuks mahu asemel, räägib maailmast, kus kaupmehe müügiotsus ei tähenda ostjale automaatset ja kohustuslikku ostuotsust. Räägib seda meilegi. Head kvaliteediaastat!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming