Maskiga ja maskita näod

Kaarel Tarand

Muistse roomarahva tarkusest, et ära tuleb kuulata ka teine pool, tänapäeval enam ei piisa. Kodanikuühiskonna normiks on pärast teise poole ärakuulamist kuuldu võimalikult suures osas arvessevõtmine ja sel viisil kõiki võimalikult vähe mitterahuldava konsensuseni jõudmine. Ja sinna vahele jääb veel üks oluline samm, igaühe püüd end oma oponendi nahka asetada ning püüda tema käitumismotiive mõista. Kõik kirjeldatu meil Eestis veel välja ei tule. Aga oleks narr selle üle väga imestada. Konsensuseni ei jõuta kaugeltki iga kord ka nii mõneski meist hoopis kauem läbirääkimisi harjutanud konsensusühiskonnas. Või kuidas muidu seletada aeg-ajalt Soomes puhkevaid streike, avalikku rahulolematust Soome neutraliteedipoliitikaga, Pro Karelia liikumise elujõudu? Isegi konsensusühiskonnas ei ole kõik kõigi tehtud kompromissidega nõus.

Viimase nädala jooksul käivitati kolm suuremat allkirjade kogumist. Eesti Arhitektide Liit asus koguma allkirju Vabadussõja võidu samba, roheliste erakond tuumajaama ning kaks ajalehte riigikogu vastu. Lihtne on need kõik ühte patta panna, kuid näilise sarnasuse taga on mitu põhimõttelist erinevust. Kes ja millisel eesmärgil? Kõik teevad poliitikat, kuid üks on mittetulundusühing, teine erakond ja kolmas äriühing.

On üsna mõistlik, kui erialaühing, tulule mõtlemata, avaldab arvamust ja küsib ka laiemat toetust erialases küsimuses, antud juhul siis küsijate väitel ebaprofessionaalselt teostatud ruumilahenduse asjus. Praeguse monumendikavandi kriitikud on siiski jätnud pugemata otsustajate nahka, esitanud oma asja poolikult. Küllap nõustuvad mõnedki sambavastased väitega, et on viimati riigikokku valinud need, kes seal ka oma tööd teeksid ehk otsuseid langetaksid. Me ju ei vali sinna otsustusvõimetuid ega tuulelippe! Valitud otsustaja on praegu sunnitud mõtlema: kui olen nõrk ja annan järele ühes küsimuses, siis kas ei tee ma end sellega haavatavaks ja nõrgaks kõigis küsimustes? Näiteks peaministri puhul võib see musta stsenaariumi puhul tähendada 1939. aasta nõrkuste kordumist. Keegi ei saa sajaprotsendilise kindlusega väita, et ühtainsat nõrkuseilmingut ei tõtta ära kasutama need, kes tahaksid muuta kogu Euroopa üldplaneeringut ning kelle jaoks 45 000 ruutkilomeetrit on väikseim muutmist vajav detailplaneeringu ala.

On lausa kohustuslik, et poliitiline erakond tegutseb oma seaduslike ja põhikirjaliste eesmärkide saavutamise heaks ka valimiskampaaniate vaheajal. Erakonnaseaduse § 1 järgi on iga erakonna eesmärgiks „oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine”. Et rohelised paluvad toetusallkirju tuumajaama vastu, on seega nende eesmärgipärane töö. Valitud tööviisi aga õigustab see, et mäletatavasti ei õnnestunud rohelistel mullu augustis riigikogus energiadebatti avada. Nende oluline eelis arhitektidega võrreldes aga on see, et ühtki olulist otsust ei ole energiapoliitikas veel tehtud, ühtki valikuvõimalusi ahendavat protseduuri läbi viidud. Selleks, et arutada, ei pea veel midagi tehtust tühistama.

Ja lõpuks koguvad allkirju äriühingud, küll erilise turujõuga ja ühiskondliku mõjuga äriühingud, kuid sellest hoolimata vaid ühe eesmärgiga – teenida omanikele kasumit – organisatsioonid. Kas ka nende tegevus on siiras või põhikirjaline? Konteksti (avaliku võimu kandjate hiljutist meediakriitikat) arvestades paistab vägisi kättemaksu moodi. Küsida võiks ka, ega käivitatud kampaanias midagi populistlikku pole, korraldajateks ikka needsamad, kes aastaid poliitikuid ja erakondi populismi eest nahutanud. Kuid see pole põhiline, vaid ikka see, milliste meetoditega seda kampaaniat läbi viiakse. Aus oleks öelda, et selle võttega, elanikkonna meeleolusid ära kasutades, me lihtsalt teenime jälle omanikele raha. Aga ei! Rahateenimise eesmärk on varjatud, avaliku eesmärgina kõneldakse „suurema osa Eesti rahva jaoks sügavalt ebaõiglaseks” muutunud olukorra lõpetamisest. Õilis mõte, kui aga ei meenuks hiljutine Postimehe peatoimetaja asetäitja Kalle Muuli mõttekäik raadiosaates, mille järgi meedia kritiseerijad (näiteks mina) ei ole lihtsalt aru saanud, et ajalehti annavad välja börsiettevõtted, mille omanike/aktsionäride soovid dikteerivadki lehtede sisu. Suurim (ja ainus) kasv reklaamiturul toimub praegu netis. Seega võiks omanike suunis olla: iga hinnaga kogu tähelepanu netile. Et asi selgem oleks, võiks igaüks mõelda, kas on nõus järgmiste väidetega või mitte:

1) riigikogu ei saa muuta oma ametis oleva koosseisu palgatingimusi;

2) riigikogu saab langetada ainult neid otsuseid, mis on vastavuses põhiseadusega;

3) väljapressimise surve all teevad otsustuskogud ebakvaliteetsemaid otsuseid kui surveta ja ajapiiranguteta olukorras

4) iga kampaania suurendab võrgulehe külastatavust, s.t ka reklaamitulu.

Eelöeldu ei sisalda viiteid sellele, kas ma olen Vabadussõja võidu samba, tuumajaamade või riigikogu palgakorralduse poolt või vastu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming