Materdatud kaltsakatest perestroika-aja kangelasteks

Kui läänes punkarite keskmine iga aastatega tõusis, siis Eestis oli punk nõukogude ajal teismeliste mäss, keskkooliõpilaste spontaanne protest „arenenud sotsialismi“ surutise ja umbsuse vastu.

AIMAR VENTSEL

Olen üles kasvanud ENSVs, mistõttu puutusin pungiga esimest korda kokku Soome televisiooni kaudu. Siiamaani on meeles, et mingis muusikasaates näidati ansamblit, mille liikmed kandsid nahktagisid ja harju. Kuna üks bändiliige oli mustanahaline ja tal oli blondeeritud pikk kitsas hari, ei olnud tegemist soome bändiga. Muud ei mäleta. Teist korda puutusin pungiga kokku Tartu rajooni häälekandja Edasi vahendusel: 1980ndate alguses jooksis seal läbi mitme lehenumbri lugu uuest trendist mädanevas kapitalistlikus Lääne-Euroopas – ja selle nimi olla punk. Punkarid olid nõukogude korrespondendi jutu järgi täiesti ebaadekvaatsed tüübid: nad kandsid musta riietust, püksid olid põlvede kohalt rihmadega kokku tõmmatud nii, et kõndida sai vaid väikeste sammudega, ja mõnigi neist kasutas kõrvarõngana verist tampooni. Hiljem nägin majaseintel kriidiga kirjutatud loosungeid „Punk on lahe!“. Siis tuli välja, et mu tolleaegne parim sõber on punkar, ja noh, nii see läks.

NSVLi esimene fanzine

Eesti pungi kohta on ilmunud paar raamatut Tõnu Trubetsky sulest ja kaasautorsusel, ent nende puhul on tunda isiklik ja suhteliselt süstematiseerimata lähenemisviis. On kirjutatud ka vähemalt üks magistritöö ja üks peatükk Eesti subkultuuridest rääkivas kogumikus, on mõningaid passaaže autobiograafilistes teostes. Väikese Eesti pungi ajalugu oma mitmekülgsuses ja kirevuses on siiski korralikult kaante vahele talletamata. Me ei tea näiteks midagi vene pungist Eestis. On olemas vene rokiuurijaid, kes väidavad, et Nõukogude Liidu esimese fanzine’i (muusikaline omakirjastuslik fänniajakiri, mida tol ajal kutsuti roksamizdat’iks) andsid tegelikult välja vene pungifännid Tallinnas. Vene pungiseltskond oli nõukogude ajal olemas nii Tallinnas, Narvas kui ka muudes Ida-Virumaa linnades, kuid ei suhelnud peaaegu üldse eestlastega. Mina kohtasin 1980ndatel vene punkareid teinekord näiteks Balti jaamas, kusjuures tüdrukud olid neil väga ilusad ja väga stiilselt riides.

Nõukogudeaegne eesti punk jaotatakse eri perioodidesse ning jaotus on subjektiivne. Vahest ainult üks asi on kõikide perioodide puhul enam-vähem kindel: punkarid olid suhteliselt noored. Punk oli tollal ennekõike teis­meliste mäss, keskkooliõpilaste spontaanne protest „arenenud sotsialismi“ surutise ja umbsuse vastu. Huvitaval kombel sarnaneb siinne olukord teatud mõttes Suurbritannias toimunuga: briti punkmuusikud ja nende fännid olid 1970ndate keskel – pungi tekke ajal – nii 15–17 aastat vanad. Kui läänes punkarite keskmine iga aastatega tõusis, siis Eestis võis täheldada keskkooliõpilaste domineerimist kuni Nõukogude Liidu kokku­varisemiseni. Nõukogude ühiskond oli väga konservatiivne ja tänapäeva mõistes isegi traditsiooniline. Tugev oli ühiskonna surve „saada täiskasvanuks“ kohe pärast kooli lõpetamist. Täiskasvanud olemine tähendas pere rajamist, mis nõukogude ajal oli ka – johtuvalt riiklikest sotsiaalsetest garantiidest – märksa lihtsam.1 Enamikul ameti- või ülikooli lõpetanud noortel inimestel oli automaatselt töökoht2, hea õnne ja nihverdamise peale oli lähitulevikus võimalik saada ka elamiskoht. Autoga olid lood muidugi märksa raskemad.3 Nõukogude ajal abiellusid noored varakult, tihti varastes kahekümnendates. Poisid pidid minema reeglina 18aastaselt Nõukogude armeesse aega teenima ja sama reeglipäraselt pärast armeest naasmist enam punkkultuuri vastu aktiivset huvi ei tundnud. Tüdrukud olid veel jõhkrama ühiskonna surve all kui poisid: nende roll oli võimalikult kiiresti ümber lülituda sotsialistlikku tootmis- ja sünnitusprotsessi ehk olla hoolitsev töötav sotsialistlik ema.4

Lääne pungi sarnane

Tänapäeval ei ajaks haaknõeltega pintsakud, tolmumantlid ega isetehtud märgid kedagi pöördesse, ent hallis nõukogude olustikus oli selline riietus radikaalne statement. Fotodel on Villu Tamme noorepõlve punkaritagi, mis sattus 1980ndatel tervishoiumuuseumisse kui „psühhoneuroloogia haigla patsiendi pintsak“.

Jaanus Heinla / Eesti Tervishoiu Muuseum / THM3157E638

Subkultuure seostatakse esimese asjana muusika ja spetsiifilise välimusega. Punk on selles mõttes erandlik kultuurinähtus, näiteks Briti muusikaajakirjaniku Jon Savage’i sõnul on muusika vaid osa pungi väljendusvormidest. Peale selle saame läänes ja kuigivõrra ka Eestis rääkida punkpoeesiast, -filmist, kujutavast kunstist ning (Eesti puhul vahest mitte) isegi teatrist. Kui võrrelda punkmuusikat üle terve Nõukogude Liidu, siis oli Eestis tehtud valdavalt eestikeelne punk (erandina meenub paar Lääne-Ukraina punkkollektiivi) kõige ortodokssem ehk lääne pungiga kõige sarnasem. Nõukogude Liidus laiutas enamasti vene punk ja selle derivaadid või sellest mõjutatud punkmuusikad (meelega ütlen nii). See varieerus eksperimentaalsest ja džässilikust muusikast pungi võtmes platnoilauludeni. Tegelikult ei pane selline muusikaline ühtsus imestama: Nõukogude liiduvabariikides tegid punkbände enamasti peamiselt venelased või põlisrahvaste venestunud linnanoored.

Eesti NSV oli Nõukogude Liidu ainukese rokiajakirjaniku Artemi Troitski sõnade järgi suure kodumaa rokiparadiis: see oli ainukene liidu­vabariik, kus rokki mängiti raadios ning toimusid ametlikud rokikontserdid. Kogu selle kasvuhooneatmosfääri (Troitski sõna) juures oli ka üks väike „aga“. Troitski kirjutab oma raamatus „Tagasi NSVLi“ („Back to the USSR“): „Eesti rokkmuusika jagunes kaheks suureks klanniks: ühelt poolt puhtalt meelelahutuslikud popi-rokigrupid, teiselt poolt eksperimentaalsed ansamblid, kes mängisid džässrokki, simforokki ja avangardi – see, mida eestlased ise nimetasid „prestiižseks rokiks“. Mõlemat klanni ühendas ainult tingimusteta, täiuslik mängumeisterlikkus. Miinuseks selle situatsiooni juures oli, et nende kahe pooluse vahel moodustus teatud vaakum: seda [gruppi], mis moodustas vene roki peamise jõu, Eestis peaaegu ei olnud – see on vihaste ja sotsiaalselt teadlike gruppi“. Erandiks peab ta vaid ansambleid Turist ja Päratrust. Vihane rokk ilmus Troitski arvates Eesti muusikasse alles 1980ndate aastate teisel poolel pungiga ja punkkollektiividest nimetab ta oma raamatus vaid J.M.K.E-d.

Kes oli esimene?

Nagu ajaloo kirjutamisega ikka, on alati oluline, kus on nullpunkt: Eesti pungi puhul on tähtis teada, millal ilmusid Eestisse punkarid ja millal asutati esimene punkansambel. Vikipeedia järgi on esimene Eesti punkansambel 1976. aastal asutatud Sm. Aladdin & Lord McIntosh, kes aga prooviruumist kaugemale ei jõudnud. Teise ansamblina on sessamas erudeeritud Vikipeedias nimetatud hoopis Vanemuise teatri juures tegutsenud kollektiivi Suuk, mis oli tegelikult proge-psühhedeelia. Suuki seob pungiga vahest see, et nõukogude ajal oli see igale kultuuriametnikule sama vastukarva kui ükskõik milline punk­ansambel ning et Suugi laulja Mülleri Sass armastas hiljem koos Tartu punkaritega purjutada. Esimese punkansambli positsioonile pretendeerib ka 1977. aastal asutatud Jaan Kreuksi nimelise 37. keskkooli ansambel Pelikan, kes esines vaid koolipidudel, tegi pulli ja esitas kõigi muude muusikapalade seas väidetavalt ka punklugusid. Ansambli laulja oli Henry Laks. Palju tõenäolisem on, et au olla esimene Eesti punkkollektiiv kuulub 1979. aastal asutatud Tallinna koolipoiste bändile Cheese, kus mängis pilli näiteks praegune Tartu ülikooli emakeeleõpetuse professor Martin Ehala. Internetis on väljas ka Õpetajate Lehes ilmunud Ehala lühike kirjeldus Cheese’i ringkonnast. Iseloomulik on see, et juttu on pungikontsertidest koolis. Üldiselt oligi nii, et suurem osa pungikontserte anti ENSVs kuni perestroika’ni (maakeeli „uutmine“) koolides, väiksem osa (maa)kultuurimajades.

Laiemas meediakäsitluses läheb esimese Eesti punkansambli au automaatselt kollektiivile nimega Propeller. Selle kohta ütles mulle kunagi üks omal ajal Propelleri kontsertidel käinud tuttav: „Propeller oli täielik libapunk ja nad ise ei varjanud seda ka. See oli igal kontserdil näha.“ Kõlab täiesti loogiliselt: oli ju Propa moodustatud omaaegse tipp-progeansambli liikmetest. Propeller oli kõigi eelduste järgi samasugune muusikaline protest nõukogude korra ajuvabaduse vastu, nagu seda olid koolipoiste punkansamblid, ent see oli ikkagi pigem teadlikult projektipõhine ettevõtmine eesmärgiga kasutada punki võimu ärritamiseks, mitte teha punki.

1970ndate lõpu ja 1980ndate alguse pungi ümber valitseb paras legendide rägastik. Keskseks selle seltskonna seas võib pidada – jälle legendide järgi – ansamblit Päratrust, mis millalgi muteerus Turistiks, et hiljem saada kõrgesti hinnatud festivaliansambliks Singer Vinger. Päratrusti ehk Turisti liikmed olid pärit hoopis Eesti NSV riiklikust kunstiinstituudist (nüüdsest kunstiakadeemiast), seega olid nad vanemad ja teistsuguste huvidega kui koolipoisid teistes ansamblites. Põhimõtteliselt on tegemist eesti esimese art school punk­ansambliga. 1980ndate keskel ja teisel poolel räägiti pungiseltskonnas aupaklikkusega lugusid, kuidas Päratrusti ehk Turisti ringkonnas viljeldi vaat et avalikke performance’eid – käidi suvel supelrannas suuskadega sõitmas, et päevitajate vahel suuski määrida.

Mõnevõrra tuleks revideerida arusaama nõukogude aja põranda­alususest ja ärakeelamisest. Minagi uskusin kunagi, et Hardi Volmer (selle kolmikkollektiivi liider) tegeles nõukogude ajal erandlikult underground-kunsti ja alternatiivkinoga. Millalgi mainisin seda ühes oma intervjuus ka Hardi isale Omar Volmerile, kes ütles selle peale: „Ah, mis alternatiivkino Hardi ikka tegi, ta sai selle eest ju auhindu!“ Ka mitmed hilisemad punkbändid ei olnud otseselt põranda all, näiteks Generaator M tuuritas Heiki Soome ränddiskoteegi osana mööda Eestit. Bändide tegevusvabadus oli siiski reguleeritud riiklikult jagatavate esinemislubade ja repertuaaripiirangutega. Tõsiasi on ka see, et miilits ja mitmed ametkonnad kiusasid punkareid taga, kuidas said – ning mitte ainult miilits, nõukogude proletaarlased lasid ka teinekord rusikad käiku.

Riietus tõi jama kaela

Igasugune lahterdamine on suhteline. Kindlasti ei ole paljud nõus väitega, et järgmine periood eesti pungis kestab tinglikult umbes 1981. aastast kümnendi keskpaigani. Märgilised on siin ansamblid Punk T, Kopli Otell ja muidugi Generaator M. Nende muusikalised mõjutused olid pärit otseselt varajasest meloodilisest briti ja tolle aja soome pungist. Välimus oli ka vastav: näiteks haaknõeltega pintsakud, tolmumantlid, isetehtud märgid. Tänapäeval ei ajaks selline välimus kedagi pöördesse, ent hallis nõukogude olustikus oli niisugune riietus radikaalne statement. Selle eest sattus jamadesse ning jamad algasid juba koolis, kus eriti allergiliselt reageerisid kõrvalekalletele nõukogude noorele kohases välimuses just komsomolitöötajad ja õppealajuhatajad.

1980ndate aastate algul muutus punk läänes ja mõningase ajanihkega jõudis selle tulemus ka Eestisse. See on see punk, mida me kõik teame, tunneme ja armastame: nahktagid, värvitud kukeharjad, ketid, needid ja püramiidivööd. Muusika läks kiiremaks ja agressiivsemaks ning sai inspiratsiooni vabas maailmas võidukäiku tegevast hardcore ja Oi!-stiilist. Muusikalised võtmebändid on siin Osakond 79, Anonüümne AK, Verine Pühapäev, Velikije Luki, Vennaskond, J.M.K.E. (algul kirjutati bändi nime Jmke) ja täiesti alahinnatud Pahad Päevad.

Luuleõhtud ja punkbändid

Nõukogudeaegsele pungile on iseloomulikud paar asja, mis kadusid hiljem kui mitte täielikult, siis vähemalt suures osas: sel oli side ka kirjanduse, luule ja kunstiga. Hendrik Sal-Saller korraldas oma koolis luuleõhtuid, populaarne oli luuletuste kirjutamine ja nende vahetamine, aga ka luuleklassika kasutamine laulutekstidena. Ühes oma intervjuus (tsiteerin mälu järgi) ütleb Merca: „Tartus tegelesid punkarid pigem kunstiga, bändimehed olid Tallinnas.“ Nii kategooriliselt öelda ei saa, ent Tartus oli pungi oluliseks bastioniks Pallase kunstikool, kust käisid läbi ka Röövel Ööbiku muusikud. Tähtsad olid ka lokaalsed punkskeened. Eesti oli nõukogude ajal maru suur: ühest linnast teise sõitmine võttis aega ja side oli nagu oli. Igas linnas oli oma seltskond ning mõnevõrra teistmoodi mentaliteet ja suisa stiil. Kohtla-Järve punk oli teistsugune kui Pärnus (mis andis Eesti muusikale lühiajalise, kuid absoluutselt geniaalse kollektiivi PMV) ja need kõik erinesid kas või Saaremaal toimuvast. Märkimisväärne oli punkarite viitsimine ühest Eesti otsast teise sõita, et kontsertidel käia. Kuna punkbändid mängisid suhteliselt harva, siis oli ka mõtet loksuda pool päeva rongi ja bussiga, et mõnes kolhoosi kultuurimajas punki panna. Muide, nõukogude ajal ei olnud kontserdi­paikades baare, rõhuv osa inimesi olid kained ning üritusele mindi ennekõike muusika pärast. Muidugi olid tolle aja pungile iseloomulikud ka sarkastilised laulutekstid, kus nõukogude retoorika keerati iseenese karikatuuriks. Lood nagu Osakond 79 „Tubakas on mürgine“ või Velikije Luki „See vist ongi armastus“ peegeldavad suurepäraselt ajastut.

Kardinaalne murrang tuli peres­troika’ga. Piirangud kadusid, punkaritest said üleöö noored, kelle puhul meedia rõhutas nende intelligentsust, isikupära ja kunstimeelt, ignoreerides täielikult seda, et alles hiljuti oli punkareid kooris materdatud. (Merca mürgine kommentaar ajakirjas Noorus: „Ja kus te varem olite?“) Ansamblitest Velikije Luki, Kulo, Vennaskond ja J.M.K.E. said mõneks ajaks staadionistaarid. Tekkis suurem stiilipaljusus: Kulo glämm või Röövel Ööbiku psühhedeelia olid tolle aja kontekstis midagi enneolematut ja jalustrabavat. Klubides hakati korraldama pungikontserte. Samal ajal tekkis aga pungiseltskonnas esimene suurem lõhe. Punk oli moes ja punkar olla polnud enam üldse riskantne. Niinimetatud vanad ja perestroika-punkarid hoidsid märgatavalt distantsi, kuni selleni, et paljudes Eesti linnades oli kaks gruppi oma kogunemispaikade ja ka bändidega.

Uue aja valikud

1990ndate alguses oli tunne, et tamm võeti paisu eest ära. Ühel hetkel olid kõik kohad täis uusi asju, nagu acid house, trash metal, grunge, hiphop ja indie. Tolle aja kontserdid olid üks paras koogelmoogel: läbisegi esinesid džässrokki, indie’t ja hard rock’i mängivad ansamblid ning õhtu lõpetas reiv. Millegipärast käisid kõik kõikidel üritustel, klubide publik oli täielik Segasumma suvila. Tänu poola piraatkassettidele levis Eestis kaasaegset ja vana punki, kusagilt ilmusid välja skinhead’id, Tartus korraldasid musta riietatud mehed industriaalipidusid. Anti välja kassette, tekkisid lühemat või pikemat aega vastu pidanud kasseti-label’id. Asutati uus ja hoogne kollektiiv nimega Psühhoterror. Mängulise kunstihõngulise poole pungis säilitas ansambel Operatsioon Õ, kelle kontserdid sarnanesid kohati performance’itega, kus näidati näiteks filme. Täitus paljude punkarite unistus: nüüd sai minna poodi ja osta käerihma või embleemi, ei pidanud neid enam ise tegema. Sel ajal hakkas seni suhtelises isolatsioonis kujunenud eesti punk sõlmima esimesi rahvusvahelisi sidemeid. Käidi välismaal mängimas ja välismaa bändid mängisid Eestis, Helsingi punkmuusikapoodides müüdi Eesti punkbändide kassete. Soomes asutati plaadifirma Stupido Twins eesmärgiga üllitada just eesti muusikat ning see lasi välja J.M.K.E., Röövel Ööbiku ja Ba-Bachi loomingut. Pungi piirid laienesid. Tol ajal andsin mõned eesti punki koondavad kassetikogumikud „Punk on surn’d“ saksa fanzine’idele arvustada ja need materdati halastamatult maha – ligi kolmandik bände ei kvalifitseerunud sakslaste arvates pungina.

Nullindate algusest saadik on eesti punk järjest rohkem ühinenud ja ühildunud globaalse pungiga.

Mitmes linnas tekkisid kohalikud rokiklubid, Tallinnas seadis läänest tuttavaid standardeid Skot Maksimov, kes korraldas pikka aega kontserte Keskturul asuvas Reggae Baris, Tartus avas uksed Rock & Roll ning eks neid kohti oli ka mujal. Eesti lülitus Euroopas tuuritavate punkbändide kontserdigeograafiasse ja -kalendrisse. Tänapäevaks sarnaneb Eesti pungielu suuresti ülejäänud Euroopa omaga. Eestis on samasugune stiililine killustumine, alates vasakpoolset veganlust ja isetegemist propageeriva DIY-fraktsiooniga (võtmesõna Projet Dekadenz) kuni korraliku hulga natsibändideni (võtmesõna P.W.A.). Eesti pungis on oma meediategelased (J.M.K.E., Psühhoterror), popikildkond (Kurjam, Köömes) ja rohujuure­tasand (SS Robot). Huvitaval kombel pole Eestis tuult tiibadesse saanud fanzine’id ja skvottimine, küll on aga olemas poliitiline vasakpoolne aktivism ja selle oponendid. Eespool mainitud publikatsioonides on rõhutatud, et nõukogude aeg oli eesti pungi kuldaeg. Kahtlen sügavalt, kas tänapäeva punkarid seda niimoodi näevad, ent tänapäeva Eesti punk ei oleks nõukogudeaegsete juurteta selline, nagu ta on.

1 Sotsioloogilistes subkultuurikäsitlustes kiputakse subkultuure nägema sotsiaalsetest, majanduslikest ja poliitilistest protsessidest eraldi. Olen arvamusel, et subkultuuride iseloom sõltub sotsiaalmajanduslikust kontekstist. Inimeste valikuid mõjutab nende ümbrus. Nõukogude ajal meelitasid jõukad kolhoosid ja tehased noori spetsialiste sellega, et neile anti eelisjärjekorras korter. Nagu öeldud, hea õnne puhul saadi ka, mis sellest, et enamasti ühetoaline, aga selle eest tänapäeva mõttes tasuta. Riiklikud garantiid, mis kergendasid laste eest hoolitsemist, olid näiteks tasuta meditsiin, haridus, huviringid, treeninguvõimalused või võimalus saata laps kuuks ajaks pioneerilaagrisse. Peale selle olid tasuta tuusikud sanatooriumisse või kuurorti ja riiklikult organiseeritud suvised töövõima­lused lastele – näiteks TPL või EÕM. Selle kõige tõttu oli perekonna rajamine ja subkultuurist väljumine noores eas märksa kergem.

2 Üks nõukogudeaegne vastuoluline nüanss oli, et kõigil Nõukogude kodanikel oli õigus tööle, mis transformeerus tegelikult kohustuseks töötada. Sel­lest poliitikast johtuvalt garanteeriti igale ülikooli- või ametikooli lõpetajale nn suunamise korras kolme­aastane töökoht. See tähendas küll tihti sunniviisilist suunamist teatud töökohale, aga ometi oli igal lõpetajal kindlustunne, et ta ei jää tööta. Suunamine oli makromajanduslikult kahjulik, ent tänu sellele jõudis äärealade koolidesse või haiglatesse noori õpetajaid või arste.

3 See on sarkasm.

4 Naise rollist nõukogude ühiskonnas võib kirjutada terve erinumbri, see on märksa laiem teema. Nõukogude ajal abielluti varakult ja saadi ka varakult lapsed. See oli seotud riiklike sotsiaalgarantiidega, aga ka ühiskonnas domineerivate vaadetega soorollidele. Mitmed uuringud kinnitavad, et naised olid nõu­kogude ühiskonnas topeltsurve all. Kommunistlikust ideoloogiast johtuvalt pidid nad olema emantsi­peerunud töölised, ent ühiskonnas valitsevate aru­saamade kohaselt tegelema ka peaaegu ainuisikuliselt kodutöödega. Iseenesest vaadati nõukogude ajal „liiga vanadele“ vallalistele naistele või üksikemadele viltu. Selline ühiskonna surve sundis enamikku naisi varastes kahekümnendates pereelu kasuks otsustama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht