MATI UNT

 

Kolleeg, sõber, õpetaja!

 

?Never, no, never… nothing dies.

The stream flows,

the wind blows,

cloud fleets,

the heart beats.

Nothing will die.?

                           David Lynch 

Peatse kohtumiseni.

 

Sinu Von Krahli Teater

 

 

 

Mati,

 

kolmekümne aasta eest laenasid ühele koolitüdrukule lugeda Shibutani ?Sotsiaalpsühholoogia?. Raamat oli vene keeles, tüdruk luges kaua, aeglaselt ja hoolega, tegi märkmeidki. Tänaseks on sest meeles ennekõike sõnapaar: Tähenduslikud Teised.

Me isegi ei mõtle neile kuigipalju. Nad lihtsalt on meie jaoks olemas, elavad oma elu nagu esivanemate varjud, esimene armastus, puud lapsepõlvekodu ümber, mõned lõhnad, mõned inimesed. Inimesed, kes kogu oma olemisega ? sageli heitliku, haavatava, vastuolulise ja valulikugi olemisega ? ometi teevad teisi tugevamaks. Iga kord nendega kokku puutudes tuigatab miski me erkudes elusamalt; tõelus, olgu või teatraalne, tuletab end meelde. Ja kui neid korraga enam ei ole, alles siis saame aru, mida nad meile kogu aeg märkamatult on tähendanud. Tollesama tüdruku sõnadega:

Kui Sa kukud, minul pole valus.

Lihtsalt miski tühjemaks jääb seest.

Unes nutan, kuigi pole alust,

Sinu nagu iseenda eest.

 

Doris

 

 

*

Selles löögis tajub praegu esmahetkel peamiselt ootamatust. Minu kokkupuuted Mati Undiga olid viimastel aastakümnetel küll põgusad ja võib-olla polnud ma tema tervisehädadest lihtsalt teadlik. Samas ei kostnud temaga seoses ka kaudselt erilisi tõvejutte, sellepärast ei tundunud uudisteade haiglasse sattumisest ähvardav. Veel vähem saanuks rääkida mingist vaimsest, loomingulisest äravajumisest. Mati ise kirjutas kunagi, et võib-olla tuleb meie põlvkonnal, mis kasvas tõelise noorusekultuse ajal, vananemine iseäranis valuline. Tema kui omamoodi imelapse puhul võinuks seda kahekordselt karta. Ometi tegi just tema läbi ühe kõige viljakama muundumise, kus noorpõlve lüüriline tundeinimene täienes küpse erudeeritud ja rafineeritud intellektuaaliga. Nii Mati jutud, esseed kui lavastused kasvasid irooniliseks elukommentaariks, mis ikka köitis uudsete mõtteseostega. Võib-olla on sõnastuse mänglev elegants tema mõtte tabavust natuke varjanudki. Igatahes olen viimasel poolaastal Mati varasemaid teatrikirjutisi üle lugedes järjest üllatunud tähelepanekute kärmest paikapidavusest, mis omal ajal kadus ehk ütlemiskerguse taha. Kuid nagu ühel tema lemmikul Oskar Lutsul, jäi Matil lõplikuks sõnaks nüüdki tihti lüüriline kurbus. Tema viimase aja lavastustes kandis seda tavaliselt mõni igituttav ooperi- või filmiviis, mis hämmastavalt ei mõjunud üldse kulunult. Praegu kõlavad need viisid jälle kõrvus, seekord Mati enda mälestuseks. Meenub ka ?Võla? lõpulause: ?Vihmapiisad langesid bussi katusele nagu aastad, mis mööduvad, enne kui millestki aru saad.? Mis siis, et seda vihma jõudis piisutada veel nelikümmend aastat.

 

Jaak Rähesoo

 

 

 

Kallis Mati!

 

Kui ma järele mõtlen, siis olen ma sinu tükkides palju surma näinud. Olen ise mitu korda surnud ja teisi surma saatnud. Leinanud, nutnud, armastanud…

Ja ometi ei ole sellest kõigest hetkel mitte vähimatki tolku, sest käesolevat stseeni ma läbida ei oska. Aga ma ju pean, et edasi minna… (Kus kurat on su suunavad kirjakesed?)

Ma pean selle lahendama!

..

Ma kujutan ette, et uinusid naeratus suul (nagu Meister) ja leidsid igavese kodu, kus õhtuti süüdatakse küünlad, mängitakse Schuberti kvartetti ja õunad lõhnavad tubades.

Ning maja ümber on õites kirsiaed…

..

Kas nii sobib?

Sa ei aimagi, mis sinust minu sisse jääb.

Aitäh armastuse eest!

 

Ikka Sinu Kersti H.

 

 

 

Armas Mati!

 

Meie jutud olid alati selged ja naljad vahest ainult meile endile mõistetavad. Kirjavahetust me õieti ei pidanud ? tihedad e-mailid mõistagi välja arvatud. Ka see kiri ei ole ju Sulle. Kahjuks. On teistele. Mäletan paljude ilusate hetkede hulgas ka sinu viimast sünnipäeva, veetsime selle koos mõne sõbraga Rakvere lähistel. Hiljem kirjutasid sa ühe artikli ? ?Rakvere ööd?. Loodan, et sa ei pahanda, kui ma seda siin kordan…

On olemas rakvere raibe (kollane, nagu hästi teate) ja on olemas ka kunagi sealkandis antud viru vanne. Kuid on olemas ka Rakvere ööd. Neid on erinevaid.

Mäletan, et ühel suvel Rakveres, kui ma juba magasin, helises mu toas telefon ja X-i hääl ütles: ?Ma olen siin, tule korra välja.? Kiirelt kargasingi voodist välja, püksid paaniliselt jalga, võti tasku, jooksuga õue. Siis seisingi Rakvere teatri õuel. Pime.

Kedagi ei olnud. Läksin tänavale. Et äkki on X seal puude varjus. Et ei taha end näole anda linnarahvale. Siis sain õieti alles aru, et olen tegelikult Rakveres. Vaatasin kella, see näitas 00. 25. Muidugi ei saanud siin olla mingit X-i. Suveöö, puud kohisesid, teatrihoone kohal rippus kuu. Siis sain aru, et see oli olnud hallutsinatsioon. Mitte unenägu. Sest ma olin tõesti võtnud telefonitoru  ja kuulnud X-i häält. Koperdasin tuppa tagasi.

Ühel teisel ööl ? see oli veel talv ? istusime Saaremäega Rakveres teatrikohvikus. Ei saanudki palju võetud, paar viskit. Hakkasin sirgeselgselt koju minema. Ent teatriõue keskel oli suur kokkuaetud lumehang. Oli libe ja ma kukkusin perseli hange, vajudes seejuures küllalt sügavale. Ja ei saa enam üles! Nagu Kafka putukas, kes selili ei saanud ennast jalgadele pöörata. Õnneks tuli Üllar ja aitas mu püsti. Tegelikult ma polnudki eriti purjus, kuna läksin tuppa ja lugesin seal hommikuni Marcel Prousti (vene keeles, prantsust ei oska).

Hiljuti elasin üle veel mõned Rakvere ööd. Uus aasta vastu võetud, tekkis mõte tutvuda tänavateatriga. Oli libe nagu ikka kõikides linnades. Äkki olid mu mõlemad jalad õhus ? mõlemad! ? ja keha 45 kraadi tahapoole kaldu. Tegin mingi fuetee ja jäin püsti! Kuis oli see võimalik?

Sellised on need Rakvere ööd.

Sellised nad olid, Mati! Enam mitte…

Aitäh, et olid.

 

Üllar

 

 

 

*

Täna suri Mati. Eilne öö jäi meelde hiigelsuure täiskuuga, nagu hele pro?ektor põles ta taevas, et näidata teed Matile. Ma olen ikka arvanud, et Mati on igavene, umbes nagu isa. Ja oled ka. Tutvusime Matiga umbes sel ajal, kui hakkasin teadvustama ennast. See oli Tartus Annelinnas ja ma olin umbes nelja-aastane. Mati elas meil. See ongi esimene mälupilt: Mati magab põrandal laudlinade vahel. Miks laudlinade, seda ma ei tea.

Järgmine pilt on Tallinn, lavakunstikateeder. Minu jaoks pole Mati kunagi olnud noor. Ta on minu õpetaja. Näitlejad räägivad, et üks lavastus Matiga on nagu ülikoolikursus. Ongi. Ja Mati ei ole kade jagama.

Mati oli esimene, kes minusse uskus. Noorsooteatri kohvikus ta ütles mulle, et ega ma näppe sahtli vahele lööma ei hakka, aga ma väga tahaksin, et sinust saaks minu näitlejanna. Nii ütleski ? näitlejanna ? ja selles sõnas oli palju väge ja salapära. Seda sõna kasutas ta üldse tihti ja see tähendas palju. Nii võikski öelda ? lavastaja, kes armastas näitlejannasid.

Edasi tuli koostöö ja edu ja siis sain ma aru, et teatritegemine on rõõm. Mati ei uskunud karakternäitlejasse ? ta ütles meile, et te olete piiramatud. Sa võid olla kole, ilus, vana, tark jne.

Aga vahel oli ka teistmoodi ? oli valu ja solvumisi, pisaraid. Ja siis ma ütlesin ükskord, et Mati, kui ma nüüd ära suren, et mis sa siis teed?

Aga Mati peale ei saa solvuda, sest Mati on andekas ja andekatele annab andeks väga palju.

Mati teadis alati rohkem kui meie. Mitu korda on juhtunud nii, et sündmused, mida kujutame laval, saavad tegelikkuseks. Mäletan, et lavastuse ?Priius ? kallis anne? ajal räägiti laval Dvigateli streigist ja kolme nädala pärast see juhtus päriselt?

Üks viimane pilt Matist on minu Kadrioru korteri aknast: varavalges, kui kõik alles magavad, läheb Mati ajalehte ostma. Mati ei tule enam kunagi. Aga kõik, mis on olnud, see jääb. Väga palju. Aitäh sulle.

 

Maria Avdju?ko

 

 

 

Mati mitmekülgsusse kuulus lahutamatult ka see, et ta oli väga suur naljamees, tõeline ?spiilija?, kuigi spetsiaalselt huumorit tootis suhteliselt vähe. Ikkagi olen harva kohanud niisuguse naljasoonega inimest. Kuna talle oli antud  võime kõike alati mitme nurga alt näha,  siis nägi ta ka kurbusehetkel ikka midagi koomilist ja vastupidi. Juhtus nii sageli, et tõsist tööjuttu ajades ta äkki turtsatas iseloomulikult, surus rusika vastu põske (mis tegi temast nii tänuväärse objekti laval parodeerijatele!), silmad lõid  särama ja ta rääkis midagi naljakat, mis oli juba juhtunud või võis juhtuda. Nii nagu ta kunstis valdas peaaegu kogu heliredelit, nii ka huumoris, ainult rahvaliku naljaga ei saanud ta kontakti. See-eest iroonia oli peaaegu et tema maailmavaade, aga see oli tõesti leebe ja lüüriline iroonia, tige olemiseks  oli Mati hing lihtsalt liiga lai.

Niisiis Spiel. Ega inimesed ei kao. Me rääkisime Matiga ikka, et oma vanemat sõpra pan Kurtnat nägime veel aastaid pärast tolle siitilmast lahkumist kesklinnas meile vastu tulemas,  teel Loomingu  toimetusest kultuuriministeeriumi teatrite valitsusse, portfellis  uus näidenditõlge ja pudel konjakit. Ma olen kindel, et ka Unti hakkame nägema. Kummituste tund ei piirdu mingil juhul Jannseni tänavaga, vaid see toimub ka Laial tänaval ja Pärnu maanteel,  Rataskaevus ja Vanemuise tänaval, Harju ja Väike-Karja tänaval ja veel paljudes kohtades.  See on väga hea.  Nimelt oli Undil omadus, et kõik, millesse ta puutus, muutus kunstipäraseks. Seepärast võime olla kindlad, et ka tema ilmumine kummitusena  on äärmiselt  vormikindel ja üldse esteetiline, me ei pea kiljuma ega värisema, vaid võime seda igapidi nautida. Nii et parafraseerides  kunagise ühise kaaslase Juhani ühe luuletuse lõppu: Mati, me kohtume veel!

 

Mihkel

 

 

 

Kallis Mati! Ma ei suuda sinu kirstu ees või selle taga midagi öelda. Seepärast ütlen ma seda sulle praegu. Ja las kõlab see nii nagu kõlab, aga midagi muud ma öelda ka ei suuda. Ja see teade ongi väga lihtne ? sina Mati olid/oled olnud minu pool elu. Ega midagi poeetilisemat ei suudaks vist ka sina öelda ega meie elule olulisemat lisada.

 

Vaino Vahing,

24. august 2005

 

 

 

Mati Undi meenutus

 

Hea, et pole vajadust eksponeerida oma lähedust-kaugust põlvkonnakaaslasest Mati Undist, sest meie isiklik tutvus oli üsnagi hiline ja mitmeski mõttes põgusavõitu, kuigi mõistev ja väga meeldiv.

1960ndail Mati Tallinna nooremate autoritega palju ei suhelnud, 1970ndate algul olin ise Tartus, aga siis jällegi ei suhelnud mina Undi-Vahingu seltskonnaga, Runneli, Hermaküla ja Tepandiga küll.

Sõnaga, olen saanud olulisemaid Mati Undi tekste nautida isikulähedusest sõltumatult, avastuslikult ja andunult. Esmatutvus oli keskkoolipõlves almanahhi Tipa-Tapa kaante vahel ilmunud ?Hüvasti, kollane kass?, mida seejärel hakkas avaldama ka ajakiri Noorus. Aga tõeline Undiga kohtumine oli vist ikkagi ?Võlg? Loomingu veergudel. Tänapäeval ei mõisteta vist enam modernismi diskursuse (kirjanduslikele punavanakestele ebameeldivat) rasket läbimurret nõukogude ühiskonna sotsialistlikust realismist 1960ndail, mil eestvedajad olid Vetemaa, Valton, Kallas jt ning neile noore geeniusena toeks tulnud Mati Unt. Vint, Kruusvall, Saluri, Saat ja isegi Vahing startisid avalikult ju mõnevõrra hiljem.

Samas lõpetas Mati Undi ?Sügisball? ühtlasi ka modernismi võidukäigu. See romaan oli selgelt esimesi eesti postmodernistlikke kollaa?e ? jahe, elegantne, aga mitte enam modernistlikult autorilähedane nagu tundlik ja kirglik ?Võlg?, ?Tühirand?, ?Must mootorrattur?, ?Mattias ja Kristiina? või mõni muu.

Ma jäin siiski modernistlikku Unti taga igatsema ning mu hinnang ?Via regiale? oli Mati Undile sedavõrd vastukarva, et ta isegi vastas sellele ajalehes. Siiski oli alles see pisikene eriarvamus meie tihedamate arutluste ja suhtlemise tõeline käivitaja. Kuna ma Unti huvitavatest teatriasjadest suurt midagi ei jaganud, siis vestlesime enamasti just kirjandusest ning eriti Mati enda teostest.

Olin 1980. lõpus ja 1990. algul õnnetu, et mu põlvkonnakaaslased ei suutnud oma uute teostega Loomingut toetada, kui palju ma neilt ka kaastööd ei küsinud. Olid lihtsalt sellised aastad, kus ilukirjandus jäi tagaplaanile, elu ja poliitika aga tungisid enneolematult peale.

Mati Unt oli viimastel aastatel kirjandusest küll kaugemale kaldunud, ent ma olen kindel, et ta hingelist, kunstiliselt täpset ja eksistentsiaalsete küsimuste kergitamiseni jõudvat teksti saanuks me veelgi lugeda, kui oleks selleks vaid aega antud.

 

Andres Langemets 

 

 

 

Undil oli kadestamisväärselt hea nina. Enamasti tabas ta eksimatult ära, mis parasjagu õhus. See sai selgeks juba ?Kollase kassiga?. Ja keegi pole paremini edasi andnud 1970. aastate õhustikku kui Unt oma ?Sügisballis?.

Kuid juba tollal küündis Undi haare väljapoole siinset suletud ruumi. Tuhnides värskemas kirjavaras, mida ta oma rohketelt väliskorrespondentidelt tellis, haistis ta kauge maa tagant uusi vaimuliikumisi, globaalseid tuuli, mille virvedki polnud veel meile jõudnud. Tasuks uuesti üle lugeda tema ?Öös on asju?. Kas pole see esimene postmodernistlik romaan eesti kirjanduses?

See ei tähenda, nagu võtnuks Unt postmodernistliku hoiaku läänest. Küllap jõudis ta selleni iseseisvalt, oma lugemuse ja äratundmise pinnalt. Undil polnud kalduvust monomaaniaks, ainulise tõe jutlustamiseks. Ta ei üritanudki korda luua vasturääkivate ideede, teooriate ja tõlgenduste segadikus, mida vaimulugu pakub, vaid tundis kuratlikku lõbu sellest, et mängis ühe teise vastu välja. Hiljem jätkas ta seda liini oma kolumnides ja lavastustes ning pööras vasturääkimise lustist ümber ?Kollase kassi?.

Nähes kuni viimase ajani Undi väsimatut rähklemist, tema järjekordseid punktivõite entroopia üle, tekkis ta sõprades juba teatav muretus, petlik tunne, et tegemist on perpetuum mobile?ga. Kurb, aga nii see ei olnud.

 

Joel Sang

 

 

 

Oli kord ajaleht Sirp, mille teisel leheküljel olid mustal põhjal valged tähed ? alati huvitav mõtisklus, tihti igapäevastest sündmustest ja asjadest. Siis see kadus…

Miks Mati Unt enam ei kirjuta? Leht oleks nagu külmemaks muutunud. Ootasin ja lootsin, et ta tuleb tagasi…

Nüüd tean, et ei tule enam kunagi.

Tunnen Sirbi tegijatele kaasa! Aga püüdke leida keegi, kes tooks teie lehte soojuse tagasi!

 

Dagmar Kotli

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming