Ümberpaiknemised intersemiootilises ruumis

Peeter Torop

märkmeid mõtlemise raamidest Kultuurikeskkonna kiire ja eelkõige tehnoloogiline areng on kaasa toonud tekstide ontoloogiliste piiride muutumise. See omakorda on väljakutse analüütikutele. Võtame üheks näiteks laste muinasjuturaamatu, mis sisaldab lisaks muinasjutule endale palju muud informatsiooni sõnastikust entsüklopeediani, lisaks pilte ja fotosid. Kõik see praegusele lapsele harjumuspärases hüpertekstilises kujunduses. Trükimeedia on lähenenud hüpermeediale ja sunnib lugeja lisaks lineaarsele liikumisele ka eritüübilisi linke tegema. Võtame teiseks näiteks filmi DVD-plaadil, mis sisaldab seejuures VHS-versioonist pikemat filmi, lisaks lõppvariandist väljajäänud episoode, treilerit, intervjuud re?issööriga ja dokumentaalfilmi filmi tegemisest.

Lasteraamat on nähtavale heterogeensusele vaatamata siiski näide metakommunikatiivsest tervikust, milles prototeksti täiendab rida verbaalseid ja visuaalseid metatekste. Kui kultuuris on ühe prototeksti metakommunikatiivsed seosed tavaliselt ruumis lahutatud ja neid seob aeg ehk kollektiivne kultuurimälu, siis raamatus kui kultuuritekstis on võimalik luua ruumiline ja ajaline ühtsus. Filmi puhul tuleb aga esile mitu olulist aspekti. 

Esimene seostub prototeksti küsimusega, sest sama pealkirja all võib olla mitu versiooni ning me ei tea, kas ORIGINAAL on kino, VHS- või DVD-versioonis. Me saame seda rida uurida pigem protsessina, sest ajaline järgnevus on sätestatud. Teine aspekt seostub aga loomeprotsessi ja mustanditega. Kultuuris on tekkinud retseptsiooni- ja loomisprotsesside segunemine. Mustand või katkend veel valmimata teosest viiakse teadlikult vastuvõtjani marketingiprotsessis või eelreklaamina. See, mis varem oli tekstoloogia ehk loomisprotsessi rekonstrueerimise valdkonda kuuluv, on nüüd osa teksti funktsioneerimisest kultuuris. Tekst paigutub seega suurde intersemiootilisse ruumi ja tema analüüsimine nõuab tema loomise, ülesehituse ja vastuvõtu kompleksset vaatlemist. Seega on tekst protsess intersemiootilises ruumis.

 

Ajad

Intersemiootilises ruumis toimuvat protsessi saab analüüsida analoogiliselt tekstoloogile, kes püüab mõtestada märkmete, mustandite ja versioonide abil kirjaniku mõttetööd ja tema teose saamislugu. Kirjanduse puhul saame rääkida käsikirja makroajast ja käsikirja konkreetse lehekülje mikroajast.  Käsikirja makroaeg on esiteks seotud võimalusega luua täielik diakrooniline rida ehk järjestada kõik käsikirja materjalid kronoloogiliselt. Teiseks saab täieliku diakroonilise rea rekonstrueerimise võimatuse korral jagada kogu materjal mingi teose loomise või kavatsuse realiseerimise etappideks või perioodideks. See tähendab, et konkreetset aega asendab mingi ajavahemik, mille raames materjal järjestatakse psühhosemantilisest printsiibist lähtudes ehk vastavuses ettekujutusega antud loominguprotsessist. Käsikirja mikroaeg seostub kõigepealt konkreetse käsikirjalehe kui  käsikirja tervikliku ühiku täitmise järjekorraga. Teiseks seostub mikroaeg selle lehe täitmise järjekorra psühhosemantilise mõtestamisega, mille käigus muutub minimaalseks ühikuks iga üksik kirje olgu see sõna, lause, pilt või lihtsalt kritseldus. Sellisel juhul muutub erinevate kirjete vahelisest seosest ühel lehel olulisemaks käsikirja erinevaid lehti ühendavate teatud tüüpi korduvate kirjete psühhosemantiline seos.

Lisaks käsikirja makro- ja mikroajale on põhjust eristada veel ka käsikirja akrooniat, mis tähendab käsikirja mõistmist arhiividokumendina, kus minimaalseks ühikuks on terve käsikiri või selle terviklik osa vihiku, märkmiku või muu sellisena.

 

Mustandid ei hävi kunagi

Nii on igasugune tekst ühelt poolt loominguprotsessi tulemus ja teiselt poolt retseptsiooniprotsessi alguspunkt. Loominguprotsessi ja mustandite toomine teoreetilisse arutelusse tundub olevat vajalik vaatamata sellele et arvutiajastul on tavapärane mustand muutunud. Vene luuletaja ja mõtleja Ossip Mandel?tam on kirjutanud mustandi jäävusest: ?Mustandid ei hävi kunagi. Luules, plastikas ja üldse kunstis ei ole valmis asju.? Mustandi uurimine, aga ka mustandi teadlik toomine kultuuri tõstab loomisprotsessi mõistmise teleoloogilisust. Mustandi uurija tunneb enamasti lõppteksti ja saab tänu mustanditele jälgida teksti genereerimist nii erinevate märgisüsteemide tasandil kui kontseptuaalse terviku tekkimisena.A

Mustand on nagu kultuur. Me saame selles eristada märgisüsteemide komplementaarsust loomisprotsessis, saame jälgida mingi kavatsuse kujunemist kontseptuaalseks kunstiteoseks, saame jälgida looja mõttemaailma ja tema paiknemist intertekstuaalses ruumis.

Näiteks sisaldavad F. Dostojevski märkmikud teiste ideid, pilte, kalligraafiat, mustandeid, kuid kõrvuti nendega ka teateid epilepsiahoogudest, majapidamisega seotud fakte ja ka ühiskondlik-poliitilisi mõtteavaldusi. Olles ühe romaani eelmaterjalide hulka kuuluv märkmik sisaldab see palju justkui kõrvalist samasse aega kuuluvat informatsiooni. Mustandi kompleksse uurimise tulemus on loominguprotsessi eripära ja koos sellega lõppteksti spetsiifika mõistmine. Loomeprotsessi uurimine on loomuldasa holistlik, sest lõpptulemus on teada.

Kui aga lähtume juba loodud tekstist, mis satub kultuuri intersemiootilisse ruumi, siis ta saab alg- ehk prototekstina aluseks lõputule hulgale metatekstidele, ta loob intertekstuaalseid ja muid seoseid ning lõpuks kaotab ta oma ontoloogilised piirid. Tekstist saab kultuuris mentaalne hajutatud tervik. Hinnates teksti retseptsioonist lähtuvalt, saame ühelt poolt hinnata teksti tõlgitavust teisteks tekstideks ja teistesse märgisüsteemidesse prototeksti ja metateksti võrdluse kaudu. Kui aga tahame uurida retseptsiooniprotsessi kui tervikut, muutub esialgne prototekst sisuliselt arhimetatekstiks, see tähendab metatekstide põhjal rekonstrueeritavaks olematuks tekstiks. Olematus või nähtamatus tähendab seda, et retseptsioon on rida sündmusi ja nende uurimine võib meid teksti tegelikust olemusest hoopis kaugele viia.

 

Kultuur integreerib metatekstid mentaalseks tervikuks

Üks asi on kultuuri tegelik toimimine ja retseptsiooniprotsessi mitmetasandilisus. Teine asi on analüütiku huvi teksti kui kunstilise terviku saatuse vastu kultuuris ja teksti olemusliku immanentse spetsiifika kõrvutamise vastu teksti kui kultuuriteksti ehk kultuuri vastu võetud teksti spetsiifikaga. Teksti vastuvõtmine kultuuri ja teksti loomine on mõlemad autokommunikatiivsed protsessid. Kultuuri autokommunikatiivsus ei erine palju individuaalse looja autokommunikatiivsusest. Kummalgi juhul ei tea me täie kindlusega, kas tegemist on mnemoonilise autokommunikatsiooniga ehk teada oleva teatamisega muus vormis või teises märgisüsteemis või avastava autokommunikatsiooniga ehk uute korrelatsioonide tekitamisega mälus olevaga. Mõlemad autokommunikatiivsed protsessid on ka integratiivsed. Individuaalne autor integreerib mustandid lõpptekstis. Kultuur integreerib metatekstid mentaalseks tervikuks. Vaja läheb veel üht parameetrit ? intersemiootilist.

Kultuuri intersemioosiline aspekt tuleneb erinevate kunstiliikide märkide ja keelte ehk märgisüsteemide osalisest kattumisest esiteks nende keelte ja neis loodud tekstide eraldi eksisteerimise tasandil (näiteks filmi ja teatri puhul). Teiseks ühe teksti samaaegse erinevate tekstidena  (nagu romaan, film, etendus, pilt jne) eksisteerimise mentaalse interferentsi tasandil. Kolmandaks teksti presuppositsioonilisele tekstilisele või intertekstilisele taustale projitseerituse tasandil.

Kultuuri intersemioosilisel kirjeldamisel osutub oluliseks märkide äratuntavus. Ent kultuuri intersemioosis ei sõltu märkide mõtestamine ja hierarhiseerimine üksnes tekstidest: ühed ja samad märgid võivad kuuluda nii erinevatesse tekstidesse kui märgisüsteemidesse ja omada erinevates süsteemides erinevaid tähendusi. Kultuuriliste pertseptsioonimehhanismide mõistmisele toetub interlingvistilisuse, intertekstuaalsuse, interdiskursiivsuse ja intermeedialisuse mõistmine.

 

Teksti mõiste vajab värskendamist

Tulemuseks on märkide funktsionaalse liigitamise vajadus väljaspool märgitüüpide tavalist klassifitseerimist. Äratuntavusest lähtuvalt on otstarbekas eristada aprioorseid ehk üldtuntud märke, protsessuaalseid ehk autorlikke, kontseptsiooni kandvaid ja tihti ad hoc märke. Ja aposterioorseid ehk teksti kui terviku mõtestamisest tulenevaid märke. Funktsionaalne aspekt võimaldab jälgida kultuurilisi autokommunikatiivseid märgiprotsesse ja transformatsioone, näiteks autorimärkide tõlkimist konventsionaalseteks. Seda nii verbaalse märgi tõlkimisel verbaalseks kui verbaalse märgi tõlkimisel visuaalseks või audiovisuaalseks.

Intersemiootilise ruumi eripäraks ongi nii mitmekordne lugemine kui mitmekordne interpreteerimine samaaegselt erinevate märgisüsteemide abil. Kuid tõlkeprotsesside samaaegsus kultuuris tõstatab küsimuse ühelt poolt konkreetse intersemiootilise tõlke vastuvõtu pertseptiivsest ühtsusest, kuid teiselt poolt ka pertseptiivsest ebamäärasusest kui transformatsioonide segunemise tulemusest kultuuris.

Nii üksiku teksti või tema intersemiootilise transformatsiooni tasandil kui kõigi võimalike transformatsioonide tasandil on põhjust meenutada N. Goodmani sõnu: ?Kontseptsioon ilma pertseptsioonita on tühi, pertseptsioon ilma kontseptsioonita pime?. De- ja rekontseptualiseerimine on kultuuris võrdselt võimalikud ja sõltuvad sellest, kuidas tekste, tekstitüüpe ja nende transformatsioone mõtestatakse.

Kultuuritekstide intersemiootilisus ja samaaegne eksisteerimine transformatsioonidena erinevatesse märgisüsteemidesse tõstatavad vajaduse kokku viia kaks probleemi. Üheks on eraldi võetud teksti analüüsitavuse probleem ja teiseks intersemiootilises ruumis paikneva teksti analüüsitavuse probleem.

Kultuurianalüüsi osaks on ka tuntud mõistete arendamine ning tekst kui kultuurisemiootika võtmemõiste vajab samuti värskendamist. Teksti mõiste vajab täpsustamist sõltuvalt tema paiknemisest  kultuuris. Tekst kui piiritletud, struktuurne ja sidus tervik on vaid algmõiste. Kultuuriteksti mõiste on dünaamilisem ja haarab endasse nii teksti võimaluse olla kultuuri osa kui kultuuri võimaluse olla tekst ehk tekstina kirjeldatud.

Kirjeldus komplitseerub, kui lähtuda metakommunikatsioonist. Üheks uueks parameetriteks on mentaalne tekst ehk teksti kui prototeksti ja temast lähtuvate metatekstide kooslus, mis aktualiseerub mälupildina ja mille eripära sõltub kommunikatsioonikanalite hierarhiast kultuuris. Mentaalne tekst on raskesti analüüsitav koondtekst kollektiivses või individuaalses mälus. Sama metakommunikatiivset situatsiooni on võimalik kirjeldada ka kui komplementaarset teksti, milles on oluline teksti ja eri tüüpi metatekstide kooseksisteerimine kas  teksti sees (kommentaarid, illustratsioonid, eessõna jne) või tekstist väljas (kriitika, reklaam, paroodia, ekraniseering jne). Lisaks teksti ja metateksti suhetele võib kirjelduse aluseks olla ka tajuprotsesside komplementaarsus, mis lubab rääkida multimodaalsest tekstist. Kui multimodaalsus kandub tekstist välja, see tähendab, kui tekst on realiseeritud erinevas materjalis, siis võime rääkida multimeedialisest tekstist.

 

Kreooltekst

Traditsioonilisi tekstipiire lõhkuvate tekstide katusmõisteks võiks olla kreooltekst. See on mõiste, mis tähistab märgisüsteemide ja kanalite segamist, teksti tavaliste piiride lõhkumist. See võib olla raamat CD- või DVD-ROM-il, kus verbaalset teksti toetab heli ja liikuv pilt. See võib olla hüpertekstuaalne tekstiloome näiteks kollektiivsete veebitekstide kirjutamisel. See võib olla ka tavaraamatu muutumine heterogeenseks erineva info kokkuviimisel või alguse-lõpu dekonstrueerimisel  (Boriss Akunini eksperiment raamatuga, mis algab mõlemalt poolt). Jne.

Erinevate mõistete abil saab kirjeldada tekstide erinevat paiknemist nii kultuuriruumis kui kultuuriprotsessides. Kreoolteksti mõiste kui katusmõiste selles reas tähistab kultuuridünaamika olulist aspekti. J. Lotman on vaadelnud kultuurikeelte kreoliseerumist kõrvuti kultuurikeelte spetsialiseerumisega ja rõhutanud, et kreoliseerumine on vaid ajutine etapp üleminekul uuele spetsialiseerumisele. Nii on ka kreoolteksti mõiste vaid tinglik tähistus tekstitüübile, mis ühel ajaloolisel hetkel tundub olevat heterogeenne, kuid teisel hetkel on ta juba uue homogeensusena omaks võetud. Sest heterogeensus ja homogeensus sõltuvad kultuurikeskkonna arengust ja ka tehnoloogilisest uuenemisest. Seega on kreooltekstilisus üks kultuurilise loomingu valdkondi.

Mustand on pertseptiivne ja mentaalne tervik, mis peegeldab loominguprotsessi ja lubab heita pilgu loomise saladustesse, kuna lõpptulemus on teada. Tekst on kultuurilises metakommunikatsioonis samuti mentaalne tervik, kuid pertseptiivselt ambivalentne ja mentaalsust fragmentaarsusest loov.

Kreooltekst on katse luua uusi tekstiontoloogiaid ja selles väljendub kultuuri loominguline mõtlemine, kuid seda mõtlemist mõista püüdes ei ole meil kasutada lõppteksti. Seepärast on ka tänapäeva kultuuris kasulik meenutada klassikalist tekstoloogiat ja võimalusel leida sealt abi kultuuri protsessuaalseks ja samas holistlikuks kirjeldamiseks. Tahangi rõhutada, et tänapäeva kultuuriprotsessides on palju sellist, mis lubab väita ? kultuur on mustand ja mustandina uuritav. See toob tagasi kultuurianalüüsi teleoloogilise mõõtme ning lubab kirjeldada ja mõtestada tekstide paiknemist kultuuris kui ka paiknemist intersemiootilises kultuuriruumis ning ühtlasi kultuuri loomingulises protsessis. Kultuuri protsessuaalsus on lahutamatu kultuuri mustandilisusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming