Meedia ja pluralism

Terje Toomistu

Meediavabadust mõjutavad üha enam majanduslikud tegurid.   Meediavabadust nähakse Euroopas sageli kui midagi loomuomast ning etteantut. Kuigi kõik Euroopa riigid püüavad garanteerida meediavabadust seaduste abil, mõjutavad meedia iseseisvust majanduslikud, poliitilised, kultuurilised, ajaloolised ja sotsiaalsed tegurid, mistõttu varieerub Euroopas riigiti nii meediasüsteem kui ka meedia sisu. Läinud aastal ilmunud  artiklikogumikus „Press Freedom and Pluralism in Europe” analüüsitakse Euroopa riikide meediasüsteemi meediavabaduse ja pluralismi seisukohalt. Uusi piiranguid meediavabadusele seab nii terrorismi puudutav turvapoliitika, kui ka digitaalse meedia kiire areng. Samuti mõjutavad meediavabadust üha enam majanduslikud tegurid.

Kommertseesmärgid on sageli muutunud esmatähtsaks ja seda demokraatia huvide ja sotsiaalsete sihtide ohverdamise hinnaga. Kasvanud on surve ajakirjanikele, kes peavad väiksema aja- ning töökuluga tootma sama koguse teksti. Paratamatult  toob see endaga kaasa kvaliteedi languse. Teiste Euroopa riikidega võrreldes avaldub viimane asjaolu märksa enam Balti riikides, kus turu väiksus seab meedia sisule mitmeid piiranguid. Väikestel turgudel nagu Eesti pole reklaami- ning müügirahagi suur, mis põhjustab omanike kontsentratsiooni ning vähendab meedia sisulist mitmekesisust. Ka Ilmar Raag on öelnud möödunud aastal intervjuus Delfile, et just väike turg eristab Eesti ajakirjandust näiteks Soome või Inglise omast ega lase tekkida elujõulisel nišiajakirjandusel.

Mida sellises olukorras teha? Näiteks Soome, Rumeenia ning Austria on pluralismi nimel  hakanud trükimeediat riiklikult toetama. See on aga vastuolus Euroopa Komisjoni meediamajanduspoliitika põhiseisukohtadega, mis eeldavad majanduslikku deregulatsiooni. Ent kui meediavabadust käsitleda ainult majanduslikust aspektist, kannatab mitmekesisus ja jäetakse kõrvale meedia kultuuriline roll, mida just riikliku toetusega tuleks tugevdada. Paraku on meil ka avalik-õiguslik meedia tegutsenud majanduslikult ebakindlas õhustikus. Ka Andres Jõesaar (Sirp 19. II) on kritiseerinud Eesti meediapoliitika liigset majandustulemustele orienteeritust, mistõttu on jäetud kõrvale avalik huvi. 

Kommenteerides majanduslikku survet ERR -le, väidab Maarja Lõhmus (PM 14. X 2009), et iga-aastane järjest suurem kokkuhoid legitimeerib kollektiivse vaimse ahenemise. Tema arvates on Eesti infovälja kvaliteedi ja mitmekülgsuse seisukohalt tähtis, et maailma käsitletaks geograafiliselt laiahaardeliselt ja kõrgprofessionaalselt ning et kohaliku elu protsessid oleksid adekvaatselt monitooritud ja analüüsitud. Majandusliku survestatuse korral seda ilmselgelt ei saavuta. Turu suurus määrab ära ka vähemusrahvuste esindatuse meedias, see avaldab mõju nende identiteediloomele, see omakorda mõjutab  aga laiemaid sotsiaalpoliitilisi nähtusi. Näiteks Rumeenias ja Soomes on vähemused ehitanud üles omakeelse meedia, kuid paljudes teistes riikides kasutab suur osa vähemusrahvustest oma päritolumaa meediat, mis takistab osavõttu kodumaa avalikust elust. Probleem on aktuaalne ka Eestis, kus venekeelsest elanikkonnast vaatab Eesti telekanaleid vaid 41% (Marju Lauristin, PM 19. IX 2008).

Digitaalse meedia võidukäigu ja avaldamisvõimaluste avardumise käigus hakkab ilmselt ka inimeste isiklik meediaruum üha enam diferentseeruma. Nooremad ja progressiivsema  mõtlemisega inimesed liiguvad kahtlemata selles suunas. Näiteks Barbi Pilvre (EPL 21. XI 2009) kirjutab, et talle meeldib olla ise oma meediaruumi ideoloog ja toimetaja, kuna: „Kui moodustada selle [paberlehe] lugeja profiil talle pakutava lehesisu järgi, siis on ta madalate huvidega sensatsiooninäljas harimatu piiluja, kes ei taha maailmas toimuvast midagi teada ega saa keerulisematest mõttekäikudest aru”. Ilmar Raag väidab, et Eestis on tekkimas arvestatav hulk inimesi, kes hangib igapäevast informatsiooni välismeediast. Eesti infoväli ei paku eripalgelise maailma mitmekülgset ja  põhjalikku käsitlust. Majanduslikus mõttes deregulatsiooni tingimustes süveneb see olukord veelgi. Passiivne meediatarbija vaevalt seda adub, intelligentsema meediatarbija silmis kaotab siinne meedia aga tõsiseltvõetavuse. Kultuurilises mõttes viitab see stagnatsioonile, kuivõrd väheneb pädeva kultuurikriitika ja diskussiooni pind ning viimane on kahtlemata kultuurivaldkonna üks põhilisi edasiviivaid jõude. Samuti puudub Eestis ka arvestatav majandusajakirjandus.

Nagu on arvanud Indrek Neivelt, võis just see olla Eesti majanduse mullistumise põhjusi (EPL 30. X 2009).  Meediaruumi fragmenteerumisel ning ajakirjanduse subjektiveerumisel on ühiskondlikust seisukohast omad ohud. Näiteks ei pruugi viimase taustal kujunenud arvamusliidrid hiilata just keskmisest sisukama arvamusavaldusega, nagu on seda kujundlikult esile tõstnud Margit Tõnson (EE 1. I 2010). Inforuumi jätkuv killustumine mõjutab negatiivselt kollektiivsete tähenduste ja identiteetide formuleerumist. Benedict Andersoni teooria järgi loob teadmine, et sama meediateksti tarbib kindel hulk inimesi, nende inimeste vahel kujuteldava kogukonna tunde. Süvenev inforuumi fragmenteerumine võib  kaasa tuua mitmeid sotsiaalpoliitilisi probleeme, Eesti puhul näiteks integratsiooniprobleeme. Kui aga Eesti meedia ei vasta intelligentsema meediatarbija huvidele, pöörduvad viimased veel enam välismeedia või näiteks blogide kujul esineva nišimeedia poole. Nii killustuvad laiema tasandi tähendused veelgi, õigemini jääb intelligentse tarbija eemaldumisega kodumaisest meediast domineerima see, mida loovad telekanalite sisse ostetud programmid ning trükimeedia sensatsiooninälg.

Ent võib-olla seisneb asi ka milleski muus. Sageli tehakse  head ja halba saadet sama eelarve ja ajaga ning kõigele vaatamata võib mõnel pool märgata jõudu, mis on ellu toonud nähtused nagu Müürileht või Metroo ning arvestatavaks kunstikriitikakanaliks muutunud Artishoki blogi või Eesti alternatiivmuusika pulsil kätt hoidev Rada7 portaal. Teatud ringkondades on turu väiksuse vastu seatud tugev pühendumine ja idealism. Võib-olla on asi osaliselt hoopis passiivses auditooriumis, kes pole harjunudki kvaliteetset ajakirjandust nõudma ning lihtsalt lepib vähemaga? Teatud mõttes on olukord paratamatu, kuivõrd igasugune  majandusliku deregulatsiooni tingimustes sündinud meediatoode peab ellujäämiseks alluma turuseadustele ning digitaalse meedia võidukäik soodustab meediaruumi fragmenteerumist nagunii. Eeltoodu viitab aga ka järjekordselt vajadusele jätkusuutlikult finantseeritud sisukate avalik-õiguslike meediumide järele, mille kõrval oleks koht ka riiklikult (miks mitte ka erasektori poolt) toetatud tõsiseltvõetavale nišiajakirjandusele. Nagu Eesti olukorrast näha – majandushuvid infokeskkonna mitmekesisuse eest ei seisa. Palju sõltub tahtmisest, nii meediaruumi otseste kujundajate, aga ka  kaudsemalt: tuleb ise olla osa aktiivsemast ja nõudlikumast auditooriumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming