Meelega ja avameelselt

Hent-Raul Kalmo

Barthes’i ebatõenäoline retoorika ajab segadusse. Eesti lugejatele – ja tõlkijatele – näib Barthes meeldivat. Peale kirjanduskriitilisi esseid ning “Mütoloogiaid” on nüüd eesti keeles võimalik lugeda ka “Tekstimõnu”. Kuid ettevaatust! Need, kes arvasid Barthes’i enda jaoks seni tõlgitu põhjal kodustanud olevat,  tunnevad vastilmunud raamatut lugedes ilmselt mõningast frustratsiooni. Vastuoluliste keelte “õnnelikku Paabelit” ülistav “Tekstimõnu” tõrgub rutaka liigitamise vastu ning teeb lugeja segadusseajamisest isegi omalaadse reegli.

Mõned aastad varem Sorbonne’i “vana” kirjanduskriitika vastu polemiseerides tähistas Barthes oma vastasena just ootuspärase, “tõenäolise” kirjutusviisi, mis võrgutab lugejaid eelarvamuste kinnitamise, käibetõdede kordamise ja vastuolude silumisega. “Vana” kirjanduskriitika konservatiivsus väljenduvat selle toopilisuses – võimetuses ja soovimatuses kõigutada lugejate kitsas kogukonnas settinud ja aja möödudes iseenesestmõistetavana – tõe näolisena – esinema kippuvaid arvamusi. Aga kuidas siis kirjutada? “Tekstimõnu” lugemist sobibki soovitada neile, kes tahavad teada saada, milline võiks välja näha “ebatõenäoline” tekst. Ebatõenäolisus, s.o atoopilisus, avaldub siin teksti kulgemises mööda ettenägematuid kurve, mõttekäiku koperdama ajavaid võrdlusi, vastuolulisi väiteid, frustreerivaid katkestusi ja nii edasi-tagasi kuni… naudinguni, “perversiooni ettenägematu äärmuseni”.

Esseed “Autori surm” lugenud võivad “Tekstimõnu” võtta ühena paljudest Barthes’i “postuumsetest” tekstidest, kus ilmnevad need “ootamatud võimalused”, mida Derrida seostas surmaga. Tõepoolest, teoste ühemõttelisuse käemehena esinenud autori surm osutub vabastavaks sündmuseks, mis lubab meil mõista keele mängulist meelevaldust. Kommunikatsiooni, paigalseisvate tähenduste edasiandmise kütkeist vabastatuna “matkib keel iseennast”, lastes varjavalt paljastava riideesemena paista rahustava kultuuri ja hirmutava kultuurituse, ootuspärase ühetähenduslikkuse ja peadpööritavalt sügava tähendustühjuse vahelist erutavat piiret. Barthes laseb meil autori surma taga aimata keele enese surma – mitte selleks, et leinata, vaid et selle dionüüsiliselt hajutavat lähedust nautida. Just nii nagu “hulljulge sepitsusega valmis saanud libertiin, kes laseb teda poova nööri läbi lõigata hetkel, mil ta naudinguni jõuab”. “Naudingu atoopia” ongi see teksti lugeja poolt asustatud keele surmaga piirnev utoopiline eikellegimaa, kus kõik kõrgemad väärtused on kehtetud ja kõik vastuolud lubatud. Ühteaegu revolutsioonilise ja asotsiaalsena on tekstimõnu skandaalne – “mitte seepärast, et on immoraalne, vaid seetõttu, et on atoopiline”.  

“Tekstimõnu” teeb vastupandamatuks see, et seda pole võimalik läbi lugeda. Mitte seetõttu, et see raamat oleks eriliselt igav – ehkki igavus ja nauding pole Barthes’i sõnul sugugi ühildamatud – vaid seepärast, et selle lugemist pole võimalik alustadagi. Algus ja lõpp ei tähenda siin õigupoolest muud kui esimest ja viimast tähestikuliselt järjestatud pealkirjade alla koondatud fragmentidest. Soovides vältida igasugust teksti (korrastamise ettekäändel) valitsevat mõttekäiku, läks Barthes hiljem oma juhuslikkuse maanias isegi nii kaugele, et omistas igale pealkirjale numbri ning reastas need siis juhuslikkude arvude tabeli järgi. “Tekstimõnu” puhul on tulemuseks aforismide, metafooride, võrdluste jne konstellatsioon, mis ei laotu lahti mitte horisontaalset jutustust matkiva tõestuskäiguna, vaid vertikaalse tähendusvarjundite kihistusena. Nagu Derrida hajutab ka Barthes metafoorse ja otseütlemisele pretendeeriva keele vaheteo. Seismaks vastu keele “halastamatule toopikale”, ideoloogilisele lõpetatuse ja ühemõttelisuse inertsile, õõnestab ta kriitilist diskursust seestpoolt, teispool paljaid vastuväitmisi ja ümberlükkamisi, väljaspool doxa ja paradoxa varjatud kokkumängu, kirest neutrum’i, “saatanlikkuse kõige perverssema vormi” vastu.

Takistades harjumuspärast sujuvat lauselt lausele kulgemist, õpetab “Tekstimõnu” teist moodi lugema, ahne neelamise asemel kannatlikult näkitsema. Just nõnda soovitab Barthes lugeda modernseid kirjanduslikke tekste. Nende puhul jääb nauding kiirustavale, igavatest lõikudest kannatamatult üle hüppavale lugejale kättesaamatuks. Kõrgpunkti ei jõuta siin striptiisi vaatamisega sarnaselt hinge kinni pidades lõpplahendust oodates. Aga kuidas siis? Lugege “Tekstimõnu”! Muidugi mitte selleks, et teada saada, vaid et see küsimus veelgi pakilisemaks muutuks.

Omamoodi lugemisõpikuna sobibki “Tekstimõnust” suurepäraselt sissejuhatuseks Barthes’i teistesse tekstidesse. Loomulikult mitte mingi lihtsustatud kokkuvõtte – à la Barthes kahe ja poole Tallinnast Tartusse sõitmiseks kuluva tunni jooksul –, vaid eelroa, aperitiivi mõttes.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming