Mees kassi varjuga

Ott Karulin

Ülikoolis õpetati meile, et kõik, mis laval, on tähenduslik. Kahtlen, kas igal tulekustutil ja punasel lõngakeral Mati Undi lavastustes oli enamat eesmärki eneseviitelisusest, kuid see polegi oluline – kriitikutena on meie kohus seda vähemalt otsida. Ega pole festivali „UNT!” logogi – mees  kassi varjuga – pikkade teoreetiliste arutelude tulemus,  pigem sündis see assotsiatiivselt kuskil teadvuse ja alateadvuse piiril. Viimane on aga koht, mis peidab inimese allasurutud poolt, olles omamoodi teadvuse nähtamatu vari. Just vari ja Anima, naiseliku alge personifikatsioon mehes, on kaks Jungi kirjeldatud inimesele olulist arhetüüpi. Neid eirates riskime endalegi seletamatute käitumismallidega, hullemal juhul millegi antisotsiaalse ja kriminaalsega.

Unt tundus oma alateadvusega üsna sina peal olevat, vähemalt mis puutus Animasse: festivali näituse „Nattium” tarbeks tehtud 56 intervjuus tuli tihti jutuks tema oskus mõista naist ja naisnäitlejate kaootilist loomust, mida võiks seletada Undi soojade suhetega oma naiseliku algega. „Olen terve elu armastanud kanu rohkem kui kukke, võib-olla on põhjuseks kuke põhjendamatu ülbus, mis võis minus tekitada mingit rivaliteeti,” mõtiskleb Unt romaanis „Öös on asju”.

Varjuga on keerulisem lugu, esiteks juba seetõttu, et tekkimiseks vajab see välist valgusallikat. Siinkohal jõuame tagasi vastandpaarini, millel meie mõttemaailm paljuski põhineb: mehelik vs. naiselik, Päike vs. Kuu. „Alasti kuu seisab kõrgel taevas! Ei, ma eksin! Päike kõrvetab!” ahastab Meister Margarita, kirjanik oma muusa kõrval. Tõesti, kumb valida oma varju tekitajaks: jumalanna Diana kaitstud müstilise öö valgustaja või Heliose vankri soojendav kandam? Hiina maailmaloomismüüdis võitlevad kosmilises munas yin ja yang, kuni muna puruneb ja sünnib jumal Pangu, kes neid kaht, taevast ja maad, lahutama asub. Kui ta lõpuks arvab, et rahu on saabunud, uinub ta lõplikult ning tema vasakust silmast saab Päike ning paremast sünnib Kuu – üks näeb päeval, teine öösel. Valik on tarbetu.

Kassid näevad ka nii päeval kui öösel, aga oluline on just viimane. Juba vanad egiptlased oskasid märgata, et kassi silmad lähevad öö saabudes ümmargusemaks ning ta näeb pimeduseski, mistõttu nad kujutasid tihti Kuud kassina. Undi kassiarmastus on legendaarne. Kes teab, palju ses on hingesugulust, palju aga alateadvusest esiletükkivat lapsepõlvetraumat. „Mäletan, kuidas kass pandi kotti, koti suu seoti kinni. Kass viskles kotis, siis toodi püss ja tulistati, haavlid lõid riide auguliseks, ja samal hetkel kargas verine kass kräunudes halvasti seotud kotisuust välja ja kadus metsa. Teda ei näinud enam keegi, ehkki loojangul tundus mulle, seitsmeaastasele, et kuulen hämarduvast lepavõsast näugumist. Ent pimedus lähenes ja ma ei julgenud metsa minna,” kirjutab Unt romaanis „Mõrv hotellis”. Kindlaid vastuseid ei saa ka festivalilt „UNT!”, kuid mõned suunised vahest ikka, mis loodetavasti mõne aja pärast kellegi teadvustatud järeldustena avalduvad. UNT! tuleb.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming