Mees, kes armastas vaikust,

KAIA SISASK

kuid ei suutnud lakata rääkimast Octavio Paz 

Ma mäletan, et kui aastal 1984 ilmus Loomingu raamatukogus mehhiko kirjaniku Octavio Pazi luulekogu ?Alati on olevik?, pälvis see päris suurt tähelepanu ärksama noorsoo hulgas, kellele ladina-ameerika kirjanduse maagiline realism, eelkõige muidugi G. G. Márqueze ?Sada aastat üksildust?, oli teadagi ilmutusliku tähtsusega. Kuigi Pazi luule on küll pigem sürrealistlike mõjudega ning maagilisele realismile iseloomulikku kummituslikkust kohtab seal vähe, õhkus sellest sedasama absoluutset, peaaegu müstilist üksildust, mis on ladina-ameerika kirjandusele nii iseloomulik. Kahjuks jäi see luulekogu aastateks ainsaks Octavio Pazi visiitkaardiks Eestis kuni nüüdse esseekogumiku ?Üksinduse labürint? ilmumiseni Marvi Järve suurepärases tõlkes.

Kuigi ?mehhiko hing? on see, millest Octavio Paz ikka ja jälle kõneleb, on Paz esseistina küllaltki erinev Pazist luuletajana. Ja kuigi mõned asjatundjad on arvanud, et pikemas perspektiivis jääb Paz kirjanduslukku eelkõige poeedina, ei saa tema esseistikat, vähemalt tänase päeva vaatepunktist, küll kuidagi teisejärguliseks pidada. Ma ei tea, mida arvas Octavio Paz ise oma esseede mõjust, luulet igatahes pidas ta jõuks, mis võib peatada aja ja muuta seeläbi maailma. Samas on just ?Üksinduse labürint? tema viidatuim ja mõjukaim teos ning seega ilmselt ainuõige valik ka eesti keelde tõlkimiseks.

Octavio Paz, kes suri aastal 1998, oli Nobeli preemia laureaat ja n.-ö. mehhiko superstaar. Globaalse nägemusega intellektuaalina võttis ta sõna poliitikas ja paljudes muudes eluvaldkondades, töötas ajakirjaniku ja diplomaadina, tõlkis luulet, esines sagedasti Mehhiko televisioonis. Tabavalt on teda nimetatud ?vaikusesse armunud meheks, kes ei suuda lakata rääkimast?. Ja selle alati kõikjal kohalolemise tõttu on teda Mehhikos saatnud ka kahetine suhtumine: ühest küljest rahva suur respekt, teisalt, eelkõige noorte hulgas, teatav tüdimus, mäss autoriteedi vastu.

Pazi on peetud ka tüüpiliseks Kolmanda Maailma kirjanikuks. Selline kirjandus ei saavat sündida Euroopas, mille valdav osa elanikke tunneb end esindavat ühte kindlat traditsiooni. Paz tunneb, et mehhiklane on pärit kahest traditsioonist, euroopa ja ameerika omast. Või siis hispaania ja indiaani omast. Seesama topeltkodumaa või ?ümberistutatuse? probleem tuleb ilmsiks ka tema Nobeli-kõnes, kus ta räägib hispaania keeles kirjutamisest. See on Mehhikosse ümber istutatud keel, selle kõnelejad on eurooplased ja samas ei ole seda mitte. ?On raske defineerida, kes me oleme, aga meie tööd kõnelevad meie eest,? ütleb ta.

Enese defineerimine enda võrdlemise kaudu teistega, antud juhul eelkõige anglo-ameeriklastega ja hispaanlastega, on Pazi põhiline meetod ?Üksinduse labürindis?. Paz näeb hispaanlaste eripära selles, et keskajast peale on nende kultuur hõlmanud tegelikult erinevaid kultuure, nt. araabia ja juudi oma, ja see tolerantne suhtumine on üle kandunud ka Mehhikosse, kus asteegi templid on küll varemeis, kuid nende vaim elab koos Cortési vaimuga. Ja see vaim räägib mehhiklasega müütide ja legendide keeles.

Materjali erinevate kultuuride võrdlemiseks sai Paz eelkõige Hispaaniast ja Prantsusmaalt, kus ta suhtles sürrealistlike ringkondadega, ning New Yorgist ja San Fraciscost, kus ta õppis hispaaniakeelset ameerika luulet. Pilt, mille Paz mehhiklasest loob, on kohati lohutu, teisalt jälle võrratult mitmetahulisem kui vastanduseks toodud angloameeriklase oma. Mehhiklane on tema nägemuses ebasiiras, pelglik, instinktiivselt mässumeelne, ebakindel ja usaldamatu. Vastandina põhja-ameerika tõhususele ja täpsusele rõhutab Paz mehhiklase kaunistusearmastust, lohakust ja luksust, hooletust, kirglikkust, reserveeritust. Samas on mehhiklane paradoksaalne; nii näiteks peidab ta oma surmahirmu surmaga mängimisse, mis tuleb ilmsiks nii külakirikute verdjooksvates Kristustes, ajakirjanduse mustas huumoris, surnuvalvetes, pealuukujuliste maiustuste söömise traditsioonis jne. Seda mehhiko hinge omapära seletab Paz küll hispaanlaste-eelse aja pärandiga, küll kogu selle mõjude võrgustikuga, millega mehhiklane oma pika ja keerulise ajaloo vältel kokku on puutunud. Seega on nimetatud essee puhul tegu tõepoolest labürindiga, mis kulgeb igasse ilmakaarde, põimides endasse erinevate kultuuride süvahoovusi.

Peale mehhiko iseloomu analüüsimist suundub Paz konkista ja koloniaalajastu juurde, esitades huvitava vaatepunkti, et tegelikult oli katoliku kirik ainus institutsioon, mis päästis indiaanlased, sest just katoliku kiriku kaudu leidsid nood oma kultuurist ilmajäänuna taas koha päikese all, kuna katoliiklastena said nad kuuluda vähemalt ühte elavasse seisusse ja omada niimoodi kohta universumis. Kogumiku viimased esseed on pühendatud eelkõige revolutsiooniidee tõlgendamisele. Revolutsioon on Pazile üksilduse ja meeleheite vili, püüd ära leppida oma ajalooga ja oma päritoluga. Nagu paljud ladina-ameerika intellektuaalid, oli ka Paz oma nooruses armunud revolutsiooniideesse, kuid aegapidi pettus selles, nähes kuristikku ideaali ja reaalsuse vahel. Hiljem on ta tunnistanud, et tema armastus revolutsiooni vastu oli sama suur kui armastus luule vastu.

Ja lõpuks, nagu pealikirigi ütleb, kätkeb ?Üksinduse labürint? ka universaalset inimliku üksilduse teemat, eriti essees pealkirjaga ?Üksinduse dialektika?. (Huvitav on siinjuures märkida, et romaani keeled ei tee vahet ?üksinduse? ja ?üksilduse? nüanssidel, kuid antud kogumiku tonaalsust arvestades sobiks ?üksildus? soledad?i vasteks vist siiski paremini.) Inimkonna universaalne soov on jõuda tagasi kaotatud ühtsusse ja sellest igatsusest on aegade algusest peale andnud tunnistust müüdid ja legendid. ?Me ei palu [?] õnne ega puhkust, vaid üht viivu, ainult üht viivukest täisväärtusliku elu, milles sulaksid ühte elu ja surma vastandid, saavutaksid leppimuse aeg ja igavik.?

Professor Jüri Talvet on kusagil kirjutanud ladina-ameerika üksildusest ja euroopa üksildusest, tuues näitena J.-P. Sartre?i ?Iivelduse? peategelase Roquentini kui tüüpilise euroopa üksiklase. Tõepoolest, iiveldus tekib tihtipeale just küllastatusest ning küllastatus pole paraku mehhiklaste enamiku tüüpiline tõbi. Kuid olulisem erinevus on võib-olla see, et euroopa eksistentsialistile on võitlus kaotatud ja maailm lõplikult võõras. Ladina-ameeriklane aga otsib kaotatud ühtsust. Ning siit veel üks tähendus, mille Octavio Paz annab labürindile ? just labürindis me seikleme ja otsime maailma keskpunkti, millest me välja oleme heidetud.

Lõpetuseks väidab Paz, et meie mõistuspärane kõne ei suuda siiski varjutada vanu müüte. Ja võib-olla sellest veendumusest ta lähtubki, kui toetab omaenese mõistuspärast kõnet ikka ja jälle luulega ja luulet omakorda kriitilise analüüsiga. Eesti tõlkekirjanduses aga täidab ?Üksinduse labürint? olulise lünga, seda nii üksikteosena kui hädavajaliku täiendusena Octavio Pazi loomingu tutvustamisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming