Megadiplomaatia

Mikael Laidre

Parag Khanna liigub arusaama poole, et õigusriik, legitiimne ja inimõigusi austav valitsus ei ole ühe konstitutsioonilise vormi pärusmaa, seega ei eelda tingimata demokraatiat. Parag Khanna, How to Run the World: Charting a Course to the Next Renaissance. Random House, New York 2011. 272 lk. Ajakirja Esquire poolt XXI sajandi 75 kõige mõjukama inimese sekka valitud Parag Khanna sulest on ilmunud raamat maailma asjade korraldamisest. India päritolu geostrateegi teos erineb tavapärastest uue lähenemisnurga poolest. Unustage BRIC1 ning asendage see neo-keskaegse rahvusvaheliste suhete brikolaažiga. Khanna meelest ei ole küsimus selles, kas USA suudab üksi – või veel utoopilisem, koos Hiinaga – maailma juhtida, või kas ebaefektiivne ÜRO võiks olla tõhusam. Maailm on nii üleilmastunud, võrgustunud ning läbi põimunud, et riikidel, piiridel ja globaalsetel organisatsioonidel on aina vähem tähtsust. Oluline ei ole G2, 8 või 20, moes on ise olla diplomaat. Nagu Nõukogude Liidu puhulgi, pole rahvusvaheline süsteem kokku kukkumas mitte füüsiliselt, vaid organisatsiooniliselt. Tõusvad võimukeskused, rahvusvahelised korporatsioonid, uued hansaliidud, mõjukad perekonnad, usufanaatikud, palgasõdurid ja erasalakuulajad ilmestavad tänapäeva diplomaatilist maastikku. Lähedal on majanduslik kaos, levivad moraalne kõlvatus, usuhüsteeria ja sotsiaalne rahulolematus. Tulevikus peame võtma arvesse termodünaamika teist seadust, entroopia kasvu; komplekssus on alaline tegelikkus. Ning see kõik sarnaneb Khanna arust keskajaga.

Paradoksaalselt on Khannal õigus ja ta eksib ka. Piirideülene, mitmetasandiline ja suure hulga otsustajatega maailm sarnaneb keskaegsega. Kahjuks on autor „pimeda keskaja” tõlgenduse ohver, sama käib renessansi kohta. Khannal on õigus, et see oli nii kultuuriliselt viljakas kui ka poliitiliselt volatiilne aeg. Kuid ta eksib, arvates, et siis avastati taas antiik ja loogika. Tal on kahetsusväärsel kombel jäänud tähelepanuta professionaalne ajalugu keskajast vanaaja jätkuna, mil jäi kestma antiigi filosoofia, religioon, keel, kultuur ja ratsionaalsus.

Praeguste probleemide puhul ei ole Khanna sõnul küsimus niivõrd poliitilise, vaid inimliku tahte puudumine. Lähis-Ida rahu olevat saavutatav eraisikute, ettevõtjate, humanitaaride ja muude aktivistide tasandil, valitsuste sekkumiseta. Autorile saab vastu vaielda: probleem on hoopis selles, et inimlikku, subjektiivset tahet on liiga palju. Rahu Lähis-Idas seisab selle taga, et on liiga palju vastanduvaid ja erinevaid tahtmisi. Ilmselgelt on puudu objektiivsest ratsionaalsusest. Võtame või n-ö kliimamuutused. Khanna sõnul on vaja inimlikku tahet. Aga kas just see ei vii reostamiseni?

Vahest olulisim erinevus, mis Khannal tähelepanuta jääb, on tänapäeva „neokeskaegse” maailma relativism ja päris keskaegse ning antiikse maailma ratsionaalsus. Keskaegses Euroopas kehtisid kindlad normid, üks episteemiline alus, subjektiivse tahte allutatus mõistusele. Tänapäeva maailmas, eriti läänes, on inimlik subjektiivne tahe kõige mõõdupuu. Khanna arendab tahte küsimuse edasi vajaduseks tulla globaalselt tasandilt lokaalsele. Megadiplomaatia on „minilateraalse tegevuse triumf multilateraalse seisaku üle”. Eesmärk on kanaliseerida mikrolahendused makrotasandile – meilgi populaarne kaasamine.

Autor kujutab megadiplomaatiat kogukondadevahelise ühtsuse tekitajana. Uued diplomaadid oleme kõik, sinust minuni, Bonost Bill Gatesini. Autor ei teadvusta, et see erineb keskajast, kui oli paigas hierarhia, kui sai esindada kedagi endast kõrgemat, näiteks Jumalat või valitsejat. Uusajal algas rahva esindamine. Nüüd siis juba iseenda? Tekib küsimus, et kui igaüks on diplomaat, kas keegi üldse on. „Igaüks on diplomaat” on aga lootustandev sõnum riiklikule diplomaadile, sest tema kogemus on aina väärtuslikum mujalgi. Seega võiksime Eestis lisaks ministeeriumide vahel personali voolamise tekitamisele mõelda ka diplomaatide erasektorisse laenutamise peale ja vastupidi.

Raamatus jääb varju see, et kollektiivne mass, suvaline võrgustik või kakofooniline jututuba ei vii edasi, vaid on toores mobiliseeritav jõud, mis vajab juhti, ideedega eliiti. Khannat see ei häiri. Otse vastupidi, ta arvab, et megadiplomaatia sunnib meid ideoloogiad kõrvale heitma. Kollektiivne teadmine moodustuvat erinevustest. Megadiplomaatia edu sõltuvat kaasamisest, detsentraliseeritusest ja vastastikusest aruandlusest. Kuidas ühise ideede baasita aruandlust ette kujutada, sellele raamat vastust ei anna. Usutavam oleks olnud võtta aluseks kas või antiikse Amarna diplomaatia süsteem, mis oli polükultuurne, mitte multikultuurne. Sellise terminoloogilise eristuse eesmärk on öelda, et omaaegses viljaka poolkuu piirkonnas valitsesid erinevustest hoolimata teatud ühised standardid ja arusaamad.

Kindlasti on Khannal suuresti õigus, et Vestfaali rahu järgne territoriaalriik jääb lahendustele jalgu. See on eriti ilmne Aafrika joonlauaga tõmmatud piirides. Nõrkade riikide asemel on juurde vaja rohkem väikseid. Ning muide, ka Venemaa ei olevat „too big to fail”. On mõttetu „läbikukkunud riikides” nagu Afganistan, mis polegi kunagi päris riigid olnud, riiklike funktsioone „taastada”. Edu toovat uuskolonialism, see tähendab hübriidriiklus. Vabaühendused, ettevõtted ja teised tugevad riigid võivad juhtida sisuliselt olematuid riike. Raamatus on veenvaid näiteid, kuidas just riigisektorist väljaspool on saavutatud edu kliimaküsimustes. Peab tõdema, aga seda Khanna ei tee, et sellised sekkumisenäited võivad olla kahjulikud. Mida suurem roll on vabaühendustel, erafirmadel jne, seda suurem on võimalus ühel riigil varjatult sekkuda teise ellu. Kuni riigid pole kuskile kadunud, saab NGOst kergesti GONGO.2 See ei käi ainult nuririikide kohta, vaid on oht igale edukale, võrgustunud ja vabale ühiskonnale.

Uus nähtus on Khanna sõnul veel see, et inimesi ei huvita enam, kas riik on demokraatlik, vaid see, kas ta annab rahvale aru. Hiina, Singapur ja araabia monarhiad ei ole demokraatlikud, kuid otsitakse võimalusi oma rahvast kuulata ja nende huvidega arvestada. Raamatus sellest küll juttu ei ole, kuid kui võrrelda Türgit ja Hiinat, siis esimene on demokraatlik, teine mitte, kuigi vangistatud ajakirjanikke on Türgis rohkem. Seega ei ole inimõigused eksklusiivselt seotud demokraatliku riigikorraga. Khanna on, olgugi et kaudselt, liikumas korrektse arusaama poole keskajast (ja antiigist), et õigusriik, legitiimne ja inimõigusi austav valitsus ei ole eranditult ühe konstitutsioonilise vormi pärusmaa.

Siinses raamatus puudub ka praegu moes Euroopa-skepsis. Khanna arust on Euroopa juba võitnud, Hiinal ja USA-l jääb üle järgneda. Diplomaatiline eeskuju XXI sajandiks ei ole Kissinger või Kennan, vaid Jean Monnet ehk „esimene mitme riigi diplomaat”. Selline toon käib põhimõtteliselt käsikäes arusaamaga, et Euroopa ei pea üritama USA-le järele jõuda, föderaliseeruma või tsentraliseeruma.

Teose tõsiseltvõetavust kasvatab autori ettenägelikkus araabia kevade suhtes. Otsesõnu Khanna seda ei ennustanud, kuid osundas sellele näitavatele trendidele, eriti seoses tehnoloogia levikuga. Selliste tendentside tõttu tasub silma peal hoida Hiina migranttöölistel, India maoistidel ja militantsetel kommunistidel, Kagu-Aasia puštudel ning Ladina-Ameerika ametiühingutel ja kokatöölistel. Käes olevatki Y-põlvkonna geopoliitika. Megadiplomaatia olevat noorte päralt, sest neil on mobiilid, internet, Facebook, Twitter … Neil on „hääl”. Kuid Khanna ei märka, et neil ei ole alati ideid. Ähmase põlvkondliku, mitte geograafilise või ideoloogilise identiteedi tõttu on tegu paljuski juurteta põlvkonnaga. See aga tähendab suuremat vastuvõtlikkust totalitaarsetele ideoloogiatele.

Inforevolutsiooni vähest pöördelisust näitab ka see, et paberivaba kontorit ei ole. Maailma andmekeskused tarbivad rohkem elektrit (96% läheb jahutussüsteemidele) kui kogu Rootsi. Lisaks raamatus öeldule tasub mõelda sellele, et koormav infomüra võib viia isolatsionismi. Khanna keskaja fookusele mõeldes võiks neist eraldatud keskustest kujuneda „uued kloostrid”, kus säilitatakse ja arendatakse väärtuslikke teadmisi, ühtlasi toetatakse materiaalselt ühiskonda. See võib raamatus pakutule olla alternatiivne „järgmine renessanss”.

Loetu põhjal võib arvata, et „neokeskaegse” stsenaariumi kiire teostumise asemel võib lähemal ajal pigem arvestada kahepoolse diplomaatia tähtsuse kasvuga multilateraalse arvelt. Kuid mõeldes tagasi araabia kevade ühtaegu ootamatusele ja ennustatavusele, võib tõdeda, et riigid on küll visad kaduma, ent muutused võivad tulla väga järsku. Üldiselt võiks tulevikku vaatavale geostrateegile peaaegu et andestada ajalooalased eksimused. Ometi on selge, et parem arusaamine minevikust võinuks viia huvitavamate mõtete ja lahendusteni. Professionaalne pilt keskajast kombineerituna tänapäeva tehnoloogiaga võibki olla tuleviku võti.
 
Autor on esitanud oma isikliku vaate.

1 Kiiresti arenevate turgudega riigid Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina.
2 Government Organized NGO.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming