Meie eitus, meie jaatus

Koos tõe ja faktidega läheb allavoolu ka ratsionaalselt argumenteeritud loogiline arutelu.

JOONAS KIIK

Mai algul ilmus Müürilehe veebis Triin Heinla autobiograafiline lugu, kus kirjeldatakse Eesti ühiskonna raamides pettunud ja võõrsil õnne otsiva autori kogemusi.1 Kirjatüki andestamatult vähene isamaalisus, kapitalismivastane vaim ja raju kõnepruuk ärritas üles hulga rahvast, kes kuulutas häälekalt, et nii ikka ei või ja nii pole ilus. Etteheiteid jagus ühismeediast rahvusringhäälinguni.2 Kriitika pälvis omakorda vastukriitikat ja juttu jagub, nagu meie teeklaasitormides tavaks, kauemaks.3 Just nagu vahetult eelnenud aasta ema ja nelgipaneku poleemika puhul – kõik soovijad said ja saavad oma tõekspidamisi teemaga seostada, nende õigsust rõhutada ning uhkeid ideoloogilisi poose võtta. Meie igapäevane meediaveski.

Miks sellest veel kord rääkida? Sest mulle tundub, et see diskussioon on meie ajale tüüpiline näide sellest, kuidas vaidlustes ei sünni tõde. Palju on räägitud, et „tõejärgne ajastu“ on ilmselt ebaõnnestunud ja vastuoluline mõiste, sest tõe ajastut pole kunagi olnud. Siit edasi minnes on ka väidetud, et mingit tõejärgsust pole olemas, või isegi, et pole midagi uut päikese all ja tõe vallas pole midagi muutunud: endiselt puudub universaalne tõe kriteerium, valesid ja valelikku propagandat on alati palju olnud, ajuti märksa rohkem kui praegu ja nii edasi. Niivõrd üldiste põhimõtete tasandil võib sellega vahest nõus olla. Eks küsinud juba Pilatus, mis on tõde, eks ilmunud juba Nõukogudemaal tõekauge propagandaleht Pravda, eks laulnud Villu Tamme juba kakskümmend aastat tagasi: „Otsi tõde / mis sa leiad / sa ei leia / munnigi.“

Kuid muutus ei pea olema murranguline ja järsk, et olla muutus, ja mingit meie võrgustunud meediamaastikul ja mõtteruumis üha süvenevat suundumust tõe killustumisele ja subjektiveerimisele on raske eitada. Selle nihkumise taustaks on teada-tuntud tee Jumala surmast, üldkehtiva tõe kriteeriumi kadumisest kõigi tõdede võrdsust kuulutava käibefraasini „igaühel oma tõde“, ja edasi veendumuseni, et kuna säärases tõdede võrdsuses ei saa minu tõest paremat, tõesemat tõde olla, siis järelikult ongi minu tõde see kõige võrdsem, kõige tõesem – iseenda piisav kriteerium pelgalt tänu sellele, et ma sellesse usun.

Hipisaare-diskussioonis jäi kõrvale autori sõnum, et tänapäeva lääne inimese vajadused on kunstlikult loodud ja neist on võimalik loobuda; et mugavusest loobumine võib anda suure vabaduse; et lihtsus, rõõm ja inimlikud sidemed on võimalikud; et inimesed võivad olla ilusad ja head; et maailma on võimalik paremaks muuta.

Madleen Maria Kirja

Arutelu asemel arutlusjärgsus

Siin pole midagi kvalitatiivselt uut, küll aga võib täheldada kvantitatiivset kasvu, mõtteviisi üha laiemat levikut. Ja kui tunnistada, et tendents on olemas, siis kuidagi võiks seda ka nimetada. „Faktijärgsus“ ja „uduketramine“ on ehk kohasemad, aga ka mitte rahuldavad terminid, sest sobivad küll võltsuudistest rääkimiseks, kuid mitte nii hästi ühe teise sama nähtuse aspekti puhul, mis tundub samuti oluline. Nimetagem seda argumendijärgsuseks.

Nimelt läheb koos tõe ja faktidega loomulikult allavoolu ka ratsionaalselt argumenteeritud loogiline arutelu. Kui iga väide sobib tõeks, siis sobib see ühtlasi ka argumendiks ja ükski argument ei saa olla teistest parem, sest hea arutelu kriteerium puudub. Ühtlasi ei saa olla säärast asja nagu arutlusviga (ingl fallacy). Varem arutlusvigadeks peetut võib nüüd rahumeeli pidada igati kasutuskõlblikuks argumendiks. Siit jõuame olukorda, mida võib omakorda nimetada arutlusjärgsuseks – olukorda, kus näiteks Sokratesel poleks oma meetodiga midagi pihta hakata, sest kaasvestlejad ei läheks tema arutluskäiguga kaasa ega annaks küsimustele mitte loogilisi, vaid suvalisi vastuseid, mille ainsaks mõõdupuuks on nad ise.

Too arutlusjärgsus annab meie võrgustunud meedias juba täiesti üldiselt tooni. Kõigi mõistuste ühendusest sündiva kollektiivse ülimõistuse asemel vaatab meile vastu too stseen Monty Pythoni „Briani elust“, kus uulitsat palistab rida pulstunud sambaprohveteid, kes kõik üritavad oma segast sõnumit teistest üle karjuda, et publiku tähelepanu pälvida. Mingit dialoogi ega mõtestatud arutelu ei toimu, seda asendab autistlike monoloogide kakofoonia.

On selles midagi põhimõtteliselt uut? Ei ole. Delfis ja muudes peldikuseinaks ristitud kommentaariumeis on see ulgumine ja hammaste kirin iidamast-aadamast standardiks olnud. Uus on jällegi mitte nähtus ise, vaid selle levik – peldikuseinastumine vohab ka ühismeedias, kus anonüümsete kommentaatorite asemel ja kõrval esineb samalaadsete mõtteavaldustega üha rohkem inimesi üha innukamalt ka oma kodanikunime all. Argumendijärgsus ei ole enam asi, mida häbeneda ja sel moel argumenteerimise mugavus võlub järjest neidki, kes tänu oma haridusele, ametile või kogemusele peaksid suutma teha vahet faktil ja fiktsioonil, argumendil ja arutlusveal. Nende seas on nii ajakirjanikke, arvamustoimetajaid, kultuurikriitikuid kui ka õppejõude. Muidugi kajastub see kõik ka pärismeedias, mis näikse juba mõnda aega traavivat oma moodsama, kiirema, jõukama ja edukama venna ühismeedia jälgedes, püüdes sel tagajärjetult kannul püsida ja end kuidagiviisi kasulikuna näidata.

Hipisaare-diskussiooni pseudoargumentide rida

Hipisaare-diskussioon, millest jutt algas, sobib kenasti näiteks arutlusjärgsusest, mille esimene reegel on: ära kuula oponendi juttu, ära loe, mida ta kirjutab, mõtle parem tema väited ja sõnum ise välja ning ehita endale neist õlgmees, soovitavalt hästi karikatuurne, mida oleks lihtne naeruvääristada ja ümber lükata. Heinla kriitikud järgisid seda reeglit nii üksmeelselt, et paljudel juhtudel oli raske aru saada, kas tegu on olnud mittelugemise või mööda­lugemise, teisisõnu, funktsionaalse lugemisoskuse nappusega.

Kuigi mõnigi oponent väitis end mõistvat autori rahulolematuse põhjusi, ei paistnud ükski neist – kaasa arvatud inimesed, keda võiks pidada tekstilugemise proffideks – pihta saavat loo kui terviku kesksele teemale ja sõnumile, millele viitas juba pealkiri. Meenutan: jutt käis vabadusest ja mugavusest. Loos kirjeldatakse autori rännakuid, mille käigus ta jõuab tõdemuseni, et tänapäeva lääne inimese vajadused on kunstlikult loodud ja neist on võimalik loobuda; et mugavusest loobumine võib anda suure vabaduse; et lihtsus, rõõm ja inimlikud sidemed on võimalikud; et inimesed võivad olla ilusad ja head; et maailma on võimalik paremaks muuta.

Kas selline vaga sõnum peaks kedagi pahandama? Vaevalt. Poleks saanudki kuidagi pahandada, sest seda lihtsalt ei loetud tekstist välja. Loeti midagi hoopis muud, takerdudes iseloomulikult tänapäevasele keskendumisraskustes lugemispraktikale üksikfraasidesse ja päästiksõnadesse, millele tuleb kähku üleolevalt, pahaselt või lausa kurjalt reageerida. Tundub, et reageerijate enamikule sai kogu teksti võtmeks ja kokkuvõtteks suhteliselt kõrvaline lause, autori tunnete kirjeldus kodumaalt lahkumise ajal: „Mine putsi, Eesti ühiskond, oma start-up’ide, Muhu leiva ja privaatsete inimestega.“ See lause osutus nii kõvaks sõnaks, et võttis paljud õhku ahmima. Läks ära ja saatis meid kõiki, mind ja sind isiklikult! Ja isamaa, ja kapitalismi, ühesõnaga kõik, mis meile kallis ja püha. Ise veel noor naine!

Säärasele blasfeemiale tuli muidugi kõigi vahenditega vastata, ja omajagu inimesi, valdavalt keskealised mehi, tõttaski vähem või rohkem avalikult sõtta justkui alusväärtusi rünnanud Heinla vastu, kasutades selleks kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid mõnitamisest ja otsesest sõimust veidi keerukamate argumendijärgsete trikkideni. Seejuures paistis kogu moraalse paanika fookuses olevat teksti asemel autori isik ja tema tekstist välja loetud oletatav eluviis. Heinlale pandi süüks selle vaat et kuritegeliku elustiili propageerimist ja kõigile teistele soovitamist, kuigi erinevalt oponentidest ei püüdnud ta kedagi elama õpetada. Aga piisas sellestki, et ta sellise patuelu võimalikkusele viitas ja paistis seda pealegi nurjatul kombel nautinud olevat. Tõik, et kirjeldati mineviku vormis puhtalt isiklikku, juba lõppenud teekonda ning anti küllalt selgesti mõista, et autor on juba tagasi kodumaal, ei pälvinud mingit tähelepanu.

Huvitav oli jälgida, kuidas seda enam-vähem rahatut rännakut, mis kodumaise umbusu-udust halli taeva all oravarattas rabelemise asemel sisaldas maailmaavastamist, kommuunides elamist, äärmiselt mõõdukat töötegemist, kergeid narkootikume ja prügikastidest toidu otsimist pidas amoraalseks ja lubamatuks ootamatu koalitsioon väga erineva tausta ja ilmavaatega arvajaid vankumatuist kapitaliusklikest kuni tavaliselt küllalt kapitalismikriitiliste ökoelu propageerijateni.

Üks hipikriitika korratumaid argumente oli kummaline äraspidiloogika, et inimene, kes prügikasti visatud toitu sööb, ei tohiks olla kapitalismi vastu, sest ta „elab teiste arvel“. Äravisatud toit oleks justkui endiselt viskaja püha eraomand, mille puhul tuleb austada omaniku tahet lasta toidul raisku minna või vähemalt olla selle helde anni eest tänulik viskajale isiklikult ja kapitalismile üldiselt. Asi on muidugi vastupidi: toidu raiskamise eest ei tule olla tänulik maailmas, kus ligi 800 miljonit inimest nälgib, samal ajal kui raisku läheb neli korda rohkem toitu, kui näljaste toitmiseks vaja oleks.4 Tänulik tuleb olla neile, kes raisatud toitu sihipäraselt kasutavad.

Moraalselt hävitava argumendina käidi sageli välja absurdne konstruktsioon „kui kõik elaksid nii“ – Kanti imperatiivi rakendamine kellegi teise elu hindamisel, jättes ennast targu kõrvale, sest muidu saaks argumendi tühisus liiga selgeks. Kuidas toimiks ühiskond, kus kõik oleksid literaadid? Ühiskond, kus kõik oleksid pokkeristaarid?

Seda pseudoargumentide rida võiks veel pikalt jätkata, kuid kahjuks ei mahu kogu seda argumendijärgset kornu­koopiat siin lahkama. Olgu kirssidena tordil mainitud veel ainult üleüldine Heinla suhtelise nooruse rõhutamine, mis justkui tühistaks tema tõsiseltvõetavuse juba eos; asja esitamine põlvkondade konfliktina; ja mitmesugused tõsimeelsed elujuhised õigelt teelt eksinud noortele, kirja pandud justkui siiras usus, et üleannetu noorsugu võtab pahast hurjutamist ja moraliseerimist tõsiselt. Alati on ju võtnud, eks ole?

Püüdke olla, kulla kaimud. Meie probleem ei ole hukkaläinud noorus ega hipid.

„See, millega meedia, poliitiline avalikkus ja inimkond laiemalt on praegu hädas, on just ühene mõtlemine, üheselt mõtlev inimene, kes ka soovib, et kõik asjad oleksid ühtemoodi, ja on valmis selleks kas või surma minema, et asjad ühtemoodi ka saaksid.“5

1 Triin Heinla, Vabadusest ja mugavusest – reisikiri hipisaarelt. – Müürileht, 5. V 2017.

2 Berk Vaher, Paar sõna hipisaarte revolutsionäärile – www.err.ee, 11. V 2017; Madis Müür, Ettevõtja vastus hipisaartele: lahendused leiduvad hästitoimivas kapitalismis – Müürileht, 16. V 2017.

3 Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale – kultuur.err.ee, 15.V 2017.

4 Save Food: Global Initiative on Food Loss and Waste Reduction. http://www.fao.org/save-food/resources/keyfindings/en/

5 Marju Lepajõe kõne: Takistused täpsete sõnade leidmise teel – Postimees, 15. III 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming