Meie eitus, meie jaatus

Anti Saar, kirjanik ja tõlkija

Juba lapsest saadik tunnen ma vastumeelsust koorilaulu suhtes. Käisin küll poolsunniviisiliselt poistekooris ja 1990. aastal isegi üldlaulupeol, kuid sellega see jäi. Pärast laupäevast meeleavaldust tunnistasin sõpradele, et kui kõneisikud Tartus rahvast üles kütsid, ei paindunud minu suu loosungeid hõikuma. Ma polnud ainus, minusuguseid molusid oli seal veel. Püüan siin oma toonast kimbatust väheke selgitada. Olgu või iseendale. „Kooris” ei ole minu silmis koha-, vaid viisimäärus: see ei vasta küsimusele „kus?”, vaid „kuidas?”. Kui ma laulan kooris, pean ma seda tegema nii, et minu hääl kõlab teiste omadega kokku, nii, et seda ei saa kõrvalseisjate häältest eristada – nii, et ma seda ise enda omana enam ei kuule. Ma loovutan oma hääle, ma hääletan. Igasuguse osaduse kinnitamine paneb minu individuaalsuse proovile. Siin ongi paradoks. Ja selles pole midagi halba: paradoksi ilmumine ei tähista ummikseisu, vaid ajendit kompromissiks, läbirääkimisteks iseendaga või ühiskonnaga enda ümber. Paratamatul kujul on see paradoks kirjutatud ka „Harta 12sse”, kus räägitakse kodanikust ja kodanikkonnast, valijast ja rahvast.

Üldlaulupeol ja massimeeleavaldustel Tartus, Tallinnas ja Viljandis on mõndagi sarnast. Mõlemal juhul kinnitan ma oma osadust: laulupeol oma keele ja kultuuriga, miitingul seltskonnaga, kellel on villand. Mõlemal juhul teen ma suu lahti selleks, et anda oma hääl. Kuid selle ühise nõustumise või jaatuse kõrval on meeleavalduse juures täpselt sama oluline eituse aspekt. Kuivõrd eestlaste ühislaulmisel on eituse ja jaatuse dünaamika läbi ajaloo kõvasti kõikunud, asendan selle näite siinkohal jalgpallimatši omaga. Ükski tõeline fänn ei lähe matšile vastaste heidutamiseks, vaid ikka omade toetuseks. Tribüünil hääletamine väljendab seega topeltjaatust ning mul pole mingit probleemi sellega ühineda ja oma hääl kähedaks kisada. Küll aga on mul probleem sellega, et nõustuda kooris väljendama eitust, rahulolematust kellegagi kusagil. Miks? Vaikimine tähendab ju ometi nõusolekut. Ja kui minu vaikimine lõikub välja kooris kõmisevast eitusest, märgib see nõustumist teadagi millega.

Esiteks võib olla, et mind häiribki nimelt sundseis, millesse ma miitingul satun: sa ei tohi vaikida, ei tohi pobiseda enda ette – sa pead! Teiseks ei nõuta minult loosungite kordamisel spontaanset emotsiooni, vaid steitmenti … milleni minu kaasaelamisvõime ei küündi. Märatsemine oleks palju lihtsam. Ja kolmandaks: ma tõrgun kordamast, järele mõtlemata järele ütlemast. Karismaatiline autoriteet on mulle ohu märk. Kui ta tõstab käed ja hõikab loosungi, on see etteütlus ehk diktaat, ja ma tean mitut samatüvelist sõna, mis mind tema suhtes ettevaatlikuks teevad.

Ja siiski on tema seal püünel minu esindaja. Siiski seisan ma väljakul, et ta mind esindaks. Väevõimuga meie riigis ikka kedagi ei esinda. Organiseerimatu vabakutselisena, peaaegu et lindpriina (ah, kuidas mulle meeldib selle sõna kõla!) julgen ma niimoodi arvata. Esindusdemokraatial pole head alternatiivi. Ise ma esinema ei kipu. Või kui, siis nii, nagu öeldakse, et „esineb sademeid”. Ja ma usun, et Eestis esineb veel ausust.

Mis aga puutub minu siseheitlustesse, siis paistab, et vastuoksusest väljamurdmiseks on mul siin kaks võimalust. Esiteks, kui jälle miitingule lähen, teen küll suu lahti, kuid hoolitsen selle eest, et minu hääl jääb mulle endale kuuldavaks, mulle endale kuuluvaks: karjun nii, nagu kõri võtab. See pole paha lahendus, mul on päris kõva bass ja see peaks koori häält tublisti võimendama. Teise võimaluse saan ma siin – öelda vaikselt ja tsiviliseeritult, ainult iseenda eest: mul on kõrini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming