Meie, eurooplased

Linnar Priimägi

Mida me täna siin agoraal kõik ootame?

– Barbarid saabuvad täna.

Konstantinos Kavafis

Põgenikest-pagulastest räägitakse viimasel ajal palju kohalikes seostes: kas ja kui palju neid Eestisse võtta, kuhu panna, kes maksab jne. Aga probleemi saab vaadata ka globaalses kultuurikontekstis.

Rahvad on kogu aeg rännanud. Siiski ei ole Euroopa mitte pidevalt imestanud. Kui üritasime omastada Püha Maad, polnud imestada midagi. Kui vallutasime Ameerika, oli see meile loomulik. Sama Siberiga. Asumaadega. Rahvad voorisid edasi ja tagasi.

Esmakordselt imestas Euroopa siis, kui hunnide survel käisid Rooma riigist üle barbarite hordid. Kuidas! Alarich rüüstas Rooma! Mismoodi! Vandaalid vandaalitsesid Igaveses Linnas! Selle imestuse täheks oleme tolle perioodi pidulikult nimetanud Suureks Rahvaste­rändeks. Pärast on imestus vaibunud. Alles nüüd imestame jälle. Imestame suurt migratsiooni Lääne-Euroopasse, just nagu oleks taas tegu Suure Rahvasterändega. Seekord siis arvult teisega. Ja teistsugusega.

Maailm on jõudnud uude rahvasterände perioodi globaliseerumise tulemusel. Globaliseerumine on tsivilisatsiooni ühtlustumine üle kogu maakera. Täpsemini: lääne tsivilisatsiooni ja elustandardite vabatahtlik või sunniviisiline omaksvõtt kogu maailmas. Läbinägelikult registreeriti see protsess paratamatuna juba aastal 1848 „Kommunistliku partei manifestis“: „Kõigi tootmisriistade kiire täiendamise ja lõpmatult hõlbustatud liiklemise kaudu tõmbab kodanlus tsivilisatsiooni ringi kõik rahvad, kõige barbaarsemadki. Tema kaupade odavad hinnad on raske suurtükivägi, millega ta purustab kõik hiina müürid ja sunnib kapituleeruma barbarite kõige visama võõrastevaenu. Ta sunnib kõiki rahvaid omaks võtma kodanluse tootmisviisi, kui nad ei taha hukkuda; ta sunnib neid oma maal sisse seadma niinimetatud tsivilisatsiooni.“

„Lase sant sauna, tahab lavale ka!“ ütleb rahvasuu. Nüüd, kus me ise avasime ukse levitamaks lääne tsivilisatsiooni üle ilma, selgub, et liiklus selle ukse kaudu võib käia mõlemat pidi. Ent sissetulijaid on korraga massilisemalt kui väljaminejaid, sest neid seal väljas ongi rohkem. Ja kõik tahavad lavale! Endised asumaad koloniseerivad emamaid.

Mida nüüd teha?

Need, kes pole protsessi mastaapsusest aru saanud ja peavad globaalset probleemi lokaalseteks parteipoliitilisteks probleemikesteks, keelduvad osavõtust. Kelle probleem, see lahendagu! Kes Liibüat pommitas, Gaddafi kukutas, segaduse sünnitas ja põgenikevoo vallandas, see võtku nood Aafrika paadipõgenikud nüüd ka ise vastu. Las USA, Prantsusmaa, Suurbritannia, Taani ja Norra vastutada oma tegude eest. Ise keetsid supi kokku – ise söögu! Pangu nood põgenikud kuhu tahes. Eesti on õnneks pääsenud, sest Urmas Paet jäi talle iseloomulikult äraootavale seisukohale. Meil pole teie murega pistmist, härrased lääneliitlased.

Teine äärmus ütleb (Eesti Ekspress 22. IV 2015): „Eesti kohus EL-i liikmena on aidata lõunapoolsetel riikidel põgeniketulvaga toime tulla ning avada neile suuremal määral oma uksi.“

Aga tegelikkus? ISIS (ISIL/DAESH/DAECH) ei ole enam rahvusvaheline protestiliikumine nagu al-Qaida. ISIS on rajatud kui kalifaat, tal on riigi tunnused: eelarve, maksusüsteem, välispoliitiline strateegia ja propagandamasin. Kui maailma vapustasid YouTube’i videod skulptuuride purustamisest Mosuli muuseumis koos sõnumiga, et kavatsetakse hävitada kõik mitteislami kultuuri jäljed, siis märkas tähelepanelik vaataja (2013. aastal ilmunud „Propaganda maailma-ajaloo“ autor Fabrice d’Almeida), et vähemalt muist muuseumis kuvaldadega lõhutud objekte olid kipskoopiad. Originaalid müüakse mustal turul finantseerimaks kalifaadi edasist tegevust. Tsiviilelanikke julgustatakse rüüstama ajaloomälestisi, kusjuures igalt müügitehingult võetakse 20% käibemaksu.

Indrek Teder küsib Eesti Päevalehes (7. VI 2015): „Kelle taskutesse või pangaarvetele jõuab Euroopasse jõudnud pagulastega teenitud raha?“ Ta peab silmas ülesõidutasu, „väidetavalt vähemalt 1000–2000 eurot igalt Euroopasse toodavalt inimeselt“. Viimaks jõuab ta asja tuumani: „Ja lõpetuseks eriti küüniline küsimus – kas ISIS ikka saab oma osa?“ Ja mis teie mõtlete?

Lääne steriilpolitoloogia räägib („Handwörterbuch Internationale Politik“, 2000): „Siin kerkivad tungivate küsimustena rahvusvaheline asüüliseadusandluse harmoniseering liberaalselt tõlgendatud Genfi konventsiooni alusel; piirkondlikult ja rahvusvaheliselt tasakaalustatud meetmed „ajutise varjupaiga“ pakkumiseks …; suurejooneliste ja murranguliste immigratsioonireeglite loome koos samaaegse integratsioonipüüdluste tugevdusega ja võitlusega võõravaenu vastu.“

Olgem ausad: Euroopal on olemas vaid lühiajalised hädalahendused, kusjuures saadakse aru (või ka ei taheta aru saada) nende mõttetusest ja koguni ohtlikkusest pikemas perspektiivis. Marcus Tullius Cicero hoiatab esimeses kõnes Catilina vastu: „Samuti on lugu raskesti haigete inimestega, kes visklevad palavikus. Kui nad lonksu külma vett joovad, näib algul, nagu tooks see kergendust, kuid hiljem vaevlevad nad veel palju rängemates ja ägedamates valudes.“ Mingisugused solidaarsed vastuvõtu­kvoodid – olgu suuremad või vähemaks kaubeldud, nagu meile lohutavalt lubatakse – ei ole põhimõtteline väljapääs.

Islamikalifaadi ideoloogina ma rõõmustaksin hullupööra: me ujutame Euroopa riigid oma põgenikega tasapisi üle ning nood ise maksavad kinni meie viienda kolonni ülalpidamise. Kaks kärbest ühe hoobiga: esiteks, islami mõju Euroopas päev-päevalt kasvab ja teiseks, Euroopa majanduslikult aina nõrgeneb – me elame ja sööme ta vaeseks! Hiilgav aeglase rahumeelse vallutuse taktika! Väga hea, et Euroopa Liit tollele kampaaniale avasüli vastu tuleb – ainult selle­pärast, et tal on „euroopalikud väärtused“, millest ta ei saa taganeda.

Kaks jõudu

Napoléon märkis: „On olemas kaks hooba, mille abil inimesed liikvele panna: hirm ning omakasu.“ Teisisõnu: tõukejõud ja tõmbejõud. Mõlemad võivad olla poliitilised, ühiskondlikud. See neid ei erista. Ka looduslikud võivad olla mõlemad, nii tõukejõud (katastroofid, haiguspuhangud) kui ka tõmbejõud (parem kliima). Seegi ei erista neid. Ent kuni me ei suuda leida, mis eristab tõuke- ja tõmbejõudu, seni tammume oma targutustes paigal.

Aga leidub üks põhimõtteline eristus. Tõmbejõuks on toosama globaliseeruv tsivilisatsioon, parema, mugavama, muretuma äraelamise võimalus. Seesama, mis kunagi oli eurooplastele American dream, on nüüd aafriklastele (kui räägimegi ainult nendest) European dream. Tõukejõuks aga ei ole mitte ainult kodumaa madal arengutase, vaid kõrge korruptsioonitase, kusjuures see, mis korrumpeerub, on nende rahvaste kultuur, asendudes lääneliku rikastumistsivilisatsiooniga. Alles me lugesime, et mustanahaline „FIFA eksasepresident kantis Kariibi mere riikide toetuseks mõeldud miljonid oma kontole“ (Delfi Sport 7. VI 2015). Jutud sellest, et põgenike päritolumaale tuleks rajada Lääne-Euroopaga samaväärsed kapitalismi paradiisid, nii et keegi sealt enam ära tulla ei tahaks, on utopism, või öelgem otse: ilmselge idiotism.

Aafrika kaotab oma kultuuri, mis inimesi kodu ja kodumaaga seoks. Elama hakatakse globalisatsiooni usutunnistuse järgi: Ubi bene, ibi patria – isamaa on seal, kus on hõlpsam elu. Ning Euroopa ütleb omas kristlikus halastusmeeles: „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete – mina tahan teile hingamist anda!“

Mis me vastu saame?

Me saame sõja. Sõnale Kulturkampf tekib uus sisu. Me saame väljakutse hakata üheteistkümnendal tunnil mõtlema, kas on olemas midagi sellist, mida me ei taha kaotada kui euroopa(likku) kultuuri. Seda me ju kõige rohkem kardame. Et me kaome ajaloolise kultuurikooslusena, sulandudes ükshaaval –rahvuskultuur rahvuskultuuri järel – sisserändajate massi.

Aastal 2007 asutati Prantsusmaal rahvusliku iseduse ministeerium, mille etteotsa määratud Eric Besson algatas laialdase rahvaarutelu teemal „Mida tähendab täna „olla prantslane“?“. Küsimus püstitati ajal, kus riigis keesid kired immigrantide ümber. Mis on see rahvustunne, mille jõul inimesed jäägitult samastuvad teistega, keda nad üldse ei tunne? Ja mis takistab neid samastumast kolmandatega, keda nad samuti ei tunne? „Jäägitult samastuda“ on midagi enamat ja püsivamat kui „integreeruda“. Prantslased kasutasid kinnisväljendit „corps et âme“ ehk „ihu ja hingega“, s.o omaks võtta ning omaks pidada nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Füüsiline vastumeelsus võõraste vastu on animaalne. Sinna pole midagi parata. Neil on võõras lõhn. Lõhnaindikaator on alateadlik ning üldinimlik, sestap ka tõhus propagandavahend. Nii rääkisid natsionaalsotsialistid spetsiifilisest „juudi lehast“. Ning endine KGB-lane Vladimir Pool jutustas (Eesti Päevaleht 10. III 2012): „…Üks vana töötaja rääkis Pärnu rajoonis metsavennast, keda kuidagi ei saanud tabada. Kuid nad aimasid, et tal on üks armuke, kes ennem annab oma elu kui üles annab. Aga ikkagi leiti juurdepääs ja tütarlaps andis ta välja. Jutt lasti lahti, nagu oleks [metsavend] rääkinud, et vaat, too on tore tüdruk küll, aga ma ei suuda välja kannatada, ta jubedalt haiseb.“

Lõhn on kõige ürgsem aisting ning esindab seepärast kogu inimolemust. Vene muinasjuttudes tõmbab Baba Jagaa ninaga ja sedastab kahtlustavalt: „Русским духом пахнет!“ Lõhn inditseerib siin vene rahvuslikku iseloomu, venelase rahvuslikku isedust üleüldse.

Ihu ja vaimuga

Mais revenons à nos moutons! Prantslased ütlesid: „ihu ja hingega“. Aga nende „hing“ paikneb pigem ajus kui südames, on käsitatav spirituaalse printsiibina. „Prantsuse vaim“, pealkirjastas oma esseekogumiku Johannes Semper, mitte „Prantsuse hing“. See viimane kõlanuks nagu halb tõlge saksa keelest. Prantslasele on tähtis olla prantslane vaimult!

Kui Euroopa, mille ajalooline südamik Leopold von Ranke veendumuse kohaselt kattub Karl Suure impeeriumi alaga, s.t moodustub Prantsusmaast, Saksamaast ning Itaaliast, peab pagulaste tulvaga silmitsi seistes vastama küsimusele „Mida tähendab täna „olla eurooplane“?“, saaks ta lähtuda ainult euroopa(liku) vaimu omaksvõtust. Kas neist massiliselt juurde tulijatest saavad saada eurooplased või tulevad nad Vanasse Maailma levitama muhameedlikku Aafrikat? Kas nad teavad ning austavad meile pühaduseni olulisi kultuuriväärtusi? Kas nad tunnevad aukartust selle vaimupärandi ees, mida meie sugupõlved on sajandeid kogunud, hoidnud ning edasi andnud? Või tulevad „meie õue peale kaklema“: ignoreerima, põlastama, lõhkuma? Mis siis, kui neile enam ei meeldi Kölni katedraal, Westminster Abbey või Jumalaema kirik Pariisis? Kui antiikkunst pole neile muud kui võõras veidrus? Kui nad ei oska lugeda meie raamatukogudes leiduvat kirjandust ega hinnata maale Uffizis?

Kas Euroopa peaks välja kuulutama kultuurikaitsesõja? Välja kuulutama kultuuritute pagulaste vastase harmagedoni oma kultuuri kaitseks? Kas me tahame võõrliike sisse lasta oma kultuuri ökosüsteemi?

Kui Jaapan sunniti 1854. aastal avama oma riik läänemaailmale, siis tehti sadamad küll lahti, aga võõramaalased jäeti ikka võõraks – nad jäid võõrasteks isegi võõrustatavate külalistena. Tänapäevani võetakse omaks ainult omad. Selgemini piiritlemaks, mis on jaapanlik ja mis seda ei ole, kasutatakse koguni ühtede ja samade asjade kohta eri sõnu. Jaapanlaseks pole võimalik saada, jaapanlaseks peab sündima – selline on nende eneseksjäämise vaikne, kuid raudkindel põhi.

Kas Õhtumaal oleks Päikesetõusumaalt midagi õppida? Meie erinevus Jaapanist paistab olevat kultuuriline kirevus. Selle pinnal on Euroopa praegu poliitiliselt rebenemas. Iseseisvust tahavad rahvuskultuurigrupid: šot­lased, katalaanid, flaamid, baskid, korsiklased, lõunatiroollased, moraav­lased, Transilvaania ungarlased, trans­nistrialased ning Ida-Ukraina venelased … Aga kas seda lapitekki, mida praegu eri otstest jõuliselt sikutatakse, hoiab ka koos mingi niidistik, mis meid eurooplastena kokku õmbleb, ühte seob? Kui ta on olemas, siis muutub see nide pagulaste tulva jätkudes saatuslikult tähtsaks. Sest ütles Jeesus Kristuski: „Iga riik, mis on isekeskis riius, hävib, ja koda langeb koja peale.“

Ihult eurooplasi pole olemas. Aga vaimult küll. On olemas Euroopa „kollektiivne mälu“ (Juri Lotman). Kui Tallinnast sai Euroopa kultuuripealinn, koostasin valimiku „Eurooplase kultuuripõhi“, kuhu on koondatud euroopa kultuuri olulisimad teemad 28 valdkonnast – teemad, millest iga haritud eurooplane peaks olema suuteline vähemalt viis minutit vestlema. Nimetagem siin mõned.

Poliitikud: Gaius Julius Caesar & Euroopa vundament; usutegelased: Apostel Peetrus & paavstlus; ehitised: Parthenon & klassikaline Ateena; maalid: „Mona Lisa“ & Leonardo da Vinci; filmid: „Soomuslaev „Potjomkin““ & Sergei Eisenstein; eeposed: „Ilias“ & Homerose küsimus; reaalteadlased: Eukleides & geomeetria; maadeuurijad: Christoph Kolumbus & Ameerika … Ja samadest valdkondadest ettepanekuna ka üks eesti kultuuriloo peatükk: Lennart Meri & Eesti president, prohvet Maltsvet & Valge Laev , laululava & laulu­peod, „Ketraja“ & eesti akademism, „Kevade“ & eestlaste igavene noorpõlv, „Kalevipoeg“ & Eesti mütoloogiline algus, Jaan Einasto & universumi kärgstruktuur, Juhan Smuul & „Jäine raamat“ …

Viis minutit! Ainult viis minutit kinnitamaks iseendale, et ollakse haritud eestlane ning haritud eurooplane.

„Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“ hüüdis Gustav Suits sada kümme aastat tagasi. Täna ei saa me kaitsta eesti kultuuri, kui me seda saja kümne aasta tagust üleskutset kuulda ei võta. Iga Eesti inimene peab olema vaimult ka kultuurne eurooplane, sest osadus Euroopa ühismäluga, aukartus Euroopa vaimupärandi ees, on ainus tõsimeeli euroopalik väärtus. Kultuuriline harimatus, keeldumus kollektiivselt meeles hoida euroopa kultuuri pärandit on patt nii Euroopa kui ka Eesti vastu.

Euroopa püha sõda globaliseerumise pahaloomuliste metastaaside vastu on iga eurooplase kultuurisõda. On aeg välja kuulutada üleeuroopaline kultuurimobilisatsioon. Lokaalset kultuurisõda kodurindel üksi võita ei saa. Kes sellist võitu siin lubab, on pettur. Meil on sama palju võita kui kaotada. Kõigi maade eurooplased, ühinege!