Meie igapäevane feminism

Eve Annuk

Feminism ei ole enam tont. Ega ju? Meie viimase aja meedias kohtab viimasel ajal rahulikus toonis, isegi asjalikke arutlusi võrdõiguslikkuse, meeste ja naiste töölerakendatuse ning palkade üle, ka koduvägivald ja tänavalapsed pole enam häbiväärne tabuteema. On tekkinud lootus, et meest ja naist ei hinnata enam ainult kui oma sugupoole esindajat, vaid ikka eelkõige kui isiksust. Kuid vaatamata üsna märgatavatele muutustele seadusandluses, avalikus arutelus, akadeemilistes käsitlustes, on stereotüüpilised mõttemallid ja arusaamad visad püsima. Seekordne feminismi-eri pakubki seest ja väljast vaadet, sest ei feminism, nais- ega ka meesuuringud ei otsi endale ei intellektuaalset ega ka vaimset turvakodu, feminismi eesmärk on ikka olnud naiseidentiteedi seisukohast sootsiumikriitiliste, tülikate küsimuste esitamine, et mõista (ja muuta) ennast ning keskkonda. R. V.  

Detail rühmituse F.F.F.F.-i fotoinstallatsioonist ?F-files?, 1998. repro

 

Juba aastal 1888 kirjutas Lilli Suburg oma ajakirjas Linda emantsipatsioonist ja naiste õigustest: Suburg väitis, et võttes naiselt vabaduse ja võimaluse haridusele, võttis mees naiselt ühtlasi ka iseseisvuse võimaluse. Seepärast kutsus Suburg naisi üles haridust omandama ja kõrgematele sihtidele pürgima: ?Ärgake üles, Eesti naisterahvad, vaimu tuimusest, nõdrusest, pimedusest ja vaadake, kui kaugele, kui kõrgesse naisterahva vaimuloomus ülepea jõuda võib; hakakegi teaduste aabitsat veerima, hakake silmi ilu ilmutuste äranägemiseks teadmise varal heledamaks pesema!? (L. Suburg, Emancipirt! ? Linda 1888,  nr 7, lk 250).

Kuna Suburg oli oma ajast ees ? tol ajal ei olnud lihtsalt nii palju haritud naisi, kellele Suburgi sõnum oleks pärale jõudnud ?, jäid ka ta ideed paremaid aegu ootama. Samas märkas Suburgi terav pilk eesti naiste olukorra abitust, võrreldes Euroopa ja Ameerika naistega, sest Eesti ühiskondlikud olud olid naiste suhtes ebaõiglaselt piiravad: ?Kui ka Eesti naisterahvas ligi sada aastat vaimu hariduses põlvest põlve edasi tungida katsuks, siiski ei jõuaks ta veel praeguste teiste kultuuramaade naisterahvaste vaimuhariduse tipuni, sest meie terve maa ja rahva olekud sünnitavad sellele teele ära võitmata takistusi ette.? (samas lk. 250). Ent Suburgi feministlikesse ideedesse suhtuti tõrjuvalt ? need ei sobinud kokku rahvusliku liikumise ideoloogide poolt naisele määratud rolliga ? ja see märgistas negatiivselt ka naisemantsipatsiooni ideed. 

Ligi sada aastat hiljem, XX sajandi üheksakümnendate aastate algul, kui mina hakkasin tegelema feminismi ja naisuuringutega, ei teadnud valdav enamik eestlastest sellest suurt midagi, meedias ei räägitud naiste õigusest meestega samaväärsele palgale ega koduste tööde võrdsemast jaotusest. Naisuuringud kui akadeemiline distsipliin oli päris tundmatu ka teadusliku uurimistööga seotud inimeste hulgas, rääkimata laiemast avalikkusest. Juba ainuüksi ?feminismi? sõna tekitas negatiivseid reaktsioone ja vihapurskeid: selles nähti miskit, mis on eestlastele olemuslikult võõras ja ohustab rahvuslikku identiteeti.

 

Feminism negatiivse tähendusega ka XX sajandi lõpul

Nii nagu Suburgi ajal oli feminism negatiivse tähendusega, ei olnud ka veel XX sajandi lõpukümnendiks selles vallas toimunud olulisi muutusi: vanad hirmud naiste ?liigsete? õiguste ees, mis viivad nad eemale naise ?tõelisest? loomusest, ja sotsiaalne stigmatiseerimine, mis saatis feministlikke väljaastumisi meedias, kujundasid avalikkuse suhtumist naistemaatikasse. Vaevaliselt, kuid vähehaaval siiski, hakkas aga tekkima ka mõistvamat suhtumist feminismi, mis oli seotud ühiskonna kui terviku avanemisega, muutumisega endisest suletud, ideoloogiliselt kontrollitud süsteemist demokraatliku ühiskonna suunas.

Muutused on toimunud lühikese aja jooksul: nüüdseks on soolise võrdõiguslikkuse teema saanud eesti meedias suhteliselt igapäevaseks ja seoses soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmisega on see ka seadusloome osa. Muidugi on selle taga suuresti Euroopa Liitu astumisega kaasnenud surve näidata end välismaailmale võimalikult positiivses valguses, ent selle kõrval on siiski toimunud mingi nihe ka ühiskonnas endas. Kuivõrd sügavale see muutus ulatub, on iseküsimus: palju lihtsam on ju peita ebavõrdsuse väliseid märke (näiteks võtta vastu seadusi, mis näiliselt nagu kindlustaksid olukorra muutmise) kui muuta inimeste mõttemalle ja kultuuriteadvusse juurdunud praktikat. Argiteadvuse tasandil toimib ju jätkuvalt arusaam soorollidest kui ?loomulikest? ja ?bioloogiast tulenevatest?, nagu on näha Interneti foorumites ja päevalehtede kommentaarides. Bioloogiale apelleeriv argumentatsioon näib nii põhjendatud, et vaevalt tuleb keegi mõttele küsida, mis on bioloogial pistmist näiteks pesupesemise või söögitegemisega, mis on läbinisti kultuurilised tegevused. Enamgi veel: vaevalt on üldse võimalik vaadelda mõnda inimtegevuse valdkonda lahus kultuurist: ka keel, mille kaudu me maailma tunnetame ja mõtestame, on kultuuri(line) produkt, mille mõistelised võrgustikud määratlevad meie arusaamu inimese ?bioloogilisest? olemusest. 

Traditsioonilised soorollid pole Eestist kuhugi kadunud, neid peavad loomulikuks eriti vanemaealised ja maaelanikud, nagu näitavad sotsioloogilised uuringud. Samas on selgelt märgatav suundumus kaasaegsema rollijaotuse poole noorema generatsiooni hulgas, kes peab enesestmõistetavaks kodutööde võrdset jaotamist või seda, et ka naine võib olla orienteeritud karjäärile. Selles mõttes oli huvitav jälgida kahte esimest ?Naistevahetuse? saadet ja eriti netikommentaare, mis jagunesid leeridesse vastavalt sellele, kas pooldati traditsioonilist soorolli (maal peabki naine tegema kõik kodu- ja talutööd) või leiti, et normaalne on siiski see, kui mees ja naine osalevad mõlemad kodutöödes.

 

Arusaamad sõltuvad kultuurilistest diskursustest

Soolise võrdõiguslikkuse üheks põhiküsimuseks on olnud ja on võrdse töö eest võrdse palga saamise võimalus. Et ka see on jätkuvalt aktuaalne, näitas Poliitikauuringute Keskuse Praxis ja Avatud Eesti Fondi värske uuring ?Naised-mehed Eesti tööturul: palgaerinevuste hinnang? (uurimus on kättesaadav Internetis: http://www.praxis.ee/data/Palgaerinevus_veebi0.pdf), mille põhjal selgus, et naiste ja meeste palgaerinevusi ei saa põhjendada ainult naiste ja meeste erinevate ametite, tegevusalade, hariduse ja muude taoliste teguritega, vaid selle taga võivad olla nii meeste ja naiste erinevad isiksuseomadused ning tööturukäitumine kui võimalik diskrimineerimine. Et see viimane tõdemus avalikkusele eriti ei meeldinud, näitasid reageeringud meedias, kus pigem eitati probleemi kui püüti tungida selle tagamaadesse. Turvalisem on ju uskuda müüte võrdõiguslikust Eestist (?eesti naine on alati olnud vaba ja iseseisev?) kui seista silmitsi ebameeldivate tõdemustega.

Sooline problemaatika ei taandu siiski ainult kodutööde jagamisele või naise vabade valikute ja tööalase eneseteostuse õigustele, vaid sel on palju laiem ühiskondlik ja kultuuriline ulatus. Lisaks mõõdetavatele näitajatele nagu palgaerinevused või kodustele töödele kulutatud aeg on olulised mitmed muudki tegurid, mis kujundavad suhtumist naisesse või määravad naise rolli ühiskonnas ja kultuuris. Ennekõike on tegemist inimeste hoiakute ja väärtushinnangutega, aga ka kultuurilise pärandiga, mis kujundavad arusaama naisest ja naisele sobivatest rollidest. Kuidas võimendab kultuur, sealhulgas ka populaarkultuur, soolisi stereotüüpe? Kas me oleme üldse teadlikud, et meie arusaamad naiselikkusest/mehelikkusest ei ole meie vabade valikute, vaid kultuuriliste diskursuste (meedia-, ilukirjandus-, meditsiinidiskursus jt) poolt määratletud? See, mis argiteadvuse tasandil tundub ?loomulik? ja ?enesestmõistetav?, osutub sügavamal uurimisel nendesamade kultuuriliste diskursuste poolt konstrueerituks.

Naisuuringute roll ongi olnud ühiskonna ja kultuuri kriitiline analüüs soolist aspekti silmas pidades. Akadeemilise valdkonnana on see mujal maailmas viimasel kümnendil olnud mõjukas ja ka Eestis on sel juba teatav kandepind, mille kõige nähtavam märk on nais- ja meesuuringute ajakiri Ariadne Lõng. Vaielda võib selle üle, kuivõrd ulatuvad akadeemilise uurimistöö tulemused igapäevaellu: kas üks teadusajakiri saab seda otseselt mõjutada? Ent oluline on kas või vastava eestikeelse mõtlemisviisi loomine: seni, kuni mingil nähtusel ei ole nime ja sellest ei räägita, seda nagu polekski olemas. Näiteks alles hiljuti ei ?olnud olemas? naiste vastu suunatud vägivalda ega naiste diskrimineerimist tööelus.

Sooline ebavõrdsus on samas seotud paljude teiste ebavõrdsuse vormidega, nagu ealine, rahvuslik, rassiline jm. Eestis kui postsotsialistlikus riigis on senini nii palju mitmesugust ebavõrdsust, et võib tunduda põhjendamatuna tõsta neist esile ainult üht ? soolist ebavõrdsust. Võib õigustatult küsida, miks on naiste-meeste vaheline ebavõrdsus olulisem kui näiteks ealine ebavõrdsus või linnas ja maal elavate inimeste ebavõrdsus? Nii nagu naistel ja meestel ei ole Eestis võrdväärseid võimalusi, ei ole neid võrreldes linnainimestega ka maal elavatel inimestel, kellele on paljud avalikud teenused kättesaamatud just elukoha tõttu.

Meie tänaseid hoiakuid võrdõiguslikkuse suhtes mõjutab (tahame seda endale tunnistada või  mitte) ka nõukogude aja kogemus, mil seda sõna kasutati retoorilise kattevarjuna tegeliku poliitika peitmiseks. Nii nagu Nõukogude Liitu kuuluvad vabariigid ei olnud tegelikult ?vabad? ja ?võrdsed?, ei tähendanud ka Nõukogude Liidu sooline poliitika naiste-meeste tegelikku võrdsust ei ühiskondlikus ega perekondlikus elus. Soolise võrdõiguslikkuse retoorika taga peitus NSVLi vajadus tööjõu järele: töötegemine ei olnud selles riigis mitte õigus, vaid kohustus, millest ei päästnud ka väikeste laste olemasolu. Siit ka põhjus, miks lasteaedade kõrval loodi hulgaliselt lastesõimi ja ööpäeva- ning nädalarühmi. Ametliku retoorika varjus kehtis tegelikult patriarhaalne ideoloogia: naised viidi küll kodust välja tööle, kuid sellega ei kaasnenud peresisese rollijaotuse muutust, naised pidid lihtsalt tegema kahekordse tööpäeva, lisaks ametitööle ka kõik kodused tööd, mis NSVL-i vähearenenud defitsiidimajanduses tähendas aeganõudvat ja sageli rasket käsitsitööd. Selles mõttes on isegi kummastav, et nüüd, kui kodutööd on tänu kodumasinatele tunduvalt kergemad, on mehed kergemini valmis neis osalema kui ajal, mil see oleks rohkem nõudnud mehelikku jõudu.  Et sooline problemaatika ei puuduta ainult naisi, vaid ka mehi nii otseselt (küsimärgistades mehe rolli tänases maailmas) kui kaudselt (naiste otsustus- ja sõnaõiguse kasvu kaudu), on mõistetav, miks see tekitab ühiskondlikke eriarvamusi: privilegeeritud ei taha loobuda oma eelistest ja hirm muutuste ees sunnib harjumuspärasest kinni hoidma. Mõnikord toimuvad muutused aga nii märkamatult, et seda mõistetakse alles uues situatsioonis. Tagasiteed XIX sajandisse, Kinder-Küche-Kirche-ajastusse enam nagunii ei ole, tehnoloogiliselt arenenud ühiskond ei saaks seda endale ka lubada. Ja kuigi kõige aeglasemad nihked toimuvad ühiskonna mentaalsel tasandil ? inimeste hoiakutes ja väärtushinnangutes, toimuvad need ükskord ikka, nii nagu vesigi uuristab kivisse lõpuks augu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming