„Meie isa” egosotsialism

Valle-Sten Maiste

Pole saladus, et kojarahva seas leiab mõnigi kord enam lihtsat inimlikku mõistmist kui üksjagu omaenese egoga hõivatud maailmaparandajate hulgas. Kivastiku ja Kasterpalu „Meie isa” kuulub selle teatriaasta koorekihti. SVETA BOGOMOLOVA

Mõtlen aeg-ajalt, kui oluliste lavastuste rikas oli Vanemuise repertuaar 1990. aastatel ja kui trööstitult toonane rikkus lõppeval kümnendil kokku on kuivanud. Ülikoolilinnas näib õnneks siiski jaguvat nõudlikumat teatripublikut ja nii on Ivar Põllu Tartu Uus teater, aga ka Eesti Teatri Festival tartlastele intellektuaalsemaid nišilavastusi pakkuma hakanud. Viimase egiidi all tõi Margus Kasterpalu vastu suve välja Mart Kivastiku näitemängu „Meie isa”. Olen ära vaadanud lõviosa selle teatriaasta lavastustest ja arvan „Meie isa” kuuluvat selle koorekihti. Usun, et nii lavastus kui tekst väärivad süvenevat interpreteerimist.

“Meie isa” lavaletoomine on praeguses teatripildis hinnatav juba a priori, eesmärgiseade ja tekstivaliku poolest. Liiga domineeriv on tänases teatris lähenemine, kus sihiks polegi muud kui peibutada vaatajat haarava, sageli libedalt seebise looga. „Meie isaga” on vastupidi. Lugu on ise üksjagu minimalistlik, nii abstraktselt argine, et ei ole kuigivõrd olmeline. Saamatu isa keerab keset igapäevaprobleeme vaimselt ära, hakkab tuge otsima ülemaisest hämarusest ja elab oma probleeme laste peal välja. Sündmustik on vaene ja veniv. Looülest tasandit tajumata jääb see tükk tummaks.

Küllap on parimad lavastused need, kus sündmustiku vahetu kaasahaaravus ja metafüüsiline kõnekus on teineteist täiendavalt kõrvuti. Värvikate stseenide rohkuse mõttes ei tule Kivastiku tekst vaatajale liiga palju vastu ning Kasterpalugi ei poe publiku tegevustikuga paelumise nimel nahast välja. Veidi südameid murdma mõeldud kvaliteetsülti, mille viljelemises on Tartu meesnäitlejatel ammused traditsioonid, lavastuses ju oli. Üldiselt kinnitas „Meie isa” aga varemgi kogetut: teatrilavastajana püüdleb Kasterpalu sügavate sisuliste, ehk elitaarsetegi teemade poole. Libastumisohtu maksab küll temagi puhul karta, nagu näitas üksjagu kitši ja pseudoidealismi radu käinud „Märkamisaja” programm.

Kivastiku loos on sisulist kõnekust sedavõrd palju, et vaevalt seda ühe lavastus- või arvustuskorraga lahti koorida jõuab. Kivastikku on tihti peetud realistlikuks argiseikade poetiseerijaks, kes võib küll nukralt ja haaravalt jutustada restohumalast või sõpradeta mehe kurbkoomilisest esimesest mobiiliostust, kuid kelle sidumine üldisemate filosoofiliste teemadega on meelevaldne. Niisugune mulje on petlik. Isegi viimasel ajal, kui Kivastik on olnud hõivatud tellimustööde täitmisega, pole ta tekstidest kadunud mõõde, mis paneb maailma asjade üle laiemalt järele mõtlema. 1990. aastate tekstides, mille hulka jääb ka „Meie isa”, olid Kivastikul metafüüsilised teemad näilisele lihtsakoelisusele vaatamata täiesti äratuntavad. Kui otsida Kõivu kõrvale meie dramaturgide seast filosoofiliselt huvitavat kirjutajat, siis pakuks sellele kohale eeskätt Kivastikku, olgugi et see pole üheselt ja silmapilk ilmne. Igal tasandil aukartustäratava eruditsiooniga Jaan Unduski filosoofidraamad liiguvad pigem kultuuriloolist kudet pidi kui esitavad otseselt õõvastavaid filosoofilisi ja metafüüsilisi küsimusi.

Lavastaja on tüki saatesõnas teksti tasandite seast enim rõhutanud varakapitalismi oludes toimetulekuraskustesse sattunud idealisti teemat. Arvustajad (sh Kadri Selge suurepärases loos 7. V Tartu Postimehes) on selle kõrval välja toonud põlvkondadevahelise suhte küsimuse. Selge toob esile, et lavastus näitlikustab ja tõstatab valusaid küsimusi, kuidas vanem põlvkond püüab oma teostamata unistusi laste kaudu tasa teha. On tõesti tavaline, et isegi kui vanemates on sõnade ja tegudegi tasandil romantilist idealismi ja elupõletajalikku boheemlustki, siis lapsi püütakse vahel seda enam kõigekülgselt eluvõitluseks karastada ja igati andekaks koolitada. Selle paradoksaalsuse toovad tükk ja lavastus mõtlemapanevalt välja.

Pelgalt põlvkondlike suhete võtmes „Meie isa” tõlgendades tuleb siiski silma vaadata ühele vastuoksusele. Selle tõlgendustee valinud arvustustes kirjeldatakse isa surma poegadele valdavalt vabastavana. Kas tõesti kirjutas Kivastik keset meie kapitalismi kõige armutumat kümnendit (1996) tüki sellest, kuidas elu vertikaalset dimensiooni hindavast ullikesest isast lahtisaamine vabastab pojadki vaimsest koormast ja lubab neil vabamalt anduda maisematele teemadele? Sellest paradoksist ülesaamiseks on ehk abiks, kui liigume tõlgendusega perekondlike suhete tasandilt üldisemasse, elu ja olemist tervikuna haaravate spekulatsioonide valda. Pealkiri „Meie isa” annab ju mõista, et niisugused ambitsioonid tükis peituvad. Vaataja, keda ehmatas Kivastiku samuti taevaseid ja maiseid teemasid vaaginud „Savonarola” räigus, ei pea sedakorda pettuma. Meie isa ei ole lavastuses sekulariseeritud jobu, kelle juures pole silmas peetud enamat, kui et kuidas purkisittumisega aina lamestuval maastikul ikka veel üllatavalt mõjuda.

Hannes Kaljujärve kehastatud isakuju evib küll hulganisti ullikese jooni, kuid üksjagu ülevalt, sedaviisi, nagu on omane moodsas kirjanduses sagedastele poolpühakutele vürst Mõškinist Valtoni Jukuni. „Meie isa” ei järgi siiski seda üleekspluateeritud mudelit, mis vastandab teatava idealistliku teenäitaja manduvale seltskonnale. Kasterpalu lavastuse kujundus (õhumüümisest elatuvast linnastunud kapitalismist ära loodusesse) ja muusikavalik (Doors ja Zeppelin isa järgida püüdva poja klappides ja kitarril) küll toetavad osalt võõrandunud ühis- ja perekonnaelust ära püüdleva biithullu joonist. Kuid selle lavastuse isa äraspidised kalduvused, tema ulg, hääled ja igatsused ei tõuku kujutlustest, mida tiivustaks mingi väljendatud nägemus ülemaisest vastuoludevabast rahuriigist.

Laval on situatsioon, kus isa, kes sõnades igatseb soojust, hoolivust, perekondlikku heaolu, ei hooli tegelikult kuigivõrd samu väärtusi au sees hoidvast hipimentaliteediga pojast (Tanel Jonas). Selle asemel on ta ahnelt kiindunud ambitsioonikasse ja individualistlikku, küllalt hoolimatult edasipüüdlikkusele pühendunud poega, keda kehastab Leino Rei. Vanema poja hoolivus on isale igav ja põhjustab põlastustki. Õnn ja hoolimine on küll sihiks seatud, kuid tegelikult keskendutakse individualismivõidujooksust osasaamisele.

Kujund on võimas ja väga universaalne. Muidugi võib Kivastiku loos näha kohalikest oludest lähtudes allegooriat varakapitalistlikele 90. aastatele, mil selleks, et sinust hooliks jumal, soovitati peaministri tasemel eeskätt enesest hoolida. Samas ei ole viidatud mudelis midagi Eestile eripärast. USA nägu väga oluliselt kujundanud neokonservatiivid (nii Fukuyama kui varasemad) on ikka halanud usalduse ja hästi klappiva kogukonna puudumise pärast, propageerides samal ajal vastuvaidlematult individuaalsele võistlusele ja ületrumpamisele rajatud elumudelit.

Viidatud tunnusjoon ulatub aga uusaja vaimsete alusteni välja. Läbi kogu uusaja kohtame me lõpmatult korduva mustrina situatsiooni, kus solidaarsusest ja üldisest hüvest rääkides jõutakse nendeni ikka individuaalse erandlikkuse ja edasipüüdlikkuse hinnaga. Niisugust mustrit rõhutatakse uusaja kunsti-, poliitika-, teaduse- ja koguni usukangelastest rääkides. Muster võimendub neist kultuuriloolisi legende luues omakorda veelgi, innustades selle kaudu tulevasi inimsuse eestvõitlejaid üha suuremale erandlikkusele.

Uusajale on tüüpiline, et üldist õnne toovad geeniused, kes eralduvad massist. Pole harvad juhused, kus üldise õnne, solidaarsuse ja kogukondlikkuse nimel rääkijaid iseloomustab erakordne ego, empaatiavõimetus väikestes lihtsates asjades, staaritsemine, hullumus enese ülestöötamisel ja enesest maksimumi väljapigistamisel ja sellest johtuv halvasti varjatud üleolekutunne massi osas, kelle ulmad sedavõrd kõrgustes ei hõlju. Pole saladus, et kojarahva seas leiab nii mõnigi kord enam lihtsat inimlikku mõistmist kui üksjagu omaenese egoga hõivatud maailmaparandajate hulgas.

Markantseimaks karikatuuriks selle kohta, kuidas me ühtaegu harmoonia ja isekuse suunas haarata üritame, on tänapäeval kasvavalt populaarne Carl Gustav Jungi spekulatiivne teooria. Kultuurist kultuuri ja ajastust ajastusse edasi kanduva inimliku harmoonia ja terviklikkusepüüde täitumiseni peab viima individuatsioon, oma mina puhas, kõigest muust puutumata leidmine ja väljatoomine. Meie etenduskunstide ajalugu teab, milliste inimlikult hullunud vormideni on viinud need isekad püüdlused. Rahupüüdlused ja soov kellestki paremaks saada käivad meie maailmas teinekordki käsikäes, tihti lausa kasvavad üksteisest välja.

Kivastiku tükk ei sunni end aga tingimata mingit sotsiaalset ühistunnet või kogukondlikkust taga ajavana tõlgendama. „Meie isa” ei olnud teatav õhtumaise kultuuri kriitiline tagantvalgus, mis laseks ära tunda osundatud uusaegset paradoksaalsust. „Meie isas” võib metafüüsilisel tasandil vabalt näha veelgi olemuslikumat vaadet inimolu kui sellise paradoksaalsusele üldse. Maarja Mänd on 13. VI Sirbis „Meie isast” kirjutades tähelepanuväärselt märganud, et teatavas mõttes paiskab isa surm segi nii noorema poja individualistliku kui vanema poja solidaarsusele püüdleva maailmapildi. Seda võib tõlgendada raputusena, mis kaasneb igasuguse surmaga.

Kuid on ka võimalik üldisem spekulatsioon. Mis siis, kui jumalal inimesele palju enamat pakkuda polegi kui ülalnimetatud individualismi ja solidaarsuse dialektika? Solidaarsuse- ja harmooniapüüdlused esindavad hingerahu ja vaimse tasakaalu vajadust. Individualism ja sebimisideoloogia hävitavad küll esimest, kuid aitavad jälle keha edasi. On ju just individualistlik uusaeg toonud inimkonnale suhtelise materiaalse võrdsuse, eluea pikenemise, näljahädade ja sellest tingitud haiguste kadumise jms. Tõsi, maailmas on piirkondi, kus nimetatud nähtustel lastakse kapitalismi hea käekäigu huvides edasi kesta. Kuid võib-olla on sellinegi jõhker kapitalism dialektika huvides (samuti kui Euroopa keskaeg vaimu arenguks) vajalik ja aitabki inimkonnal kunagi välja jõuda millegi selliseni nagu 1000aastase eluea tabletid, millest üks Cambridge’i teadlane läinud nädalal teada andis. Võimalik, et harmoonia ja individualismi vahel balansseerimine ongi sisuliselt see mängumaa, millega me oma maise eksistentsi osas saame kaasa rääkida. See võiks olla vabalt „Meie isa” sõnumiks. Poegade isa surma järgne ebalus viitab siis inimlikule ebalusele, mis tekib, kui seda eksistentsiaalset paratamatust (Isa sõnum) õieti mõista ei suudeta. Kivastiku tüki interpreteerimisvõimalused on avarad.

Kasterpalu lavastus ei pärsi ülaltoodud metafüüsilisi spekulatsioone. Nagu öeldud, tekst ja lavastus pigem suunavad vaatajat looülesele tasandile, kuigi lavastuses on siiski ka piisavalt vaatamismõnu toetavat episoodilist leidlikkust video kasutamise ja elementide nagu korvpall, kitarr, naisvõimlemine jne sissetoomise näol. Metafüüsilise dimensiooni esiletoomine on tekstis usaldatud pea täielikult isarolli kanda ja Hannes Kaljujärv saab sellega suurepäraselt hakkama. Kaljujärve laad, mis kätkeb endas groteskset tõsidust, sügavuse säilimist ka siis, kui rollilahendus kandub pikantseimatesse veidrustesse, annab isa vastuolulisuse esiletoomisel väga nauditava tulemuse. Käitumuslikul tasandil üsna ebasümpaatne isa tekitab enda vastu empaatiat paljuski just Kaljujärve mängulisuse tõttu ja seda tükk just nõuabki. Väga soojalt mängib oma osa Tanel Jonas. Mõlemad rollid kiirgavad suhete vastuolulisusele vaatamata helgust. Leino Rei on nurgeline, tõre ja krobeline, kuid ka see on just see, mida lavastuses vaja. Mis puutub Marika Aidla emarolli, siis pole see tekstis just erilist arendamist leidnud. Kasterpalu on nimetatud rolli taustajõuna väga leidlikult võimendanud.

„Meie isa” kuulub minu senise teatriaasta huvitavamate elamuste hulka. Lõpetuseks tahan rõhutada, et nii see näitemäng kui ka Kivastiku „Teener” on teatritekstid, mis tabavad meie ajastu iseloomu mitmekihilisemalt ja üldistavamalt kui ehk lood keskeltläbi. Mõlemad vääriksid meie teatris ehk edasistki interpreteerimist.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming