Meie maailm põhineb majanduskasvu eeldusel

Valle-Sten Maiste

Heido Vitsur: „Inimestel on vaja motiveeritud tegevust, seda aga pole väljaspool majandussfääri seni osatud leida” Majandusinimeste seisukohti kuulates on humanitaarina teinekord kõhe tunne. Taavi Veskimäele, kes räägib „tööhõive tõusust üle täistööhõive taseme”, on 5%-line töötus ühiskonna hea käekäigu huvides paratamatu. Selleks, et 95 inimest saaks kaubamajas käia, peab viis tükki siis prügikastis tuhnima. Andres Arrak on nimetanud abielu sisuks mastaabisäästuefekti ja valitud sellele vaatamata kirjutama konservatiivide raamatusse „Mitmekülgne konservatism”, kus ta teatab, et on tore, et meie tööturg muutus paindlikumaks, kuigi selle tõttu langesid meie palgad muu Euroopaga võrreldes nii mis mühises. Millest see tuleb, et majandusinimestele on nii tavaline rääkida inimesest instrumentaalselt kui vahendist? Heido Vitsur: Majandusinimesed peavadki enda asja eest seisma. Majandusinimene ütleb, mida tal ühe või teise programmi täitmiseks vaja on. Tal on vaja, et ettevõtte ukse taga oleks vabalt tõõjõudu saadaval. Tööjõud on ettevõtte ukse taga siis, kui valitseb tööpuudus ja inimesed otsivad tööd. 4-5%-list töötust peetakse täielikuks hõivatuseks siiski väga suurtes liikuva tööjõuga riikides. Liikumine ühest paigast teise, näiteks USA ühelt rannikult teisele, toob vahepeal paratamatult kaasa töötuse ja sellise liikumistega seotud töötuse osakaal on üsna suur. Kuid kompaktsed riigid nagu Jaapan ja Korea saavad läbi 2%-lise töötusega. See tähendab, et on võimalik majanduslikult kasvada, teha kvaliteetset tööd ja jõuda maailmas esirinda ka väga väikese tööpuudusega. Halb on see, et niisuguste asjade üle arutades kõlab vaid majandusinimeste hääl. Teisi hääli ei lasta kõlada või neid koguni halvustatakse. Nii kujunebki arusaam, et inimesed on majanduse jaoks ning et inimestest võib rääkida justkui mingisugusest sellisest ressursist nagu maa, masinad või krediit. Majandus on siiski inimest teeniv fenomen nagu riikki. Ometi on neid, kelle jaoks on elu aluseks riigifundamentalism, ning samuti neid, kes lähenevad kõigele turufundamentalistlikult või arvavad, et kõik on hea, mis teenib majanduskasvu. Tegelikult ei ole asjad loomulikult päris nii. Aga just filosoofid ja humanitaarala inimesed peaksid nägema asju tervikuna ja laiemalt ning siin oma sõna sekka ütlema. Andres Arrak on lihtsalt ühe koolkonna esindaja meie meedias, kelle seisukohad on alati teravmeelsed ja äärmuslikud. Kui aga inimesed, kes tunnevad sotsiaalelu ja ühiskonda paremini, ei vaidle talle vastu, siis pole see Arraku, vaid nende süü.

Arrak jpt on korranud lugematutes arvamustes, et heaoluriik on jätkusuutmatu ja eelarvetasakaalu-võimetud Lõuna-Euroopa riigid on selle suutmatuse kehastus. Raivo Soosaar on Akadeemias (2012, nr 4) arvukatele uurimustele tuginedes siiski teisel seisukohal. Kas ei ole aga ka veidi silmakirjalik, sagedane jutt, et lihtsa inimese senised eluväljavaated on perspektiivitud, kui majandusarvajate suust ei kuule hoiatust, et ärimaailm ärgu laiutagu reklaamide ja jätkuvate tarbimisahvatlustega, sest see on jätkusuutmatu?

Siin on asjad täiesti segamini. Heaoluriigid on Põhjamaad. Neil pole erilist probleemi ei eelarve tasakaalu, riigivõla, konkurentsivõime ega majanduskasvuga. Lõuna-Euroopa ja Vahemere maade mudel pole kunagi olnud heaoluriigi mudel. Need on pigem väiksemate maksutulude ja suuremate kulutustega riigid. Heaoluriik on suurte maksudega tugev riik, mis jaotab tulusid ümber sotsiaalse sidususe ja õigluse tagamiseks, nii nagu nendest asjadest seal aru saadakse. Hakkama ei saa need riigid, kes tahavad nii-öelda karu ja lehma hübriidi, kes talvel imeks käppa ja suvel annaks piima. Makse ei koguta, aga tulusid soovitakse ometi jaotada. Niisugune asi ei saa muidugi töötada. Lisaks sellele on Lõuna- Euroopas majanduslik ebavõrdsus palju suurem kui põhjas, seal pole tegemist ei sotsiaalselt sidusa ega heaoluriigiga. Nii on elanike majanduslikku ebavõrdsust näitav Gini indeks Põhjamaadel (Rootsi, Taani, Norra, Soome) keskmiselt 25 aga Vahemere maadel (Kreeka, Itaalia, Hispaania ja Portugal) keskmiselt 34. Kui valitsussektori kulutused mõnedes Lõuna-Euroopa riikides on siiski suured, siis pigem seetõttu, et maksutuludele lisandub seal laenamine. Heaoluriigi mudel ei saa jääda muutuvas maailmas muutumatuks, kuid siinjuures tasub meenutada, et ei selleaastasel Davosi nõupidamisel ega ka OECD ja IMF ja Maailmapanga analüüsides peeta praegu suurimaks riskiks maailmas heaoluriikide mudelit, vaid ohtlikult suureks paisunud varanduslikku kihistumist terves maailmas.

Eestiga võrreldes on Lõuna-Euroopas sotsiaalsed teemad ometi tugevamalt esil. Meil ei pahandanud inimesed ka 30% palgalanguse puhul valitseva poliitika peale, rääkimata tänavaletulemisest?

Me oleme majandusküsimustes siiralt kõige õigeusklikum riik, siin ei ole üldse mingit võrdlusvõimalust kellegagi. Me võtame kõiki möödunud sajandi viimase veerandi äriringkondade soovitusi väga siiralt. Me võtsime täiesti kriitikavabalt omaks Washingtoni konsensuse poliitika (reformid, mida USA majanduse- ja poliitikaringkonnad pidasid 1990. aastate alul vajalikuks rakendada Ladina-Ameerikas ja mis on tänaseks kujunenud turufundamentalismi ja neoliberalismi sünonüümiks – toim). Ka vabakaubanduse reeglite aktsepteerimisel olime suuremad pioneerid, kui nende eest seisev Maailma Kaubandusorganisatsioon jne. Me usume, et eelarve tasakaal on ainuke tasakaal, mille pärast muretsema peame.

Kas maailmas on ka arenenud ja hästi toime tulevaid riike, kes liigselt majanduskasvu näidu pärast ei muretse?

Esmalt tuleb vaadata, kuidas me majanduskasvu mõõdame. Praegu on riikide majanduskasvu mõõduks sisemaine kogutoodang (SKT). Veel paarkümmend aastat tagasi mõõdeti aga hoopis rahvuslikku kogutoodangut, kuid majanduse üleilmastumise kontekstis ei kajastanud see enam hästi enamiku riikide pinnal toimuvat, kuna majanduses olid suure osa omandanud rahvusvahelised korporatsioonid. Kuid SKT mõõtmisel on samuti omad puudused, eriti kui tegu on väikese avatud majandusega, kus on suur osa väliskapitalil. Näiteks Luksemburg on kogutoodangu järgi ELis ülekaalukalt kõige rikkam riik. Muidugi ta ongi rikas riik, nii nagu London Inglismaal või Frankfurt Saksamaal on panganduse tõttu kõige jõukamad piirkonnad. Kuid vahe pole siiski nii suur kui SKT järgi välja paistab. Luksemburgi SKTst suure osa moodustab Belgia ja Prantsuse kõrgepalgaliste töötajate töötasu ning arvukate pankade konsolideeritud kasum, mis on raamatupidamislik, ega ei ole seotud Luksemburgi majandusega ega oma sellesse ka mingit väljundit. Luksemburg ei ole 2,5 korda naaberriikidest rikkam, vaid ehk umbes 1,5 korda rikkam. Ülejäänud osa Luksemburgi SKTst on pangakontorite jne kasum, mis on teenitud kogu maailmas ja kümnete tuhandete välismaal elavate, kuid Luksemburgis töötavate inimeste tulu.

Omaette küsimus on, kuidas mõõta head toimetulemist. Head heaolu mõõtu meil ei ole. Püütakse küll leida kõiksugu õnne- ja inimarengu indekseid, kuid ka neil on omad puudused. Näiteks kui on tegemist täieliku kirjaoskusega maaga, kus surrakse nälga, siis on inimarengu indeks seal siiski suhteliselt kõrge. Kuid on selge, et tarbimine ja tarbimisühiskond on ummiktee, olgugi see inimesele ahvatlev. Maailma elanikkond ei saa lõpmatult tarbimist suurendada. Kujutlegem vaid, et India ja Hiina oma kolme miljardi elanikuga hakkavad tarbima samal tasemel kui kümme korda väiksema elanikkonnaga USA. Hiinlase tarbimine on praegu ameeriklase omast siiski kümme korda väiksem, kui rääkida energiast jm. India tarbimine on aga Ameerikaga võrreldes peaaegu olematu. Kui nende tarbimine ja reostuse tase jõuab ühe inimese kohta USA tasemele, siis on sellises maailmas väga raske elada.

Rikaste riikide poole, kellel kõik on justkui olemas, aga kelle majandus kasvab „vaid“ protsendi või paari võrra, vaadatakse tihti mure ja etteheitega. Hiinat vaadatakse aga imetlusega, vaatamata sellele, et tema kasv põhineb õhtumaa tarbimisel ja ehk ka ebainimlikul elu- ja töökeskkonnal. Praegu tahavad kõik olla Hiina sõbrad. Kas majanduskasv on mõneti fetiš, mida igatsemata me olla ei mõista?

Ma ei ütleks, et majanduskasv on fetiš. Praegune maailma majandus toimib eeldusel, et majandus kasvab. See kasvab suurel määral ka seetõttu, et inimesed tarbivad seda, mida neil eluks tegelikult vaja ei ole. Kui see nii ei lähe, tekivad tööpuudus, rahulolematus jm suured probleemid. Araabia maailm ja Venemaa ei mässa ilmaasjata. Kui noorte seas on töötus 20 ja koguni 50% ja see puudutab isegi haridusega inimesi, siis nad näevad, et maailm ei vaja neid, ja püüavad end ühel või teisel viisil kehtestama hakata. Hõivatuse taset peetakse tänapäeva maailmas väga oluliseks, sest mitte midagi tegev pööbel on ühiskonnale kõige ohtlikum. Ilma majanduskasvuta ei oska aga keegi nendega midagi peale hakata. Ka mina ei oska praeguse majandus- ja väärtussüsteemi juures peale majanduskasvu taastamise midagi soovitada.

Ometi pole elul ju näiteks Eesti kesisteks peetavate keskmiste palkadega viga midagi. Toimetuleku murest suurem on kadedus, mis tekib varanduslikest lõhedest. Võib-olla peaksime oma psüühika ümber harjutama, mitte nõudma üha avaramaid tarbimisvõimalusi. Tohutult palju on ju ka saavutatud. Penitsilliin on avastatud ja jääb toimima ka siis, kui majandus ei kasva iga aasta 10%?

Inimestel on vaja motiveeritud tegevust, seda aga pole väljaspool tootmissfääri seni osatud leida. Inimene on jäänud suuresti samasuguseks nagu Rooma päevil: inimene tahab tsirkust, vaatemänge, leiba ja veini. Esimene on televisiooni näol olemas, aga leiva ja veini kõrval on täna normiks palju luksust. On selge, et maailmas toodetakse ja tarbitakse palju rohkem kui vaja ja see on ohtlik. Ma ei taha öelda, et kõik peaksid olema kui budistlikud kerjusmungad, kes toituvad kahest kausist riisist päevas, aga ma ei oska ka öelda, millega sisustada inimeste elu, et ei tegeletaks lollustega. On psühholoogide ja sotsioloogide asi välja mõelda, kuidas muuta inimeste väärtusskaalat nii, et ei prevaleeriks vajadus asju toota ja tekiksid uued sihid ja mõtted. Kusjuures selleks, et need väärtused toimiksid, peaksid need haarama kogu planeedi.

Universaalseid väärtusi peale raha praegu kardetakse. Mõeldakse, et las olla parem müügi- kui KGB-agendid.

Pikas perspektiivis on müügiagendid võib-olla ohtlikumad kui KGB agendid. Viimased koksasid üksjagu inimesi maha, aga nad ei pruugi muuta planeeti elamiskõlbmatuks. Müügiagentide puhul on see oht väga suur.

Kuid SKT kasvu seos heaolu kasvuga on sageli näiline. Paljude kaupade eluiga on paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes alla käinud. Vanad kodumasinad pidasid aastakümneid vastu. Nüüd räägivad automüüjad, et viie aasta järel vahetab normaalne eurooplane auto uue vastu. See annab küll suurema kasvunäidu, kuid vähemalt Eestis, kus autoraha tuleb teenida mitu aastat, suurendab autode vähene vastupidavus inimeste toimetulekuraskusi. Ka ei loeta SKT hulka ju kodus supikeetmist ja pesupesemist. Kui neid asju teha aga kapitalistliku stressi ja surve all kohvikus ja teeninduskombinaadis, muutub see töö osaks rahvuslikuks rikkusest. Kas niisugune SKT tõus ei ole pigem sotsiaalprobleem kui edenemine?

Eestlaste armastus uhkete autode vastu pole sotsiaalprobleem, vaid meditsiiniline probleem. Välismaalased imestavad, kas oleme hulluks läinud, et sõidame autodega, millega mujal sõidavad filmitähed ja pururikaste lapsed. Uute ja uhkete autodega kompenseeritakse mingit alaväärsust. Eestlased on kogu aeg tahtnud endale üle jõu käivaid autosid. See oli ka nõukogude ajal samamoodi. Eestis oli sõiduautode hulk inimese kohta tunduvalt suurem kui teistes piirkondades. Eestisse ei eraldatud rohkem autosid, vaid eestlased ostsid Venemaalt hingehinna eest vanu autosid, mida venelased müüsid kallimalt kui uusi. Ameeriklased imestasid ehitusbuumi ajal ka selle üle, et kui lootusetult kallilt ja ebavajalikult meil maju ehitatakse. Autode mood ja varustus muutub nii kiiresti muidugi seetõttu, et tarbimine oleks tagatud. Praegune majandusmudel rajaneb sellel, et inimestele annab tööd kasvav tarbimine. Muidu pole võimalik inimestele tööd anda.

SKT tähendas vaid algselt turutingimustes müüdud kaupade hulka. Aga riikides, kus turutingimustel müüki ei olnud, oleks SKT siis null olnud. Neid puudusi on SKT arvestuses hiljem kõrvaldada püütud. Ka varimajandus on arvestuses sees, kuigi see pole täpne. Ka muruniitmine ja supikeetmine on mingil määral sisemajanduse kogutoodangu sisse arvestatud.

Majanduskriis tõi ju samuti ilmsiks, et SKT tõus rajanes suuresti mullil?

1980. aastatel, kui globaliseerumine ja liberaliseerumine hoogustusid, hakkas USAs ja Euroopas oskustööliste palga ostujõud tugevalt alanema. Selleks et tarbimist alles hoida, asendati reaalsete sissetulekute kasv odava krediidiga. Nõudlust kasvatati krediidi arvel. Seda sai teha seni, kui keegi ütles, et krediidil ei ole katet. Nüüd peab maailm toime tulema olukorras, kus inimeste sissetulek on suhteliselt väike, kuid uute laenude võtmise asemel peavad inimesed vanu võlgu maksma. Nii ei saa nõudlus tagada tootmisvõimsustele vastavat tellimust. Ja maailm vaevleb selle käes, kuidas varasemat nõudluse kasvu tagasi saada. Kuid palgad enam ei kasva, töökohti napib ja krediiti juurde ei anta.

Eesti mitte sugugi väike krediidikoorem on üksikisikute kukil. On see parem situatsioon, kui võlg on ennekõike era-, mitte avaliku sektori kontodel?

Kui üksikmajapidamistes on liiga palju ebaõnnestumisi, saab sellest samuti ühiskonna mure nagu riigivõlg. Majanduskasvu/nõudluse taastumise seisukohalt pole vahet, kes võlgu ja intresse tasub, sest nõudlus jääb mõlemal juhul tasutud võlgade võrra väiksemaks.

Need on olnud siiski üksikjuhtumid, kus võlakoorma all on täiesti laostutud või on tulnud laste võlgade katteks ka NSVLi ajal püsinud kodutalu pangale anda. Üldiselt kannab eestlane oma koorma ära vaikselt.

Põhjamaade rahvastel on sajanditepikkune, kui mitte veel pikem karastus karmides keskkonnatingimustes toimetulemiseks ja meie lähiajalugu on õpetanud meid vaid enda peale lootma. See on meie rahvuskultuuris nii tugevasti sees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming