Meie politiline elu nõuab terwendust.

Jaan T?son

  Kuhu wiib politikategemine ilma ideelise aluseta.  – Kihihuwiliku

rühmapolitika ummik.

Meie rahwuslik politika kui ideeline reaalpolitika.

 

“Muutlikkudes oludes jäägu igaüks iseenesele ustavaks ja oma põhjusmõtetele kindlaks,” kinnitas J. Tõnisson 1908. aastal, kui ta kui viiburiaanlane (I Vene Riigiduuma saadikud, kes allkirjastasid protestikirja duuma laialisaatmise vastu) sammus oma koduõuest Tartu vangimajja kolmekuulist karistust kandma, ja järgis ise seda põhimõtet elu lõpuni.

 

Kewadest talweks on kawatsetud Eesti rahwaerakonna üleriikline kongress. Seal saab lõpulikult kindlaks määratawa erakonna ligem tegewuskawa 4. riigikogu kestuseks ja erakonna taktika eelolewateks riigikogu walimisteks.

Nüüd kolmekuningapäewal astub Tartus kokku rahwaerakonna üleriikline konwerents. Siin tulewad arutusele mõned kiire loomuga küsimused meie riigielus, nagu liigwee hädaohu wastu wõitlemine, Peipsi järwe pinna alandamine, maksukoorma korraldamine jne. Pearõhk langeb aga konwerentsil Eesti rahwaerakonna üldiste lähtekohtade selgitamisele majanduspolitika, kultuurpolitika ja taktika alal ligemal ajal.

Sel puhul olgu siin puudutatud meie politilise elu walusamaid nähteid ja põhiküsimusi.

Meie politiline elu sai end täiel määral awaldama hakata alles iseseiswuse päiwist alates. Waewalt 10 aastat on meil wõidud wabalt tegutseda.

Ja juba kerkib awaliku elu pinnale politilise tüdimuse nähteid. Erilist südikust ilmutawad wahest üksi need, kes wäljas saama peale. Muidu ei taha isegi ergad inimesed politikast enam kõneldagi. Politilise tegewuse wastu ei ole isegi iseseiswatel haritlastel tõsist huwi. Kes saab, hoiab kõrwale.

Kust see tuleb? Kas tõsti on meie rahwa hing wäsinud erakordsete aegade ülepingutusest? Wõi on halwad aastad majandusliku surutisega isegi ergematelt wõtnud huwi üldiste asjade wastu?

Kahtlemata ei ole pingerikkad ajad ja olud jätnud halwawat mõju awaldamata meie inimeste politilise elewuse kohta. Wäga paljud ei saa igapäewaseilt elumuredelt silmigi üles tõsta.

Ometi oleks ekslik kõiki politilise tüdimuse ilmutusi kitsaste aastate arwele kirjutada. Just wäline kitsikus peaks inimesi kihutama koos teid otsima, mis wiiksid üle raskustest.

Kuid see’p see on: just need politilised rühmad, kes on lubanud kõik küllad inimestele kätte hankida, kui aga neid wõimule aidataks, on nüüd sunnitud otse meeleheitlikka katseid tegema, et wähemalt ära hoida seniste järelkäijate laialijooksmist. Ühed lehwitawad meeleawalduslikult rohelist, teised punast lippu. Tuule tundjad haljastawad jälle oma käremeelsuse pidemekesi, mis aja mõjudel olid tublisti tumenenud. Ei oleks ime, kui isegi sotsialistlikka „lõpusihta” jälle hakataks meele tuletama.

Wäike mees aga, kellele ei ole palju antud, katsub wähemalt – püsti ajada haokubu…

Ja, ajad on halwad just nendel politilistel rühmadel, kes katsusid suuri hulki tõmmata tuntawaid maiseid huwisid pidi.

Nüüd on mahlakate lubaduste andjatel aega küll olnud, et oma awatelewaid tõotusi teostada. Kõik on nemad wõinud walitseda. On tohtinud wõimu käsutada. Kõik.

Mis on nemad aga oma tõotustest täide wiinud?! Kuipalju on nemad tõelikult ära teinud?!

Kas on ühelgi meie kihihuwi-rühmadest põhjust selle üle kaewata, nagu ei oleks nendel wõimalust olnud teoga näidata, mis nemad tõelikult suudaksid?!

Nendel on küllaldasi juhuseid ja wõimalusi olnud oma heast tahtest ja oma wõimeist tegelikku tunnistust anda. Isegi sotsialistidele on tegutsemise wõimalus antud.

Meie omalt poolt ei ole ühelegi positiiwsele kawatsusele wastu töötanud. Oleme lojaalselt ühistele püüetele kaasa aidanud.

Ometi ei saa ükski meie kihihuwilikkudest rühmadest kiidelda oma töö wiljakusest walitsuse juhtimisel, ehk üldse meie riikliku elu nõuete rahuldamisel. Hoolimata oma suurest arwust on nende tulemused enam kui alandlikud.

Ja ometi ei ole keegi neist rühmest wõinud ütelda, nagu oleksid nemad tagasihoidlikud olnud oma abinõude walikus ehk wõtete kasutamisel.

Kõik on nendel olnud lubatud. Kõike on kasutatud, kuida aga wajadus on nõudnud.

Ja siiski ei ole mägi sagedasti hiirtki sünnitanud…

Kõik see tohiks küll tõenduseks olla, kui wähe positiiwset loomejõudu on meie kihihuwilikkudel rühmitustel. Nemad on küll suuri hulki ärewate lubaduste ja kange kihutuse teel oma järele tõmmanud, aga nemad ei ole mitte suutnud nende hulkade jõudu ülesehitawale tööle rakendada, mis oleks kasuks tulnud meie üldisele asjale kui ka igale üksikule.

Ühtlasi näitab meie kihihuwi-rühmade tegewuse wiljatus, et nende püüete alused on ekslikud.

Laseme enestel silme eest mööda käia need wihased jõukatsumised ja kawalad sekeldused, mille tunnistajaks meie oleme wiimase 10 aasta jooksul meie politiliste rühmade wõitlustes olnud. Kas ei tule kõike seda silmitsedes tunne, et siin on suurelt osalt tegemist põhjaliku arusaamatusega.

Rahwawalitsuse ehk demokraatliku riikluse tähe all on laialised hulgad wastastikku wõitlusesse wiidud. Üksteisele on walusaid haawu löödud. Hoolimatult on teineteise au ja head nime sõtkutud.

Sihiks on olnud wõimu oma kätte saada.

Kui aga wõim käes, siis ei osata teda seks tarwitada, milleks olemas demokraatlik riigiwõim. Ei suudeta wõimu ka ära kasutada seks, milleks teda püütud.

Rahwawalitsus tähendab oma mõtte järele, et riiklikku wõimu tuleb käsutada üldise hea – salus publica – huwides. Oleks ju rahwawõimu eneseeituseks, kui rahwas laseks oma riiklikku wõimu üldise rahwahuwi asemel rakendada mõne üksiku inimese ehk kihi huwide teenistusse.

Meie kihihuwilikud erakonnad ja rühmitused näe­wad aga just seks waewa, et meie demokraatlikus riigis wõimu oma kätte saada ja seda siis oma rühma huwide seisukohast käsitama hakata.

Muidugi ei saa teised rühmad seda lubada, waid astuwad sarnastele püüetele risti wastu.

Nii juhtub igal walitsuse kujundamisel, kus „politilise lehmakauplemise” teel katsutakse päästa, mis päästa on. Iga kihihuwirühm ja tema esimaadlejad näewad palehigis waewa, et oma nõudmistest niipalju läbi suruda kui iganes wõimalik. See tähendab, walitsuse tegewuskawasse oma nõudmisi wõimalikult palju sisse surudes katsutakse riigiwõimu sedawõrd oma kihi huwide teenistusse saada.

Muidugi on teised kihihuwilased niisama „targad”. Nemadki peawad püüdma oma osa riigiwõimu hüwedest enestele ja oma waimuwendadele päästa.

Nõnda wastamisi maadeldes saadakse meil harilikult niikaugele, et ükski kihihuwi-rühmest ei saa suuremat oma kihihuwilikkudest nõudmistest läbi rõhuda. Kõik jääwad wesise suuga „rahuldamatult” waikiwasse wastasrinda, kui koalitsiooniwalitsus kõikide osaliste „kokkuleppel”, s.t. hädasunnil järeleleppimisel on ellu tõusnud. Keegi kihihuwilistest rühmest ei saa täiest südamest ühegi walitsuskoalitsiooniga ühes minna. Sest ikka põlewad tema hinge peal kõik need kihihuwi-nõudmised, mis rahuldamata jäänud.

Nii on siis ka igal koalitsiooniwalitsusel juba sündides surmaidu rinnus. Kihihuwi-rühmad waritsewad aina silmapilku, kus saaks walitsusele komistuskiwi teele weeretades otsa peale teha. Sest siis on ju jällegi lootust tulewal „lehmakauplemisel” oma kihihuwilikkude nõudmistega õnne katsuda.

Kogu walitsuse kestusel on käimas alaline mäng kihihuwi-rühmade ja nende aumehelikkude juhtide poolt, kes katsuwad walitsusele ja selle juhile igal sammul jalga taha panna. Muidugi ei ole ka wiimaks „saawutatud” walitsuskriisist üldiselt teist tagajärge: jällegi on rahuldamatuid kihihuwilasi ja jällegi algab wana mäng uuesti.

Ja seda nimetatakse meie walitsemiseks rahwa­riik­ikus waimus…

Paha on aga kihihuwi-rühmade osa meie riiklikus elus weel teisest küljest. Nagu eespool nägime, on nende rühmade püüd otse loomusunniliselt sellele sihitud, et riiklikku wõimu oma huwide teenistusse suruda. Sellest seisukohast katsuwad nemad wõimalikult palju oma nõudmistest walitsuse tegewuskawase läbi rõhuda.

Ühtlasi walmistawad aga kihihuwi-rühmad harilikult igasuguseid raskusi ka selleks, et walitsuse tegewuskawasse isegi üldkasulikka ja riiklikka nõudmisi ei saaks wõtta. Ja kui need siiski läbisurutud, ei lasta neid kawatsusi ellu wiia – kord riigi wähest rahalist kandejõudu ja riigi-eelarwe huwisid, kord muid „riiklikka” kaalutlusi arwesse wõttes.

Mis selle iseloomuliku nähtuse põhjuseks, ei tea kindlasti ütleda. Arwatawasti on siin wähmalt kaasa mõjumas rühmade ja nende juhtide inimlik tunne, et puid ei tohi mitte taewasse kaswada lasta. Kardetakse, et walitsuse juhi ehk tema rühma au walijate silmis liiga tõuseks.

Igatahes wõib oma kogemusi mööda kinnitada, et walitsusejuhil küllalt wisadust, kannatust ja paenduwust isegi neil kordel ära kulub, kui tema tahab asju läbi wiia, mille riiklik tähtsus ja tarwilikkus päewselge.

Näiteid sellest wõiks küllalt tuua waremaist kui ka hilisemaist aegist. Kuid jäägu need ära, et mitte ei saadaks arwamisele maad anda, nagu juhiks sulge neid ridu kirjutades isiklik kibedus.

Niipalju on igale erapooletule waatlejale selge, et kihihuwi põhimõte meie politilises elus on täiesti ummikusse jooksnud.

Et tänase lehe ruumi mitte weel rohkem kinni panna, waatame teine kord edasi, kuidas meie politika elu terwenemise protsess oma möödapääsmatuses kihihuwi liiwaselt aluselt wälja wiib rahwusliku reaalpolitika kindlale pinnale.

5.1.29

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming