Meie väike saladus

Kersti Kaljulaid: „Ei pea olema teab mis rikas koht, et arvestada ühiskonna nõrgematega.“

REBEKA PÕLDSAM

Saja-aastase Eesti Vabariigi president on Kersti Kaljulaid, kes on pälvinud esimese pooleteise ametiaastaga poolehoiu oma sisukate kõnede, ühiskonnas oluliste teemapüstituste ja isikupäraga. President Kaljulaid on oma tegevuse ja sõnadega juhtinud tähelepanu perevägivalla ennetamisele, tervisespordile, konservatiivsete väärtuste sisule, noorte kaasamisele riigiasjadesse ning e-riigi võimalustele. Võib julgelt öelda, et president Kaljulaid kehastab teatavat paradigmanihet Eesti ühiskonnas: see puudutab nii ettekujutust naissoost tippjuhtidest, tarkadest ja väärikatest naistest kui ka presidendi institutsioonist kui sellisest. Tänu sellele on presidendil hulgaliselt kaasarääkijaid ning teda peetakse eeskujuks nii naiste kui meeste seas.

Kersti Kaljulaid: „Presidendi rolli näen ikkagi selgelt olla primus inter pares – esimene võrdsete seas.“

Piia Ruber

Rebeka Põldsam: President Kersti Kaljulaid, palju õnne Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul! Riigi juubel tundub paslik sündmus, mille puhul arutada, mida tähendab tänapäeval patriotism ehk kuidas mõtestada praeguses ajas isamaalust. Kindlasti võetakse tänavu erilise tähelepanu alla EV põhiseadus kui dokument, mis riigi aluspõhimõttena seab eesmärgiks kindlustada riik, mis on rajatud vabadusele ja õiglusele, ning tagada rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kuna olete liberaalkonservatismist päris palju kirjutanud ja riigipeana kursis Eesti riigi olulisemate protsessidega, siis millised on teie silmis praegu kõige olulisemad ettevõtmised ja väljakutsed, mis neid põhiseaduse eesmärke täidavad ja patriotismi väljendavad?

Kersti Kaljulaid: Kahtlemata on meie põhiseadus mitmes mõttes imeline dokument. Kui hakkasin 15-16 aastat tagasi esimest korda põhiseaduse peale rohkem mõtlema, siis tundus kõik seal kirjutatu iseenesestmõistetav ja omane nagu DNA. Tegelikult peab igaüks iga päev mõtestama, mida see tähendab, et oled vaba ja teised kaaskodanikud on vabad. Põhiseadusega on seatud Eesti riigi kõige tähtsamaks eesmärgiks pikaajaline ja turvaline areng demokraatliku õigusriigina. Riigi jätkusuutlikkuse ja rahvusvahelise aktsepteerimise tagavad õigusriigi väärtusi kandvad põhimõtted. Selleks on äärmiselt oluline, et me ise neid põhimõtteid riiklikult austame. Võimatu on öelda, et kodus ma ei respekteeri näiteks vähemuste huve, ja siis minna piiri taha ja nõuda, et teised riigid peavad respekteerima väikeriigi huve – see on üks ja sama asi.

Mida tähendab patriotism? Kas patriotism peab tegema vabaks või seadma piirid? Kas rahvuslus peab olema asi, mille nimel tuleb tuua ohvreid, või miski, mille üle saab olla põhiliselt uhke? Meil naistena on alati see küsimus, et kas peaksime mõtlema hästi palju sellele, et Eesti riigis oleks rahvastiku juurdekasv taastetasemel, või tohime meiegi nagu kõik teised haritud naised maailmas teha oma valiku vabalt? Me tegelikult teame, et maailmas ei ole ühtegi riiki, kus võimaluste, vabaduste ja jõukuse kasvades oleks tehtud valik pigem hästi paljude laste saamise kasuks, loobudes kõigist muudest võimalustest, mida ühiskond ja elu ja maailm meile pakuvad. Ma arvan, me peame selle üle mõtlema ja sellest ausalt rääkima.

Usun, et Eestimaa tühjaks ei jää, sest kahtlemata on Eesti heaoluriik: looduslikult sobilikus kohas, kus pole kliima kataklüsme; geopoliitiliselt on see küll veidi aktiivne regioon, aga ausalt öeldes, vaadates, mis mujal maailmas toimub, siis ei ole isegi ju selle üle põhjust kurta. Kui tahame oma keelt ja kultuuri kaitsta, tuleb meie ümber toimuvaid globaalseid muutusi vaadates mõelda, kuidas kõige paremini keele ja kultuuri säilimine tagada. Minu meelest on see see, kui iga Eesti kooliealine saab minna eestikeelsesse kooli, sest ta on kultuuriruumis piisavalt sees, tal on kõigi teiste eesti inimestega, kelle kodus ka eesti keelt räägitakse, võrdsed võimalused. Taas kord, see ei ole midagi eriomast. Kõigil, kes mujal on elanud, on kogemus, et kõik inimesed saavad tegelikult teises keele- ja kultuuriühiskonnas alati hakkama. Kõiki neid meie ümber toimuvaid trende arvesse võttes tundub mulle, et edu toob see, kui ei joosta vastu trendi ega püüta tulevikku edasi lükata, vaid püütakse aru saada ja kiiresti kohaneda.

Maailm ei ole suletud paik ja selleks et teiste inimestega suhelda ja neid mõista, tuleb õppida keeli. Miks ei võiks olla eesti lasteaiad kakskeelsed, nii et kõik lapsed oleks algkooli astudes kaks- või kolmkeelsed? Seepärast on ka väga tore, et meile tuleb ülikoolidesse järjest rohkem inimesi mujalt, kes õpivad ära ka eesti keele ega ütle, et see on liiga vähese kasutajaskonna keel. Kõik, kes on keeli õppinud, loevad harjutamiseks selles võõrkeeles päevalehti, et erinevatest rahvastest ja kultuuridest paremini aru saada, nii nagu tahame, et meist aru saadaks. Tänapäeva maailmas pole keele kõnelejate arv enam nii oluline kui see, et see avardab silmaringi, kui omandada kaks-kolm-neli muud kultuuriruumi enda ümber. Mulle tundub, et see on selline edasiviiv ja julgustav jõud XXI sajandi muutunud maailmas, kus inimesed liiguvad rohkem. Meie juurde tullakse: me oleme nii jõukad küll, et meie juurde kannatab tulla. Ja me ise läheme ära ja tuleme jälle tagasi. Seda muuta ju ei saa ja miks peaks.

Põldsam: 1918. aasta 23. veebruaril loeti ette manifest kõigile Eestimaa rahvastele ja 1926. aastal võeti vastu päris keerulise eellooga, aga hiljem rahvusvahelist populaarsust kogunud kultuuri­autonoomia seadus. Teise maailmasõja ajal põgenes kümneid tuhandeid inimesi Eestist läände. Sellest, millises hirmus ja kodumaaigatsuses, kurbuses, rõõmus ja harjumises nad elasid, räägivad eesti kirjanduse mitu suurt peatükki. Eksiilis oli võimalik anda edasi mingisuguseid Eesti põhiväärtusi, mida siin enam ei olnud võimalik kanda.

Kaljulaid: Kuidas ei olnud? Lihtsalt rääkida ei tohtinud, aga kanda oli vägagi võimalik. Ma isegi arvan, et neid arendati ka täiesti selgelt edasi, sest kui me teisest otsast välja tulime aastal 1991, siis me olime ikkagi hämmastavalt valmis olema jälle vabad.

Põldsam: Omavahel peeti muidugi mingil määral ühendust ja suletus polnud 50 aastat täielik. Aga on väga oluline meeles pidada, et neid, kes toona vabasse maailmasse põgenesid, aitasid lääne riikide inimesed. Nüüd on jällegi rändekriis, aga Eesti Vabariik on olnud põgenike küsimuses üpris tõrjuv. Jääb mulje, nagu oleksid ka paljud kultuuritegelased unustanud, et meil on ajalooline vastuteene kohustus võtta abivajajad vastu. Kui rahvas seda ei märka, kas siis põhiseaduse järgi ei peaks riigijuhid võtma vastutuse luua võimalikult efektiivsed meetmed ja vahendid, et korralda väljastpoolt tulevate inimeste vastuvõtt, muu hulgas olukorras, kus meil on ajaloo suurim tööjõupuudus?

Kersti Kaljulaid: „Tegelikult peab igaüks iga päev mõtestama, mida see tähendab, et oled vaba ja teised kaaskodanikud on vabad.“

Piia Ruber

Kaljulaid: Poliitikud ei saa teha midagi, milleks ühiskond valmis ei ole, kuid poliitikud ei saa ka öelda, et ühiskond ei ole valmis ja sellepärast ei saa me mitte midagi teha, vaid poliitikute ülesanne ongi kaasata kultuuritegelased ja teised huvirühmad rääkima, et ühiskond oleks millekski valmis. Demokraatlikus riigis ei saa keegi teha otsust, milleks ühiskond ei ole valmis, aga ülesanne on vedada eest sinnapoole, kuhu usud, et ühiskond peaks liikuma, olema valmis tegema neid otsuseid, mida on vaja teha. Mis puudutab põgenike vastuvõtmist, siis puudus Eestil mitmete teiste Euroopa riikidega võrreldes 2015. aastal kas või puhttehniline valmisolek midagi teha. Aga me võtsime ennast väga kiiresti kokku, kui saime aru, et olukord on tõsine ja tuleb käituda solidaarselt. Leppisime kokku, et võtame õiglase arvu põgenikke, keda me usume, et me suudame vastu võtta. Oleme neile pakkunud samasugused elutingimused, mida pakume Eesti enda inimestele, kellel on raskusi. Seejuures tuleb mõista, et kui inimene tuleb kusagilt, kus ta on kaotanud kõik, siis ta otsib oma perele parimat ja eelistab sihtkohta, kus ta saab võimalikult kõrget palka. Seega ei saa midagi ette heita, kui keegi teisese migratsiooni käigus ka lahkub.

Eesti solidaarsuskohustus on muidugi võrdlemisi väike võrreldes sellega, et näiteks tunamullu tuli Eestisse teistest riikidest 15 000 inimest juurde, kellest lõviosa Euroopa Liidu riikidest. Siia tullakse ja Eesti inimesed on ka esimesest ehmatusest üle saanud, nähes, et solidaarne käitumine pole ühiskonnale kalliks maksma läinud või suurt mõjutanud ja hüsteeria on vaibunud. Küll aga on inimesed jätkuvalt mures meie komberuumi kestmise pärast. Inimene tunneb ennast tihtipeale ebamugavalt, kui kultuuripilt tema ümber väga kiiresti muutub. See on täiesti arusaadav, seda pole mõtet eitada, tuleb rääkida ja mõelda, mis on see paras. Sirvisin hiljuti ühe Marseille’ koolidirektori kirjutatud raamatut, kus ta räägib, et ei saa Prantsuse liberarlismi – liberté, fraternité, égalité – oma koolis enam õpetada, sest klassis on palju neid, kes löövad pisikese mošeest saadud brošüüri lauale ja ütlevad, et see on nende tõde. Ka sellest tuleb rääkida ja sellega tegeleda ning sellepärast ma räägingi komberuumi hoidmisest.

Kui rääkida manifestidest, siis paar aastat tagasi olin Trinity kolledžis, kuhu kõik seda Book of Kells’i vaatama lähevad, aga seal oli ka Iirimaa iseseisvusdeklaratsioon, mis algab sõnadega „To all Irishmen and Irishwomen“, see on kõigile Iiri meestele ja naistele, Eesti manifest algab aga sõnadega „Kõigile Eestimaa rahvastele“. Nende oma on ainult kaks aastat vanem, aastast 1916, aga see näitab, et mõnes asjas oli Eesti juba tollel ajal ikkagi võrdlemisi arenenud: naisi ei olnud vaja eraldi kaasa kutsuda, sest naised olid nagunii kaasas. Eesti naistel oli valimisõigus juba 1917. aastast ja selles mõttes on Eesti alati olnud võrdlemisi liberaalne demokraatlik maa. Tõenäoliselt on selle üks põhjus hõre asustatus, mille puhul ümberringi toimuv eriti ei häiri, kui sul ongi ruumi olla vaba. Kadunud majandusteadlane Andres Arrak lausus kuldsed sõnad, et vaadates, kui paljud eestlased saavad teha tiiru ümber oma maja ebakohaselt riietatuna või üldse milletagi, siis on meil kindlalt maailma kõige rikkam riik. Eestluse definitsioon on palju mõjutatud meie elukeskkonnast, mis on üks Euroopa fantastilisemaid ja paremaid. Meie väike saladus!

Põldsam: Praeguse Eesti kuvandi- ja identiteediloome on kootud e-residentsuse ümber, millega meelitatakse virtuaalselt tuhanded inimesed üle maailma Eesti riiki teenusena tarbima. Virtuaalne e-teenus ei välista siin viibimist, aga ei anna selleks ka mingit alust. Kui kuuluvus kui e-teenus on osa meie nn rahvusvahelisest rahvuslusest, mis on suunatud eelkõige edukatele ettevõtjatele, kelle toodud raha ongi riigi ühishüve, siis kuidas võiks siit edasi liikuda, et vähemalt kohalikus plaanis selgesõnaliselt kaasata identiteediloomesse kõigi Eesti (vähemus)gruppide huvid?

Kaljulaid: E-residentsusel, kui me tahame sellest rääkida, on potentsiaali olla ka targa immigratsiooni tööriist, kui me tahame Eestisse eluga hakkama saavaid inimesi, kes loovad lisandväärtust. Läks päris kaua aega, kuni ülikoolid saavutasid selle, et vähemalt doktorikraadi siin saanud inimesed võivad Eestisse jääda. Ma arvan, et oleks üsna loogiline, et ka magistrikraadiga inimesed, kes on siin samal ajal tihti ka töötanud ja hästi sisse sulanud, võiksid siia jääda. Ja e-residentide hulgas oleks mõistlik teha pakkumisi tulla ja teha äri ka füüsiliselt siin. Näiteks Jaapani ettevõte Blockhive juba on Ida-Virumaale tulnud. See käib orgaaniliselt. Me ei olegi pidanud selleks tegema mingisugust suurt kampaaniat.

Põldsam: Ma just mõtlen, et kuidas sellesse kuvandiloomesse tuua juurde ka nõrgemate hääli.

Kaljulaid: Marika Mägi on rääkinud matrilokaalsest ja matrilineaarsest muinasajast ja selle järelmõjudest. Mulle meeldivad tema mõtted. Eks kogu ajalugu, eriti nii kaugetest aegadest rääkides, on alati lugu ja jutt, ja tema lugu on julgustav ja väärtuslik kõigile eesti naistele, aga neid lugusid on teisigi. Neid lugusid on ja tuleb. Varsti me oleme sealmaal. Sa tajud, et see on õhus. Ma mäletan, et sajandivahetusel oli õhus, et meie majandusedu jätkub, eeldused olid olemas. Aga kui sa siis ütlesid, et oled üsna kindel, et edu tuleb, siis öeldi, et sa ei saa seda tõestada ja ei usutud seda, aga see tuli! Täpselt samamoodi, kui ma vaatan ametnikke või kultuuritegelasi meie ministeeriumides, kus on väga palju vanuses 25 kuni 40 tegijaid, kes on jõudnud üsna kõrgele ja kaugele ju läbi selle asja, mis kunagi oli klaaslagi, kuid on ilmselt jää ja sulab, siis seesama taju ütleb, et muutus tuleb.

Teiseks, minagi arvasin 20 aastat tagasi, et see juhtub iseenesest: kui tõusulaine on tõstnud kõiki laevu, on piisavalt ressurssi, et oma nõrgemate eest hoolitseda. Ilmselgelt ei ole nii läinud! Me oleme vähehaaval õppinud ja saanud paremaks ja peame osundama sellele, et nüüd oleme kindlasti piisavalt jõukad, et hoida vähemalt tõsiselt hädas olijate inimväärikust. Selle kõige jaoks meil tegelikult juba raha on, aga me peame tegema õiged valikud. See on oluline asi. Me peame mõistma, et see on kohalike omavalitsuste kätes, meie inimeste vabatahtlik töö, ja me saame kõiki neid asju endale lubada. Eelkõige peame kokku leppima, et me tahame, ja siis mõistma, et ka saame. Ei pea olema teab mis rikas koht, et arvestada ühiskonna nõrgematega.

Põldsam: Donald Trumpi valimine, Poola antipluralistlik radikaliseerumine, Brexit, rändekriis, #MeToo kampaania ja nüüd meil endal 104 kirja ümber tekkinud ägestumine näitavad, et lõhed ühis­kondades üle maailma süvenevad. Pealegi on eestlased enda üle alati nalja teinud, et eestlase parim söök on teine eestlane ning eestlane olla ikka nukker ja tõsine nagu rahvalaul ja must vammus. Millega polariseerumist vähegi takistada?

Kaljulaid: Ega keegi täpselt ei tea, kuidas lahendada olukord, et informatsioon on odav, aga ka üsna väärtusetu või isegi miinusmärgiga. Praegusel ajal, kui ebateadusi ning alternatiivmeditsiini ja kõiki muid imelikke asju tuleb uksest ja aknast, peab koolihariduses midagi radikaalselt teaduspõhisuse suunas muutuma ja tuleb selgitada, mis asi on tõeväärtus. Mulle tundub, et osa asju, mida me õpetame, ei ole üldse enam vajalikud. Ühelt poolt küsitakse, et kuna meie kool ometi rahu saab ja pidev muutumine ära lõpeb. Minu vastus on: mitte kunagi. Tegu on ka paradigmamuutusega: tänapäeva maailmas, kus kõik see, mida me praegu kasutame, on viie aasta pärast kiviaeg, käivad asjad teised tempos. Esimesse klassi tuleb laps, kes kasutab palju keerulist tehnoloogiat, ta siseneb koolisüsteemi teisel tasemel kui meie omal ajal. Võib-olla võiks seetõttu mingisugused asjad kooliprogrammist kõrvaldada? Seda ju ka arutatakse ja katsetatakse. Mina olen konservatiivne ja arvan, et eesti keelt peab oskama vigadeta kirjutada. Kui küsida, kas koolis peaks jätkuvalt õpetama näiteks heegeldamist ja puutööd samas mahus, siis seda jällegi ma ei tea. Lapsel on vaja saavutada mingisugune käeline osavus, selleks et tema aju välja areneks. Kas seda tuleb teha aga nii, nagu oleme teinud siiamaani? Need ongi kõik need arutelukohad, mis peavad aitama meil oma leiutised üle elada.

Ma arvan, et oluline koolireform, mis toob ühiskonnas kaasa suure muutuse, on lihtsustatud õppekava alusel õppivate laste ja erivajadusega laste toomine tavakooli. Sellega ei tohi muidugi absoluutseks minna, sest kõigil peredel ei ole jõudu tagada lihtsustatud õppekava või puudega lapse kooliskäimist ja neile peab jääma võimalus õppida internaatkoolis ja saada sealt kogu teenuste pakett. Sugugi mitte kõiki erivajadusega lapsi ei tule panna lihtsustatud õppekavaga tavakooli. Aga kui pere on valmis panema lapse tavakooli ja lahendatakse ka tugiisikute küsimus, siis on see superreform. See võimaldab inimkonda näha laiemas spektris. Kui sul on klassis sügava puudega laps, siis see, kui seal on ka mõni teist värvi laps või tedretähnidega või imeliku nimega laps, ei tundu enam üldse nii erinev. See annab väga palju juurde – ja mitte ainult lihtsustatud õppekava läbinud lapsele, kellel on edaspidi lihtsam ühiskonnas toime tulla – need lapsed teevad kohutavalt palju head meie ühiskonnale. Nad õpetavad oma klassikaaslasi, nende vanemaid ja õpetajaid väga palju. Ma olen seda ise näinud, sest 1990ndate keskel olid minu laste lasteaias puuetega laste rühmad. Ma nägin, kuidas kolmeaastane arvestabki sellega, et mõnel inimesel ei ole „kõiki tükke küljes“ või et ta ei õpigi kunagi rääkima. Kui laps kasvab üles enesestmõistetava teadmisega, et teistsugune inimene on tavaline inimene, keda koheldakse võrdsena, siis ta enam ei muutu. Siis ei juhtu ka nii nagu Maarjo Mändmaa AS Hoolekandeteenustega, kui ta püüab puuetega inimesed panna iseseisvalt elama, soetab kuhugi kodusid ja eluruume, mispeale teised inimesed ütlevad, et „minu kinnisvara väärtus langeb, kui naabrid on teistsugused inimesed“. Need inimesed, kes on lapsest peale teistsugustega harjunud, selliseid avaldusi ei tee. Sellepärast olen ma täitsa kindel, et see on meie ühiskonda vägagi arendav reform.

Kersti Kaljulaid: „Kahtlemata on Eesti heaoluriik: looduslikult sobilikus kohas, kus pole kliima kataklüsme; geopoliitiliselt on see küll veidi aktiivne regioon, aga ausalt öeldes, vaadates, mis mujal maailmas toimub, siis ei ole isegi ju selle üle põhjust kurta.“

Piia Ruber

Põldsam: Te olete oma ametiajal presidendi institutsiooni ja selle kuvandit oma tegevuse ja olemisega päris palju muutnud. Hea töötava järgi olete töö- ja pereelu võimalikult lahus hoidnud. Paistate silma selgesõnaliste kõnedega, mis on ühiskonnas alustanud mitmeid olulisi debatte. On näha, et olete oma positsiooni presidendina süsteemselt läbi mõelnud. Kuidas te mõtestate Eesti presidendi rolli XXI sajandil? Kas see võiks veel muutuda? Milliste autorite lugemine või kogemused on kõige enam kujundanud teie mõtteid ja arusaama Eestist ja riiklusest?

Kaljulaid: Presidendi rolli näen ikkagi selgelt olla primus inter pares – esimene võrdsete seas. Minu silmis on igaühel siin ühiskonnas roll ja ta on selles rollis ühtemoodi võrdne kõigi teiste Eesti inimesega.

Eks mind ole mõjutanud ka inimesed, kellega koos olen kasvanud, näiteks korporatsioon Filiae Patriae, kelle lipukiri „Eesti tütar, Eesti kodu, tugevasti seotud olgu!“ pole üldse piirav, kui vaadata, kui palju on ühiskondlikult aktiivseid Filiae Patriae liikmeid. Isamaa tütred lähevad üksteisele appi ja sealt edasi ka isamaale. Need on küll suured sõnad, aga see on elementaarne, instinktiivne käitumisviis, kui sa oled nii kasvatatud – olema patrioot.

Mis puutub raamatutesse, siis mul pole ühtki filosoofi või majandusteadlast, kelle teoseid käsiraamatuna kasutaksin. Kui mul on kirjutada vaja, siis loen teiste kõnesid, alates Sokratesest kuni tänapäeva autoriteni välja, lihtsalt sellepärast, et äkki mõni asi kõnetab – ja tavaliselt ikka kõnetab. Olen pigem paljuhaarav kui süsteemne lugeja, nii et tulistan siin puusalt. Mul on kolm täiesti lahus seisvat mõttevoolu, mis on mind kõige enam mõjutanud. Esiteks Eesti looduse kirjeldajad-mõtestajad. Terve nõukaaja lugesin Eesti Looduse ajakirja, mis mind väga mõjutas. Lõpuks ei läinud ma ju aastaid mitte kuhugi Erich Kumari „Eesti lindude välimäärajata“. See on üks selline mõttesuund bioloogia ja selle ajalooga, kus on kindlasti veel Darwini liikide tekkimine ja kirjeldus, kuidas Watson ja Crick said aru biheeliksist ja kuidas sellega edasi toimetati. Jälgin siiamaani, kuhu loodusteadus läheb. See on mulle väga oluline.

Kuskil kõrval tulevad kõik need, kes on kirjeldanud Eesti elu ilukirjanduse vahenditega, alustades Mihkel Mutist, Mats Traadist, Paul-Erik Rummost, Arvo Valtonist. Kui hakkasin suuremat huvi tundma kirjanike kui isiksuste vastu, siis meeldisid väga Aino Kalda ja Jaan Raamoti päevaraamatud, Elo Tuglase päevikud ja „Õrnroosa“ on imeilus raamat Hella Wuolijokist. Näiteks Loone Otsa Mustamäe raamat ja selle­sarnased aitavad ajastut mõista ja mõtestada. Mulle meeldivad ka raamatud Madeleine Albrightist ja Margaret Thatcherist. Samamoodi on Tammsaare nagu pärisosa.

Kolmas vool algab Austria koolkonnast ja Friedrich von Hayeki raamatust „Road to Serfdom“ („Teekond orjusse“, 1944). Majandusteadus on mu meelest sotsiaalteadus, sest seda on võimatu ühiskonna ja demokraatia aruteluprotsessist lahutada. Hayekist lähtuvalt olen lugenud ka Keynesi – Marxi tõesti ei ole, aga Pickettyt ja tema kriitikuid jällegi olen. Alan Greenspani mälestused räägivad väga palju kaasaegsest majandusest, kuidas kange liigutada või liigutamata jätta. Lugesin seda prantsuse keeles, sest olin endale ära keelanud inglise keeles lugemise, kui see välja tuli. Kui loed Austria koolkonda, siis on seal Alexis de Tocqueville – ja jõuad Aquino Thomaseni välja, kellest Austria koolkond alguse sai.

Ma olen lugenud ka oma kursavenda Valdur Mikitat, kelle kirjutistes on oma sügav tõde meie kohta. See on utreeritud, seal on palju väljamõeldut, see pole ülearu teaduspõhine, aga sellel polegi tähtsust, sest ta kirjeldab, kuidas väga paljud eestlased ennast ja maailma tegelikult näevad ja tajuvad. Ja mis meil siin siis on? Kultuur, keel, loodus – muud ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht