Meile kõlvaku vaid parim

Kaarel Tarand

Ma ei arvanud, et pean jaanuarikuise teema, Tartu ülikoolile uue rektori valimise juurde enne viit aastat tagasi pöörduma. Aga nad jätsid ta tookord valimata ja teevad mai lõpul uue katse. Asi on seekord veel tõsisem kui talvel. Ülikoolisisene avalik huvi valimiste, kandidaatide ja nende programmide vastu on kahanenud. 31. mail, mil valimised läbi viiakse, valitseb ülikoolis juba suur suvi. Aktiivne õppetöö auditooriumides on lõppenud, küllalt paljud tudengid ja õppejõud Tartust muudele asjatoimetustele lahkunud. Kuid valimisreeglid on ikka sama ranged. Rektoriks valitakse valimiskogu koosseisu enamuse häältega. Talvises valimisringis jättis osalemata enam kui 10% 295-liikmelisest valimiskogust (hääletuskastis oli voorude järgi 265, 263 ja 258 hääletussedelit). Iga puuduja vähendab tõenäosust, et rektor ära valitakse. Mõneski mõttes on rektori valimise õnnestumine ühiskonnale tähtsam kui näiteks mullune presidendi ametisse ajamine. Jama oleks olnud seegi, kui president oleks valimata jäänud, kuid see ei oleks otseselt mõjutanud tuhandete inimeste elu. Rektori puudumine aga mõjutab ülikoolirahva elu täiesti konkreetselt. Riigieelarve kaudu. Ametisse valitud rektor on seotud lubadustega, mille täitmise nimel ta peab pingutama. Ta peab tooma ülikoolile raha, riigi koolitustellimust, lepinguid, teadlaste ja õppejõudude palka jne. Ajutisel kohusetäitjal puudub vähimgi vajadus sama innukalt pingutada või isegi kas või rektorite nõukogu koosolekutel ühistegevust kooskõlastada. Kuna kõrghariduse ja teaduse napile rahale käib äge konkurents, siis vaevalt teised ülikoolid Tartu nõrkusehetke kasutamata jätavad.

Igal juhul tuleks ülikooli peahoone ette varakult jalgrattahoidla asemele jalapakud valmis seada, kuhu siis ilmarahvale vaatamiseks saaks välja panna need valimiskogu liikmed, kes ülimõjuva põhjuseta rektori valimisel osalemata jätavad. Praegu on nii, et ka iga kehv või keskpärane rektor on ülikoolile parem kui rektorita oleku jätkumine. Veel parem oleks, kui akadeemiline pere leiaks endas jõudu valitavale rektorile, olgu ta siis see, teine või kolmas, tõeliselt suureks (võib-olla koguni ülikooli päästjaks) saamisel igakülgset abi osutada.

Milles päästmine ja pääsemine peaks seisnema? Eeskätt nõudmises ja arusaamas, et eestlastele ja meie rahvuskultuurile kõlbab ainult parim. Üks maailmas üldtunnustatud näitaja, mille alusel ülikoole võrreldakse, on üliõpilaste ning õppe- ja teaduspersonali suhtarv. Tartu ülikoolis oli see näitaja ametikohti arvesse võttes möödunud aastal 12,6, aga kuna 923st õppejõukohast oli tegelikult täidetud 796 ning 583st teadurikohast 471, siis reaalne vahekord oli 15:1. Võrdluseks valik maailma parematest ja meile lähedastest: Massachusettsi tehnoloogiainstituut – 6,1, Cambridge – 3,5, Yale – 3,6, Oxford – 4,1, Helsingi – 5, Moskva – 5,2, Lund – 7,3. Kus näitaja läheb üle 10, on asi juba hapu, ehkki selliseid ülikoole on maailmas hoopis rohkem kui neid, kus 4:1 ideaalvahekorraga hakkama saadakse. 10 kanti jääb näiteks Berliini Humboldti ülikooli ja Praha Karli ülikooli näitaja.

Et võrdlusele ei saaks ette heita kontekstist väljakistust, siis tsiteerin üht ELi memo Bologna protsessi kohta 10. maist 2007:

“Tudengite-õppejõudude suhtarv erineb riigiti kuni 3 korda. Mõnes riigis (Slovakkia, Soome, Rootsi ja Island) on keskmiselt 10 üliõpilast õppejõu kohta, sama näitaja tõuseb Kreekas ja Sloveenias üle 25.

Üldiselt on kulutused üliõpilase kohta madalamad riikides, kus tudengite-õppejõudude suhtarv on suurem, ja vice versa. Siiski on nende kahe elemendi omavaheline suhe tugevalt seotud akadeemilise personali palkadega; see võib seletada fakti, et mõni riik kulutab tudengi kohta rohkem kui teised, kuigi tudengite-õppejõudude suhe on sama.

Kolm riiki (Bulgaaria, Leedu ja Slovakkia) erinevad sellest tendentsist oma väikese tudengite-õppejõudude suhtarvuga (vähem kui 15), kuid ühtlasi ka väikseimate õppekuludega Euroopas aastal 2004. Teisalt, Ühendkuningriigis, kus õppekulud on Euroopa kõrgeimate hulgas, oli tudengite-õppejõudude suhtarv üle 18.”

Eeltoodud statistikas pole mõistagi arvesse võetud mitte tippülikoolide, vaid kogu kõrghariduse, sh rakenduskõrgkoolid, näitajad. Tartu ülikool oma praeguse näitajaga on konkurentsikõlbmatu. Järelikult on rektori töö suhtarvu muuta. Selleks on kaks võimalust. Arvestades pealekasvavate põlvkondade suurusega tegelikult siiski üks – vähendada üliõpilaste hulka. Me ju ei lepi riigina mis tahes pingeridades vähema kui esikümne kohaga. Miks peaksime oma ainsasse täismahulisse ülikooli globaalses konkurentsis teistmoodi suhtuma?

Ja siis veel muidugi raha. Asjatu on selle puuduse üle kaevelda ajalehtedes, veel asjatum kurta omavahel akadeemia seinte vahel. Abiks oleks näiteks keeldumine osutada riigile teenust kolm korda alla omahinna. Tähendab, üldstreik. Aga sellegi juhtimiseks on rektorit vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming