Metafooride jõul

Tõnu Õnnepalu

Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik. Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa, 2012. I kd 645 lk, II kd 830 lk. Isegi kui „Õhtumaa allakäigu” maht teid kohutab, soovitaksin ikkagi lugeda, vähemalt siitsealt. Alles seda raamatut lugedes saab aru, kui palju me oleme teda juba lugenud isegi siis, kui pole teda üldse lugenud. Ta on ikka tohutult kultuuri sisse läinud, hoolimata sellest ja tänu sellele, et ta pole vist iial olnud päris akadeemiliselt tsiteeritav teos, et teda pole tunnustatud sellise ajalooteadusena, mida ta kõigest hingest ometi olla tahab. „Kõigest hingest” on siin just õige sõna, sest tegemist on väga kirgliku raamatuga. See on see, mis teeb ta ühtaegu mõjuvaks ja kahtlaseks (aga kas pole mõju alati kahtlane?), inspireerivaks ja tüütuks. Kas ei lõhna see ülikirglikkus pisut sellegi järele, mida Cioran Nietzsche puhul nimetab tema „üksiklasekarjääriks” (millest Ciorani arvates tuleb Nietzsche andestamatu naiivsus just inimesetundmise osas). Ka Spengler, nagu Nietzchegi, üks tema saksa paleusi (teine on Goethe), on niisugune rääkiv üksik mees. Ta on tohutult mõelnud, tohutult lugenud, tal on kogunenud tohutult mõtteid – kõigest, inimesest, tema kultuurist, eksiteedest, maailma saatusest, tulevikust. Ja nüüd ta laob selle kõik välja. Siin ma ei taha luua mingit koomilist pilti. Spengler on tõsiseltvõetav küllalt, muidugi mitte kõiges ja lõpuni, aga kes oleks? Kas näiteks Foucault, kes mu mõttes millegipärast esimesena asub tema kõrvale: ka ajaloofilosoof, väga suure haardega mees, ka väga kirglik natuur, ka seisis mõneti väljaspool nii filosoofide kui ajaloolaste kui sotsioloogide klanne. Ka tahtis olla kõikehõlmav, öelda midagi olulist mitte ainult oma aja ja ajaloo kohta, vaid ka oma ajale, isegi tulevikule kahtlemata (kui vaid saaks, eks ole, ütleks ka ajaloole, kahjuks ajalugu meid ei kuule). Tõsi, Foucault saavutas akadeemilise tunnustuse, kahtlemata oli ta positiivses mõttes seltskondlikum, dialoogilisem, mitte nii diatriibiline kui Spengler. Ometi on Foucault praktilised järeldused, poliitilised järeldused, milleni ta oma töö tulemusena jõuab, tihti vähemalt sama kahtlased, sama ebapraktilised kui Spengleril. Muuseas lasub mõlemal teatav parteiline pitser, üks on parem-, teine vasakpoolne, kuigi neid tingimata ei peaks selle prisma kaudu lugema. Mõlemat huvitas tohutult võim, selle tekkimine, vormumine, lagunemine, selle tõed ja valed. Tegelikult mõlemad ka kartsid ja püüdsid vältida oma poliitilist ärakasutamist.

Lõpuks, ja see on võib-olla puht isiklik (nagu kogu see eelnev kõrvutamine), olen ma lugenud ka Foucault’ kohati loetamatuid (aga samas erutavaid) tekste mõneti sama meetodiga, nagu nüüd lugesin „Õhtumaa allakäiku”: nimetaksin seda noodameetodiks. Heidad tekstimassiivisse – mis on pisut liiane, et lugeda kõike, ja pisut liiga intrigeeriv, et kõik lugemata jätta –, justkui nooda: mõne suure kala ikka kätte saab. Spengleri suured kalad on metafoorid.

Oswald Spengler on jätnud meie õhtumaa mõtlemisse hulga väga jõulisi, lausa saatuslikke metafoore. Juba kui paneme kokku need kaks sõna – „õhtumaa” (või Lääs, Euroopa vms) ja „saatus” –, on see Spengler. Me võib-olla ei taha nendes terminites mõelda ega mõtlegi, aga natuke mõtleme ikka.

Õhtumaa allakäigust muidugi rääkimata. Dekadents ei olnud Spengleril küll mingi originaalne idee, aga ta lansseeris selle niisuguse jõulisuse ja massiivsusega, et sestsaadik on õhtumaa alla käinud just Spengleri muusika saatel. Vähemalt natuke. Just see on tähelepanuväärne, kui palju neist Spengleri jõulistest metafooridest on suutnud tungida mingisse poolrahvalikku-poolintellektuaalsesse kultuuriteadvusesse – ei, ütleme pigem, soovimata olla halvustavad, nii rahvalikku kui ka intellektuaalsesse kultuuriteadvusesse. Ja kuidas nad elavad seal mingit täiesti oma elu, mis kindlasti pole see, mille nende sigitaja neile ette nägi või mida lootis. Aga millal siis enne on teose mõju ja tähenduse määranud autori tahe.

Juba, jah, see arusaam „õhtumaa allakäigust” ise. Tõtt-öelda oleks spenglerlikum, sisutruum tõlge siiski „Õhtumaa loojang”, sest see, millest Spengler räägib, on midagi täiesti fataalselt, peaaegu (või mis peaaegu!) looduslik protsess, vegetaalne, mineraalne, füüsikaline. Kultuur, mis on oma apogeest läbi käinud, just nimelt loojub täpselt samuti kui päike, ilma et keegi sinna midagi parata saaks ja ilma et sellest oleks isegi midagi halba. Tõuseb uus päev, uus kultuur, kõik hakkab otsast peale ja kellelgi pole lõpuks kahju. „Allakäik” seevastu on kahtlemata midagi halba (kõik teavad, milline on allakäinud inimene), midagi, mille vastu saab võidelda ja mida saab ka pahatahtlikult kiirendada – just nii, tundub, tõlgendasid Spengleri Untergang’i ka natsid, seda oma ideoloogiasse sulatades (allakäigu süüdlasi saab vastutusele võtta, välja juurida jne), millega Spengler ise lõpuks kuidagi nõusse ei saanud jääda. Kahtlemata oli see tõlgendus labane. Kuid – mõnes mõttes lubab Spengler ka ise labaseid tõlgendusi ja seda just oma ülikirglikkusega, oma lakkamatu kõnepidamisega kellegi vastu (muidugi nende vastu, kes veel aru ei saa). Ega see Untergang tal ikka nii neutraalne mõiste ka ei ole, kui ta ise väidab. Tema jälestus oma aja, meie aja vastu on enam kui ilmne.

Üks „eelarvamus”, millele Spengler erilise kirglikkusega vastu astub, on meie õhtumaise kultuuri antiikne (kreeka-rooma) päritolu. Tema arusaama kohaselt ei pärine ta sealt isegi mitte kaudselt: me oleme küll võtnud üle kreeklaste ja roomlaste mõisteid, teoseid, mõtlejaid, aga tõlgendanud need ümber viisil ja millekski, mis kreeklasele või roomlasele oleks olnud mitte ainult arusaamatu, vaid ka vastuvõtmatu.

Mulle tundub, me oleme sellegi Spengleri vaatenurga vaikselt üsnagi omaks võtnud, kuigi räägime ja isegi õpetame ikka nii, nagu oleksid meie kultuuri lätted ikkagi Ateenas ja Roomas. Võiks natuke ehk labase vahemärkusena öelda, et see ebasiiras (saksa) klassitsism on ehk pisut süüdi ka praegustes arusaamatustes Saksamaa ja Kreeka vahel. Kreekas on nii kangesti tahetud näha küll Euroopa, küll demokraatia hälli, et praegune Kreeka, Spengleri viisil öeldes, täiesti mitte-õhtumaa, täiesti orientaalne ja teistsugune rahvas on selles soovmõtlemises segi aetud muistse Hellasega, millel sellega midagi pistmist ei ole peale mõne välise asjaolu (asupaik, osaliselt keel). Ja isegi kui oleks, siis poleks jällegi õhtumaal midagi pistmist selle Kreekaga, kuivõrd meie õhtumaa (Spengleri järgi) ei ole antiikkultuuri pärija.

Kindlasti mõjus selline vaateviis vähemalt värskendavalt tollases (ligi saja aasta taguses) akadeemilises atmosfääris, mis oli veel täiesti läbi imbunud klassitsismist igas mõttes, klassikalisest haridusest. Mõelda, et tavalised koolipoisid tuupisid kreeka keeles Homerost (isegi kui adapteeritud), ladina keeles Cicerot ja teab veel keda. Jah, selle pärandi me oleme endast küll üsna kaugele ära heitnud. Ja vist kahetsuseta. Spengleriski on tunda seda trotsliku koolipoisi tüdimust neist sunduslikest antiiktekstidest, mis just nagu peavad olema nii tähtsad, aga seda enam tundub, et siin on mängus mingi arusaamatus.

Muuseas, selle klassikalise hariduse peale mõeldes: kui vähe ikka loeb see, mida koolis õpetatakse! XIX sajandi koolipoisid tuupisid antiikautoreid ja ehitasid meestena üles kogu selle ülimalt tehnilise, tehnoloogilise, isegi antihumanitaarse tsivilisatsiooni. Nüüdsed koolipoisid tuubivad füüsikat ja keemiat, aga unistavad aina vähem inseneri või teadlase elukutsest. Pigem tõmbab neid nn „pehmete” (jube termin!) alade poole, mis paraku küll ei tähenda enam ei kõrget filoloogiat ega antiikautoreid, vaid lihtsalt kergemat läbiajamist. Ma ei tea, kas see on just see, mida Spengler ennustab, rääkides sellest, kuidas tsivilisatsiooni (meie kultuuri praegune, loojangufaas) lõpuaegadel (mis peaksid tema järgi olema just hakanud kätte jõudma) inimesed pööravad ära tehnoloogiast ja pöörduvad vaimsete, religioossete otsingute poole? Jah, vara arvata sel internetiajastul …

Ja omaette huvitav on ka Spengleri religioossuse idealiseerimine, nii tüüpiline mitteusklikule. Usklikule on religioon rohkem midagi praktilist (kuigi ta ise ehk niisuguse ütlusega ei nõustuks). Paradoksaalsel kombel on agnostiku kujutlus kirikust ja usust tihti nii kõrgelennuline, et ükski reaalne kirik ega usk ei minevikus ega vist ka tulevikus sellele kõrgusele ei küüni. Niisiis pole ka kuigi selge, milline just peaks olema see lõpuaegade „kahtluse ületanud” religioossus, millest Spengler unistab.

Aga, jah, kust on siis tulnud meie lääne, faustiline (nüüdseks tsivilisatsiooniks mandunud) kultuur, kui mitte antiigist? Eks ikka ajast pärast antiiki, mida me Spengleri arvates mitte mingil juhul ei tohiks kutsuda keskajaks, sest see pole mitte kuskil keskel ega vahel, vaid nimelt alguses. Jällegi, ma isegi ei aimanud, kui väga nüüdne populaarne keskajaihalus on ka ilmselt lansseeritud Spengleri poolt. Kuigi, rangelt võttes ei saaks loosungit „tagasi keskaega” või „tagasi keskaja väärtuste juurde” Spenglerist kuidagi välja lugeda. Tagasi ei saa kuhugi ega midagi. Keskaeg, see meie kultuuri algus, koidupuna, on pääsmatult kadunud ja tagasi ei saa sealt midagi. Ometi, oma kirglikkuses ei suuda Spengler millegi suhtes jääda neutraalseks ja tema sümpaatia kõige „keskaegse” (temal: koiduaegse) vastu on tuntav. Aadel, selle paariline „igavene talupoeg”. Selles on midagi lausa liigutavat, millise kirega ihaleb ta seda aadlit, kellest ta on loonud mingi oma fantaasiamaailma, ja imetleb seda „igavest talupoega”, keda ta tundis ilmselt sama vähe.

On muide üllatav, et vist ka mõnigi eesti rahvuslane on saanud Spenglerist nii- või naasugust innustust. Ometi ei ole Spengleri järgi üldse võimalik rääkida eestlasest kui kultuurrahvast või isegi üldse rahvast, sest kus on meie aadel? Vaimulikkonnaga on nagu on ja tõtt-öelda, ega seda talupoegagi enam õieti ole. Või kus teda veel on, Euroopas? Vaid viimased esindajad, mälestus. Igavene talupoeg ei osutunudki nii igaveseks. Tõesti, sada aastat tagasi oli tema sedavõrd totaalset kadumist, nagu me nüüd näeme, Euroopas veel täiesti võimatu ette kujutada.

Igavese talupoja vastas asub teine jõuline metafoor, maailmalinn. Spengler näeb seda ka tulevikus (ehk siis meie olevikus) üksiku(te) suurlinna(de) võimuna, nagu oli veel tema ajal. Aga „maailmalinn” on osutunud isegi täpsemaks metafooriks, kui ta seda mõelda oskas: mitte suurlinna võim, vaid ülemaailmne linn, linnamaailm, kõikjale ulatuv linlikkus (mis pole õieti enam ka linlik, vaid on lihtsalt see, mis igal pool on).

Muuseas tuleneb Spengleri keskaja-armastusest, mis ühtlasi on kesk-aja-eitus tema päris huvitav religioonilooline järeldus: see, mida me kutsume algkristluseks, oli üks hoopis teine religioon, kui on tänapäeva kristlus või üldse kristlus, nagu see on kujunenud Läänes. See tundub igatahes viljaka võimalusena asjadest ka mõelda. Kristluses on tõepoolest koos kaks kuidagi halvasti sobituvat asja. Üks on vana orientaalne dogmaatika (eesotsas kolmainuõpetusega) teine on kogu see moraalne ja sotsiaalne paatos, millel pole esimesega õieti mingit kokkupuudet. Spengleri järgi nimelt sarnaneb see varane kristlus pigem nüüdse (või vähemalt ajaloolise) islamiga. Sealt üks tema minu arvates löövamaid ja tabavamaid teoloogilisi metafoore Johannese evangeeliumist kui piibli koraanist. Tõepoolest on päris tükk maad sellest, mida Jeesus ise õpetab sünoptilistes evangeeliumides, Johannese triumfeeriva kuulutuseni „temast”. Apostel Paulusesse, kellele suuresti tugineb lääne kristlus, suhtub Spengler kaunis põlglikult kui mingisse linlikku sahkerdajasse (vastandina Jeesusele, kes olevat tegutsenud üksnes maal, maainimeste seas).

Kokkuvõttes: kas Spengleriga on midagi teha? Jah ja ei. Ilmselgelt ei kõlba see raamat selleks, mis ta tahtis olla – ajalooteooriaks, ajaloo etteennustamise algoritmiks. Või (mida ta samuti tahtis pakkuda) universaalseks ajalookäsitluseks. Ma muidugi olen täiesti võimetu hindama kõike seda, mida Spengler käib välja Hiina, Egiptuse, India, maiade kohta. Kahtlus siiski jääb, et vähemalt natuke on ta kasutanud kogu seda eruditsiooni lihtsalt ära, niivõrd kui see sobitub tema teooriasse, mis polegi mitte teooria, vaid metafoor. Ja sellena on see täiesti kasutatav: metafoorina, metafooride allikana. Nende abil ja valgel ja jõul saab kindlasti mõtiskleda meie ajaloost, kaasajast, kultuurist, olles järeldustega alati ettevaatlik, aga sealjuures keelamata endale julgeid eeldusi.

Päris rabavalt tabavana oma „naiivsuses” mõjus näiteks Spengleri ütlus meie poliitilise süsteemi (demokraatia) kohta: „On väga iseloomulik, et ükski põhiseaduse tekst ei tunne raha poliitilise suurusena. Nad kõik on vaid puhas teooria.” Jah, mis sa oskad kosta. Eriti praegu Euroopas, kus rahandusest on saanud force majeure, kus korraga on kogu poliitika allutatud rahanduse nõuetele. Kas me saame midagi selle vastu? Me saame sellest igatahes mõelda. Pole kontemplatiivsemat aega kui loojang.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming