Mida head oled sa teinud?

Krista Aru , Ene Paaver

Mida head oled sa teinud? Juhan Peegli lahkumine sundis iseendasse vaatama ja vastama küsimusele, mida ta ikka ja alati armastas küsida: mida head oled sa teinud?

See polnud kunagi nõudlik küsimus, sest Juhan Peegel ei nõudnud kunagi kelleltki midagi. See oli elujaatav ja kutsuv küsimus, sest Juhan Peegel teadis, et lihtsad asjad on tihtipeale need tähtsad ja head asjad, need on vaja vaid üles leida, neid on vaja märgata ja meelde tuletada. Ta küsis alati muhedalt ja malbelt ning sa ei pruukinud küsimusele isegi vastata, aga kõik läks ikkagi paremaks.

Nüüd tuleb meil see küsimus ise esitada ja ise sellele ka vastata. Me ei tohi seda unustada. Nii nagu me ei tohi ka unustada, et austus töö ja selle tegija vastu kasvatab lugupidamist, väärikust ja mõistmist. Kasvatab neid omadusi, mis annavad aegumatu väärtuse Juhan Peegli viimaseni läbi tunnetatud uurimustele eesti regivärsilise rahvalaulu keelest ning Eesti ajakirjanduse ajaloost ja kajavad vastu tema ilukirjanduslikust loomingust otsekui kivisse raiutud vanne: „On maailmas niisuguseidki kohti, mida ära vaadata ei jaksa. Aga see on siiski oma. Sünnikohta ega kodumaad ei saa valida ega vahetada. See antakse üks kord elus ja igavesti, jäädavalt. See on sünniomaselt armas, sest nii peab see olema, olgugi et ta on vaene ning sunnib rasket tööd tegema. Niisugune on selle maa käsk ja seda ei muuda miski. Teda peab armastama„ („Ood lõõtspillile”).

Vähim, mida meie, ajakirjandusosakonna vilistlased, oma õpetaja küsimuse meelespidamiseks saame teha, on Juhan Peegli preemia asutamine. Marju Lauristin, kes preemia ellukutsumise Juhan Peegli matusepäeva õhtul sõnastas, nimetas ka selle preemia olemuse. See võiks olla iga-aastane inimliku ja ausa ajakirjaniku preemia. Ausus iseenda, oma töö, inimeste ja elusündmuste vastu ning soe inimlikkus võiksid olla need tunnused, mis saaksid määravaks preemia laureaadi valikul.

Ükski sõna ega tegu ei asenda puhkama läinud Õpetajat. Kuid me saame teda iseendas  kanda, hoida oma tegudes ja mõtetes.  

Valged pika ninaga sead

Juhan Peegliga seoses mõtlen isiksuse mõõtmest, mõtte ja töö haardeulatusest. Mõned tema ütlused on kogu aeg kõllina meeles kõlanud.

Oli sügis 1981 ja Juhan Peegel luges ajakirjandusosakonna esimesele kursusele sissejuhatust ajakirjandusse. Üsna alguses ütles ta: „Kirjutada saab kõigest, mis issand sündida laseb.” – Mitte just kõige igapäevasem tõdemus tol ajal? On ununenud jutu taust. Võib-olla järgnes aja- ja ilukirjanduse seos, võib-olla vihje ajakirjanduse tollasele Aisopose keelele, jutt vajadusest otsida teemale adekvaatne vorm, keelekasutus. Meeles on aga tõdemus, et vähemalt võimalusena saab – tuleb – elu peegeldaja ja kajastajana näha maksimumi, mitte ühel või teisel ajal ja ühel või teisel viisil piiratud olusid, ning et väljenduse piiriks on lõpuks vaid iseenda suutlikkus.

Suure pildi haaramise vastaspoolus on tähendusrikka detaili vaist. Sellealast praktilist soovitust illustreeris Juhan Peegel niisuguse näitega: kui kirjutate lugu karjabrigadirist, siis mõelge, kas piisab, kui teate ise ja ütlete lugejale tema kohta „karjabrigadir”. Täpsustage, küsige üle, sest iga üksikasi on tähtis ja iga detail avardab tähendust, loob uue seose.

Selgub, et see on hoopis „valgete pika ninaga sigade lauda brigadir” – ja lugu on juba hoopis teise mõõtmega, sest kes oleks selliseid sigu näinud? Kui nüüd teatrimaterjalide kirjutamisel-toimetamisel tuleb tihtipeale teha tüütut tööd detailide täpsustamisega, meenuvad väga sageli need „valged pika ninaga sead” ning sunnivad mugavust ületama, fookust teravdama, veel kord küsima ja kahtlema.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming