Mida ja kellele kirjutame?

Kaarel Tarand

Statistikaamet rõõmustas nädal tagasi järjekordse aastaraamatuga. Nagu ikka, leidub seal ka napp kultuuripeatükk. Kultuuri „tarbimist” ei mõõdeta me riigis just üleliia mitmes kategoorias, aga andmed, mida kogutakse ja  esitatakse, kõnelevad selget keelt: tähtsaim teatri- ja filmikunsti nautimise mõjutaja on raha. Sama kehtib loomulikult raamatute ostmise jm tasulise kohta. Kitsamatel aegadel valitakse rahakoti järgi ning pole imeks panna, et kümnendi madalaima hinnatasemega kino sai ka majandusliku kitsikuse päevil külastajaid juurde, keskmiselt kolm korda kallimat piletiraha küsinud teater aga mitte.  Õnneks on inimene leidlik ja kui raha ei  võimalda teiste (professionaalide) pakutavat kunsti nautida, siis saab seda alati ise ja täiesti tasuta teha. Aastaraamatust loeme: „Peale lugemise tegelevad paljud inimesed vabal ajal ka ise kirjandusloomega. Neid, kes vabal ajal ise proosat, lühilugusid või luuletusi kirjutavad, oli 10–74aastaste seas ligi 6%. Sellega tegeles iga nädal 1% elanikest ehk ligi 13 000 inimest.” Võimas, kuid selle reservatsiooniga, et andmed on saadud suhteliselt väikest inimhulka küsitledes ning võivad seetõttu sisaldada ka märkimisväärset viga. Ja kui need on tõelähedased, pole selle üle ka mõtet ironiseerida – vaba rahvas vabal maal tegeleb, millega tahab. Võiksime optimistlikult mõelda, et kui ikka püramiidi alus nii lai on, siis ei tohiks ka üksikute globaalsesse tippu jõudmine midagi utoopilist olla. Hakkaks nagu jälle Nobeli preemia järele lõhnama, või kuidas? 

        

Küsimuseks jääb siiski, millist eesmärki võiks seda laadi andmete kogumine teenida (peale uudishimu rahuldamise muidugi). Ma ei arva küll, et ses kontekstis kõlbaks hakata nn jälgimisühiskonna paanikat külvama. Et riik kogub kodanike meelsuse, huvide ja tegevuse kohta ainult neid andmeid, mida riigil on vaja teada ja millega ta oskab midagi peale hakata,  on aga ikkagi väärt põhimõte, mida andmete kogumisel ei tasu unustada.       

Mida oleks riigil, näiteks kultuuriministeeriumi kehastuses, peale hakata teadmisega, et 6% elanikkonnast väikestviisi kirjutamist viljeleb? Kas selle fakti või aastatega nähtavale kooruva trendi põhjal oleks kohaldatav mingi  poliitika? Kas üks võimalikke järeldusi peaks olema kultuurkapitalis kirjanduse sihtkapitali osa järsk suurendamine, sest tänaseni opereerib see ju teadmises, et peab toetama mõnesaja, mitte mõnekümne tuhande inimese ilukirjanduslikku tegevust?       

Inimeste lugemisharjumusi uurib statistikaamet igatahes põhjalikumalt kui kirjutamisharjumusi.  Teada on, et usu- ja teatmekirjandus on languses, luulet aga loeb vähemasti iga teine inimene. Kui ilukirjandust kirjutab kõigest 6%, siis mida kirjutavad ülejäänud? Seaduseelnõusid? Salakaebusi? Anonüümseid netikommentaare? Ühtviisi halvad variandid kõik.       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming