Mida kartellierakonnad valesti teevad?

Andres Herkel

Piisava avatuse puhul ei saa nii riskantsed hääletus- ja rahaannetussüsteemid üldse tekkida, sest avatud organisatsioonis leidub alati keegi, kes õigel ajal protestib ja nõuab minimaalset korrektsust. Eesti poliitilist süsteemi valitseb neli parlamendierakonda. Aeg-ajalt kutsutakse seda poliitkartelliks, sest neli suurt jagavad omavahel silmapaistvalt suurel hulgal riiklikke vahendeid, neil on suur liikmeskond ja positsioon omavalitsustes. Õigupoolest ei peaks keegi nende rahu rikkuma. Muutuda võib toetuse jaotus ja valimiste võitja, järelikult ka võimukoalitsiooni koosseis, aga süsteemi ennast on sihikindlalt kujundatud selles suunas, et kartell on valmis ja olemuslikult ei muutu. Kummati on sellise süsteemi tugevus muutunud ühtaegu selle suurimaks nõrkuseks. Kartell ja selles viljeldav poliitiline kultuur on ränga kriitikatulva all. Just see, et kõik väiksemad parteid on põrunud ning võimalused uute lavaletulekuks on diskrimineerivad, paneb neli suurerakonda piinlikku olukorda. Seda enam et sisedemokraatia logiseb ning riigi eraldatud raha kasutatakse iseennast naeruvääristavateks kampaaniateks.

Kartellierakonna mõistest

Erinevalt mõnikord ajakirjanduses valitsevast toonist ei ole kartellipartei mõiste tingimata halvustav. Eesti kartelliparteid võtavad seda nimetust tihti valuliselt – ilmselt teadmata, et tegemist on politoloogias kasutatava mõistega. Kartelliparteide puhul sisedemokraatia väheneb ja parteide keskkontorite mõjuvõim kasvab. Riigieelarveline rahastamine suureneb. Uute tulijate tõrjumiseks kehtestatakse piiravad reeglid. Olgu muude küsimustega, kuidas on, aga kartellikindluse säilitamiseks teevad kartelliparteid sihipärast koostööd.

Kui Tõnis Saarts mõne aasta eest selle mõiste Eestis laiemalt kasutusele tõi, siis osutas ta muuseas, et tegu on üleeuroopalise nähtusega, mille eest täielikult pageda ei ole võimalik. Küll aga oleme sellega liiga kaugele läinud. „Nii puhast kartelliparteide näidet kui Eesti on mujalt Kesk- ja Ida-Euroopast väga raske leida,” tõdes Saarts neli aastat tagasi Postimehele antud intervjuus (20. VII 2009). Rahvusvahelisse käibesse tõid Richard Katz ja Peter Mair kartelliparteide mõiste juba 1990ndate algul, kui siinmail oli erakondade kujunemine veel omamoodi süütuse ajajärgus. Siis olid valimisliidud igal tasandil lubatud, kedagi ei rahastatud riigieelarvest ja oht seisnes peamiselt erakondade nõrkuses.

Praeguse olukorrani on jõutud sammhaaval ning kõige olulisem noist sammudest on erakondade viimine riigi leivale. Alates 1996. aastast, kui erakondadele anti eelarvest viis miljonit krooni, on riiklik rahastamine kasvanud kordades, ulatudes nüüdseks 5,4 miljoni euroni. Kõige olulisem kasv lepiti kokku 2003. aastal, kui Res Publica juhtimisel muudeti erakonnaseadust ning mitmekordistati erakondade rahastamist järgmise aasta eelarves. Seejuures ei saa eelarvelist rahastamist iseenesest valeks pidada, sest riikides, kus selline võimalus puudub, võivad parteid sattuda ohtlikku sõltuvusse suurettevõtjate rahast. Sellest tulenev oligarhide mõju poliitikale ilmnes pikka aega Lätis, kus erakonnad hakkasid eelarveraha saama alles mõne aasta eest. Eeskätt on küsimus mõistlikus määras. Parlamendiparteide ülerahastamine maksumaksja taskust ei tohi sulgeda poliitilist konkurentsi, nagu see meil on toimunud.

Teine teetähis kartelli ülesehitamisel on valimisliitude osalusvõimaluse piiramine. Kui 1992. ja 1995. aasta riigikogu valimistel said ka valimisliidud ja mitmeparteilised blokid nimekirja välja panna, siis edaspidi lõigati see võimalus ära. Suurim avalik diskussioon rullus aga aastail 2002 kuni 2005, mil tehti katse keelata valimisliitude osalus ka kohalikel valimistel. See keeld olekski jõustunud, kui õiguskantsler Allar Jõks ei oleks seda vaidlustanud (selle kohta vt Tiina Raitviiru kokkuvõtet kogumikus „Demokraatia ja rahvuslikud huvid”, Tallinn, 2006, lk 68 jj).

Kuigi formaalselt võitis toonase vaidluse õiguskantsler ning teda riigikogus toetanud vähemuserakonnad Mõõdukad/SDE ja Isamaaliit, ei jäänud see omavalitsuste parteistamise katse tagajärjetuks. Kuna vaidlus läks poliitiliselt pinnalt õiguslikule ning kestis mitu aastat, siis tegelikult saavutasid erakonnad olulisel määral oma tahtmise. Nii 2002. kui 2005. aasta kohalike valimiste eel kasvas omavalitsuspoliitikute liitumine erakondadega hüppeliselt, sest pikka aega valitses arusaam, et ilma poliitilise katuseta pole enam võimalik volikogudesse pääseda. Eriti jõudsalt kasutasid seda olukorda Keskerakond ja Reformierakond.

Just viimati nimetatud kaks erakonda on aegade vältel kõige järjekindlamalt kartellisüsteemi ehitanud, kuna SDE (varem Mõõdukad) ja IRL (varem Isamaaliit) on võtnud ka kriitilisemaid seisukohti. Kui kümmekond aastat tagasi võis öelda, et osaline kriitika kartellistumise aadressil oli nõrgemate ja riigikogus väiksema esindusega erakondade seisukoht, siis nüüd on nelja alles jäänud parlamendierakonna omavahelised jõujooned oluliselt ühtlustunud. Sellele vaatamata võib seniajani tajuda vana jaotuse piirjooni ehk Keskerakond ja Reformierakond tõrjuvad sellistki pisimuudatust nagu üleminek avatud valimisnimekirjadele, aga SDE ja IRL on otsustanud seda toetada.

Seejuures on nelja kartellierakonna kujunemislugu väga erinev. Muu hulgas peegeldub see väga ilmekalt reaktsioonis sisemistele probleemidele ning selles, kuidas käitutakse mõne skandaali puhkedes ning kuidas sisekriisid lahenevad.

Kui erakonnas puhkeb kriis

Keskerakonnas puhkeb sisekriis regulaarselt, enamasti protestina Edgar Savisaare juhtimisstiili vastu. Ja protestimine lõpeb protestijate lahkumisega erakonnast. Jüri Ratas on silmapaistvaim mittelahkuja, küll aga lahkus paari aasta eest hulk tema toetajaid. Déjà vu – kõik see on mitu korda juhtunud! Esimene lahkumislaine üheksakümnendatel lõppes katsega moodustada uus erakond, kuid suurt tegijat Arenguparteist ei saanud. Hilisemad lahkujad on läinud küll lainetena, aga suubunud edasi juba olemasolevatesse erakondadesse, kõige enam sotside hulka. Keskerakonna isikukesksesse juhtimisse on selline lahkuva mesilaspere mudel sisse kodeeritud. Kui meenutada ajaloost parteisid, mille juhtkonnas toimusid regulaarsed puhastused ehk poliitilise eliidi füüsiline hävitamine, siis on Savisaare isikukesksus lahkuvate mesilasperedega ju sama mustri oluliselt humaansem vorm.

IRLi puhul on ühtset joont raskem esile tuua, sest oma praegusel kujul on tegemist mitme liitumise tulemusega, kusjuures liitunud on ka erinevad kultuurid. See on viinud siseprobleemide avaliku klaarimiseni. Kui varem peeti seda nõrkuseks, siis Reformierakonna hiljutise hääletusskandaali taustal võib seda isegi tugevuseks pidada. Valulised reaktsioonid erakonna sees kinnitavad, et üks osa liikmetest ja aktiivist ei taha kartellierakonnale iseloomulikku kontrollitud demokraatia kultuuri omaks võtta. Mõned siseprotseduurid on seejärel ka paremini reguleeritud. Isamaa tiiva poliitikute lahkumist ja tagasitõmbumist pole see siiski ära hoidnud. Temperamentselt väljendatud lahkhelide järel on lahkumine olnud pigem rahulik. Valijate kohtlemine äraostetavaina (kodukulud, maamaks jm) ning neile tehtud kingituste sisuline ebaõnnestumine peletab eemale just nõudlikuma ilmavaatega liikmed.

Reformierakond sarnaneb klassikalise kartellierakonnana rohkem Keskerakonnale kui IRLile. Just Reformierakond ja Keskerakond on püüdnud näidata end Eesti poliitika peaoponentidena, mobiliseerides oma valijaid teineteisele vastandumisega. Just selles sõltuvuses teineteisest on nad otsekui Siiami kaksikud. Kui Savisaare juhitud Keskerakonda poleks, siis tähendaks see praegusel juhul Reformierakonna palju kiiremat allakäiku.

Reformierakond on alates 1999. aastast olnud vaheaegadeta valitsuses, sealjuures alates 2005. aastast peaministriparteina. See on hiilgav tulemus! Küsimus, kuidas erakond toimib, hakkas laiemale avalikkusele terendama alles pärast Silver Meikari vallandatud rahastamisskandaali. Äkki avastati rida huvitavaid anomaaliaid. Liikmeid on palju, kuid liikmemaksu maksavad vähesed. Vaatamata e-valimise võimalusele on osalus erakonna sisevalimistel madal. Ühesõnaga: erakond on nagu seest tühi muna. Ja lähemal vaatlemisel käib see ka teiste suurerakondade kohta. Reformierakonna erisus on see, et kuni möödunud aastani käis kõik nagu õlitatult. Sisevalimistel kasutati parteilise tsentralismi põhimõtet, kus igaühel on sama palju hääli, nagu on juhatuses kohti. Kontrollides erakonna hääletavate liikmete enamust on võimalik kontrollida kogu juhatuse koosseisu, siseopositsiooni ei saagi tekkida.

Siit ka seletus, miks Silver Meikar ja Kristiina Ojuland sattusid üksi vastuollu kogu erakonna juhatusega. Ehkki nende juhtumid on sisult erinevad, on siin mingi sarnane dünaamika. Meikar ja Ojuland käitusid nagu enesetaputerroristid, lõigates läbi iseenda võimalused selles koosluses poliitikuna jätkata ja kahjustades maksimaalselt erakonna avalikku kuvandit. Sellised plahvatused saavad toimuda hapnikuvaeses süsteemis. Piisava avatuse puhul ei saa nii riskantsed hääletus- ja rahaannetussüsteemid üldse tekkida, sest avatud organisatsioonis leidub alati keegi, kes õigel ajal protestib ja nõuab minimaalset korrektsust. Just filtri puudumine tegi säärased meeleheiteplahvatused Reformierakonna sees võimalikuks.

Sotsiaaldemokraatide kohta on siinkohal väga vähe öelda. Võib-olla puudub neil kartellierakonnastumisega seotud isikupära just seepärast, et nad jõudsid nelja suure erakonna hulka viimasena. Ühelt poolt annab see võimaluse vältida teiste vigu, aga teiselt poolt valitseb oht, et vanade sotside ja Rahvaliidu uppuvalt paadilt põgenenud poliitikute kultuuris sisalduvad erinevused avalduvad oma täies ilus alles mõne aasta pärast. Sel juhul korratakse IRLi arengujoont.

Kas midagi on valesti Eesti erakonnaõiguse süsteemis ehk

Mis on mäda Taani riigis?

Meie erakonnasüsteemi jaoks suunaandvad vaidlused peeti põhiseaduse raamistamisel ja erakonnaseaduse algredaktsiooni vastuvõtmisel. See toimus aastatel 1991–1994. Jüri Adams põhiseaduse alusteksti autorina esindas seisukohta, et erakondadel ei peaks üldse olema eristaatust võrreldes muude mittetulundusühingutega. Vastavalt sellele peab kodanikel olema täielik vabadus valida see koostegutsemise vorm, mille kaudu oma poliitilist tahet väljendada ning valimistel osaleda. Normatiivsem seisukoht nägi erakondade jaoks ette tervet rida garantiisid ja eriregulatsioone. Lõppkokkuvõttes valis Eesti tee, mis jääb kuhugi nende kahe lähenemise vahepeale. Erakondadele esitati küll tuhandeinimeseline liikmearvu nõue, kuid kõik sisedemokraatiat puudutav jäeti eneseregulatsiooni hooleks (vt Madis Ernits, Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu, 2011, lk 283–305). Hiljem on erakonnad saanud riikliku rahastamisega lisagarantiisid, samal ajal kehtestati annetamiskeeld juriidilistele isikutele.

Kui Reformierakonna hääletusskandaal kevadel ilmsiks tuli, reageerisid mitmed poliitikud sellele lubadusega kehtestada seaduses erakondade sisedemokraatia reeglid. Ausalt öelda ma ei usu sellise lähenemise edukusse ega isegi mitte siirusesse. Kui erakond ei suuda oma vabade liikmete toel ja põhikirja alusel korraldada ausaid valimisi, siis ilmselt ei aita siin mingi eestkoste või standard. Halvemal juhul juhib apelleerimine vajadusele muuta seadusi tähelepanu hoopis olulisematelt küsimustelt kõrvale.

Meie kartellierakondade peamine häda on see, et nad tuginevad järjest vähem maailmavaatele. Ja järjest enam on erakonna puhul tegemist eliidi ja selle ümber askeldava palgalise kaadri elatusvahendiga. Kuna see toiduahel on aja jooksul pikaks veninud, siis on sisemiste ressurssidega järjest raskem maailmavaatelisust taastada. Kõige paremini saab meie praegust erakonnasüsteemi ravida Tema Kõrgeausus Valija. Midagi muutub siis, kui nii valijad kui valitavad saavad aru, et seni kasutatud tegevuskultuur ja poliittehnoloogiad on oma aja ära elanud.

Siiski on üksikuid aspekte, mis seaduses ilmtingimata kohendamist nõuavad. Eeskätt tuleb lõpetada riigikokku kuuluvate erakondade ülemäärane riiklik rahastamine ning võtta maha piirav tuhande liikme nõue. Õigupoolest on neid momente rõhutatud juba nõrkemiseni (Jüri Saar 18. VI Postimehes jpt), paraku aga kurtidele kõrvadele. Kui kõrvad jäävadki kurdiks ja midagi ei muutu, siis on ohus Eesti demokraatia jätkusuutlikkus.

Vahel armastavad poliitikud korrata väidet, et poliitiline tegevus mitte üksnes ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid see peab avalikkuse jaoks sellisena ka näima. Kuni aga jätkatakse praeguse kartellimudeliga, ei ole meie erakonnad ülejäänud ühiskonna suhtes ausad ega ka näi sellisena. Siin ongi peamine valik meie nelja suure erakonna jaoks: kas olla valmis kvalitatiivseks muutuseks või riskida sellega, et mõtlevad ühiskonnaliikmed võõranduvad veel enam ning kibestunud võivad kergelt kaasa minna mõne uut tüüpi populismi või kõva käe nõudega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming